Kohalike omavalitsuste valimised paljastavad kurva tõsiasja: Eesti riigi moodustavad suur kanaema (Tallinn) ja paarsada väikest tibukest (sealhulgas kukepoeg Tartu). Mis parata, päälinnas elutseb ligi kolmandik Eesti asukatest ja Tallinnas toimuv mõjutab otsesemalt või kaudsemalt kogu riiki. Seega pole ka imestada, et Tallinna meeri trooni pärast käib armutu, absoluutselt kõiki hea maitse piire purustav kuningate heitlus, mis võtaks isegi lennuka fantaasiaga George R. R. Martinil habeme võbisema.
Ent tibukesed ei säutsu vähem raevukalt. Isegi paari tuhande elanikuga valdades käivad tulised troonide mängud. Taolised võimusaagad kuuluvad paraku tragikomöödia žanrisse. Kui ka kümmekonna liikmega vallavolikogud ei suuda kompromisse leida, muutub poliitika halenaljakaks.
Mitmetes Lõuna-Eesti pisivaldades on täheldatav kõrge valimisaktiivsus, ent huvi argipoliitika vastu jääb pigem kesiseks. Mõnes vallas domineerib seisukoht, et volikogu liikmed on täiesti ebapädevad, suur osa neist on omavahel sugulased või vähemalt sõbrasuhetes, volikogu esimeest või vallavanemat süüdistatakse joomarluses jne. Näiteid väikestes omavalitsustes lokkava negatiivse meelsuse kohta jaguks veelgi.
Pingete tagant paistab aga sügavalt juurdunud kogukondlik etikett. Kui pealinna absurditeaterlikud kampaaniad kulgevad riigikogu valimistele sarnanevas õhkkonnas, siis provintsimülgastes mängitakse teiste reeglite järgi. Siin on olulisteks juhtmotiivideks onupojapoliitika ja kolkakonservatism. (Ausõna, ma ei taha pisemaid omavalitsusi iseloomustades kasutada sõnu „mülgas“ ja „kolgas“, kuid amortiseerinud juhtkonna ja endassesulgunud asukatega maapiirkondi vaadeldes muutuvad isegi romantikud küünikuteks.)
Väikevaldade arengut ei takista niivõrd nende väiksus, kuivõrd sealsete elanike tugevad sõltuvussuhted. Kõik tunnevad kõiki ja kuulujutud levivad kiiremini kui SMS-id. Üksikud vallas tegutsevad ettevõtted (ehk peamised tööandjad) hoiavad vallavalitsust pantvangis, kuna sageli kuuluvad kohalikud suurettevõtjad ka ise volikokku või mõjutavad volikogus tehtavaid otsuseid seal istuvate mõttekaaslaste kaudu. Tavapäraselt on väikevalla üks tähtsamaid asutusi ka kool, mis kipub samuti olema peamiste tööandjate hulgas. Nõnda on kerge tekkima olukord, kus lihttöölised ei julge bossi vastuseisu tõttu volikokku pürgida ning kogukondlikult ärksate ideedega õpetajal läheb raskeks kandideerida koolidirektori vastu. Kodanike poliitiline aktiivsus ja tahe on sellega pärsitud.
Hoopis hullem probleem on väikevaldades tsementeerunud võim. Kui Tallinna ja Tartu ladvikus on juhtivad erakonnad jäänud samaks, kuid isikud võimu juures aeg-ajalt ikkagi vahetuvad, siis väiksemate omavalitsuste tüüri hoiavad ühed ja samad näod halvimal juhul aastakümneid. Loomulikult ei püsiks poliitilised fossiilid võimul, kui neid pidevalt tagasi ei valitaks. Kuid siin ilmnebki pisivaldade nõiaring: vanad valivad vanu ja omad omasid. Muutusi kardetakse vaiksetes maakohtades otsekui katku. Las olla stagnaaeg, uued tuuled võivad külmemalt puhuda! Mitmetel juhtimiskoolitustel ja –konverentsidel nenditakse, et kümmekond aastat on ühele juhile ametiülesannete täitmiseks maksimaalne aeg, edasi tuleb üksnes allakäik. Verevahetus on igale organisatsioonile ja omavalitsusele hädavajalik. Eks väikevaldades ole noorsooga kitsas käes, kuid ka noored on oma kodukandi edendamisest ja arengust siiralt huvitatud.
Aina selgemalt on näha, kuidas Eesti poliitilisel pildil hakkavad põlvkonnad vahetuma. Erakonna kõrvalorganisatsioonides aretatud komsomolipartide kõrval tegutsevad ka oma peaga mõtlevad, erakordselt laia silmaringi ja suurepärase analüüsivõimega toimekad noored. Peale tungib Y-põlvkond, vabas ühiskonnas üles kasvanud ja maailmale avatud noorsugu, kelle jaoks on demokraatia sama loomulik nagu hingatav õhk. Ehkki kogu Eesti vallutamiseks ja lõpliku võidu kindlustamiseks läheb sellel põlvkonnal veel natuke aega, on nad lahingusignaali välja saatnud.
Minu kodukandis Antslas on seekord välja tulnud hämmastavalt palju alla 30-aastasi kandidaate. Noorima ja vanima kandidaadi vanusevahe on 66 aastat. Ühe valimisliidu liikmete keskmine vanus on 38 aastat, mida võib pidada värskendavaks nähtuseks. Ühtlasi tuleb märkida, et kõigist Võrumaa valdadest on just Antslas tihedaim konkurents – 5 kandidaati ühele volikoguliikme kohale. Selline situatsioon poleks võimalik, kui puuduks kogukondlik aktiivsus ja tarmukad noored. Milliseks kujunevad valimistulemused, on raske ennustada. Antsla on tugevalt konservatiivne paik, kus sarnaselt teiste maapiirkondadega tehakse teravalt vahet põliselanike ja sisserännanute vahel ning võimuladviku vahetumine võib vanameelsuse pooldajate leeris tekitada paraja paanika.
Noortele võib ette heita nappi elukogemust ja sedagi, et oma poliitilisi seisukohti ei osata piisava veenvusega põhjendada, kuid kindlasti ei saa noori süüdistada soovis muuta kodupaika elamisväärsemaks. Tegelikult polegi vajadust tõmmata kunstlikke piire noorte ja vanade vahele. Põlvkonnad vahetuvad niikuinii. Kogukonnaelu juhtimisel on oluline avatus, loomingulisus ja arenemispüüe. Nimetagem neid nooruslikeks omadusteks.
Väikevallas ei saa ega tohigi olla probleemiks kaasata võimalikult palju inimesi kodukandi heaolu edendamisse. Vähesed ressursid peaksid aktiveerima halle ajurakke, et saavutada nutikate lahenduste abil maksimaalseid tulemusi. Nooruslikkus tähendab ka valmisolekut pidevalt uueneda ja ajaga kaasas käia. Volikogu esindagu kõiki vallaelanike ja vallavalitsus teenigu kogukondlikke, mitte vaid kitsa kildkonna huve.
Kodanikukohuse täitmine on muidugi keerukas ülesanne – ikka nende sõltuvussuhete pärast. Asi pole selles, et puuduksid ausad, tegusad ja suuremeelsed isikud, kelle poolt hääletada. Ühes Tartumaa vallas elav tuttav nentis, et häid kandidaate on nii pagana palju. Kui üheskoos kandideerivad meheõde, naabrinaine, klassivend ja üks ilusate silmadega noor ehitusmees, siis kellele sa vaene hing pead oma ainsa häälekese andma?!
Oh neid väikevalla hädasid…
