„Kui purustate monumente, jätke pjedestaalid alles – neid läheb alati tarvis,“ annab poola poeet Stanislaw Jerzy Lec hüva nõu. Eesti kultuuris on monumente, mida vahetevahel kõigutatakse ning üks selliseid on Sirp. Sirbi ümber kobrutav skandaal paistab siit kaugelt matsimättalt vaadatuna järjekordse jaona sarjast „Võim ja vaim“. See sari on kestnud Sumeri ja Egiptuse tsivilisatsiooni algusaegadest alates ning lõppu ei paista kusagilt. Tüütum kui „Vaprad ja ilusad“! Aga ühiskond on kord juba vastanditele üles ehitatud ning erimärgiliselt laetud osakesed tekitavad särtsu, mis pidavatki elu edasi viima.
Vaba vaim on võimule tülikas – kurb fakt, mida tõestasid ka läinudsuvised Pärnu festivali dokfilmid (Tühi võim ja vaimunärimine). Vaim on midagi kõrgemat ja puhtamat, müstilisse „sealpoolsusesse“ orienteeritud, sakraalse iseloomuga ürgelement. Võim seevastu toimib „selles ilmas“, opereerib pigem käesolevate materiaalsete ressursside kui üllaste põhimõtetega, ta on midagi profaanset, argist ja igavat. Inimesed, kes liiguvad ühest vallast teise, ei pääse plekitu särgiesisega. Kui poeedist saab poliitik, tunnevad vaimuinimesed end reedetuna. Hoiatavaks näiteks on Paul-Eerik Rummo, üks endisaegsetest vabaduslaulikutest, kellele pole parteisõdurite armeesse astumist endiselt andestatud. Lennart Meri oli aga omapärane erand. Tema suutis olla silmapaistev lüli kultuurirahva ja võimuringkonna vahel.
Võim vajab oma otsuste seadustamiseks kirjasõna. Ei piisa Riigi Teatajast. Vaja oleks õigele poole kallutatud meediaplatvormi. Üks väikese tiraažiga kultuurileht selleks esmapilgul ei sobi, kuid marused intriigid näitavad, et Sirp polegi nii marginaalne ja märkamatu väljaanne, nagu enamjaolt näib. Sirp ei ole pelgalt kultuuriline alussammas, vaid sümbol. Sirbi kaudu mõtestatakse tähtsaimat maavara, mis Eestil on – kultuuri. Kes kontrollib kultuuri, kontrollib rahvast.
Vandenõuteooriaid on muidugi tore arendada, aga Sirbisaagast paistab välja teinegi pöördelistele aegadele omane nähtus. See on noore põlvkonna mäss vanade vastu. Jaan Kaplinski märkis, et Sirbi kaaperdamise taga kangastuvad vene ja itaalia futuristid, kes saja aasta eest varasemad kultuurisaavutused väärtusetuks kuulutasid. Ka nooreestlastel olid pirakad ambitsioonid. Kisume maha vanad ja räämas monumendid ning ehitame asemele uued ja ägedad! Sirbile on juba mõnda aega ette heidetud teatavat hallust, mistõttu oleks mõistlik anda noortele (ja mitte enam nii noorele Kenderile) aega värve segada. Boheemlaslikest lätetest voolama hakanud Müürileht on vahepeal saanud mullahõngulisele Sirbile väga tõsiseltvõetavaks konkurendiks. Eks näis, kuhu revolutsiooniline kultuuriajakirjandus välja jõuab. (Akadeemiline vorm see igatahes ei ole.)
Ajalugu räägib paraku sedagi, et revolutsioon sööb oma lapsed ja nii mõnigi mässaja lõpetab võlla- või ristipuus. Küllap pääsevad peagi „vanameelsed“ vaimujõud jälle Sirbi manu ja asuvad seda omatahtsi tüürima. Kuid jäägem optimistlikuks – provokaatorid toovad kultuurivallale üksnes kasu, sest kultuurgi vajab aeg-ajalt raputamist, kasvõi selleks, et mõned unised vabakutselised üles ärkaksid. Kultuuriajakirjandus pole igatahes enam endine. Ja kes oleks võinud arvata, et Sirpi ka pärast laulvat revolutsiooni ummisjalu lugema tõtatakse?! Mis revolutsioon meil siis praegu käib, ah?
