Mehed ja tunded. See pole sõnapaar, mida kõlbaks kõhklusteta ühes lauses kasutada. Meestel on tunded küll, aga neid ei saa hea tava kohaselt kõigile vahtimiseks nöörile riputada. Maire Aunaste võttis nõuks tavasid eirata, meestel karvadest kinni krahmata ja vedada nad pihitooli, otse paarikümnest naisest koosneva kohtunikkonna teravate pilkude alla. Sado-masohhism erutab paljusid naisi, nagu võib järeldada „Viiekümne halli varjundi“ edust. Aga „Mehed räägivad armastusest“ astub veel sammukese edasi. See on eriti piinarikas saade, mis vähekese aja möödudes toob ihusse mõnusurina.
Kõigepealt tuleb Mairele anda plusspunktid konkreetsuse eest. Saate pealkiri ütleb täpselt ja otsekoheselt, kes räägivad ja millest räägitakse. Järgmised plusspunktid kukuvad tabavale, kõiki tippgraafika reegleid järgivale logole, milles on ühendatud maskuliinne Marsi märk ja südamekesega jutumull. Miinuspunktid lähevad stuudiokunstnikule. Kus on öeldud, et armastuse värvid on tingimata punane ja roosa? Taolise ärritav-lääge paleti sees istudes jookseb nii mõnegi mehe keel umbsõlme. Osundan siinkohal üht katkendit oma jutust: „Kas sa armastad mind?“ – Kurat, selle malaka all on palju mehi langenud. Mõni jääb elu lõpuni vigaseks, lausa poolearuliseks, kui naine talle sellega virutab. „Kas sa armastad mind?“ Milline mõistuselage küsimus! Mida peaks siis mõistusega inimene selle peale kostma, kui „ei“ oleks vale ning „jah“ oleks vähe? Ma ei saa öelda „must“ ega „valge“, kui näen korraga kolme vikerkaart!
Esialgu näiski, et Maire on sedapuhku puusse pannud ja selline vägitegu nagu Eesti mehe tundelisema poole avamine käib isegi talle üle jõu. Esimese saate esimese poole pealkiri võinuks olla „Maire Aunaste räägib armastusest“. Tsiklihärrad lähenesid suhteteemadele igimehelikul moel, milles domineeris parajalt pragmaatiline maailmavaade ja huumor. Kohati jäi vestlusest mulje, et enne saadet on mehed Mairele lobisenud palju huvitavat, kuid mikrofonidesse ei jõudnud sellest suurt midagi. Mehed nagu mehed ikka. Räägivad parem armastusest tsiklite, kaheraudsete ja spinningute vastu. Õige kah, tsikkel ei tänita, kaheraudne püsib surmani truu ja spinning näitab iga kell võrratult painduvat selgroogu.
Maire ei andnud aga alla. Tema oskab oma trumbid õigel ajal välja käia. Vestlus Priit Pihlapiga oli juba hoopis teisest toormest. Küsiv naine minetas kogu senise bravuurikuse ja vastav mees kõneles siiralt oma suhetest, koormamata kuulajaid liigsete detailidega. Vestluspartnerite vahel tekkis imeline usalduslik side, mille lummus immitses läbi teleekraani. Priit Pihlapi tõdemus usalduse ülimuslikkusest ja kokkulepete austamisest peaks olema pitseriks iga suhte juures.
„Mehed räägivad armastusest“ sisaldab elemente, mis peavadki olema ühes terviklikkuse poole püüdlevas teoses (ka telesaade on ju teos!): riskantne uuenduslikkus, tabude murdmine, lustakus, huumor, elutarkus ja mõtteaine. Maire Aunaste on need meistrikäega üheks kangaks kudunud ning erinevalt stuudiost võib sellest kangast leida mitmeid elulisi värve.
Haarasin raamaturiiulist Maire Aunaste autogrammiga mälestustepõimiku „Mitte ainult meestest“ ja vaatasin, mida autor seal ise armastusest kirjutab (ehk siis mida ta meestelt kõige meelsamini kuulda tahab). Leidsin päris raamatu lõpust järgmise südantsoojendava lõigu:
Võib-olla kogu see armastus, mida me eluaeg taga ajame, ongi tegelikult vaid vajadus tunda, et meist hoolitakse. Et hoolivad inimesed, kelle hulgas me elame, ja me tunneks, et pole elanud ilmaasjata.
