Interneti põhjatutest sügavustest võib leida kõiksugu kummalist kraami. Sageli ujub pinnale sodi, mida kümnete miljonite klikkidega vahule klopitakse, kuigi vahel hulbib lainetes ka pärlikarpe, mis igat surfarit rõõmustavad. Aga infost tuubil maailmas polegi pärlikarpe ja sodihunnikuid lihtne eristada.
Miks ühest või teisest YouTube’i klipist saab rahvusvaheline hitt, on vastamatu küsimus. Paikapidavaid hitivalemeid pole nagunii veel välja rehkendada suudetud. Ühel hetkel lihtsalt juhtub nii, et suur hulk inimesi tormab klikkima mingil „überlahedal“ videol. Järelikult on selle järele vajadus. Viirus päästetakse valla ja ajud muutuvad jälle natuke siledamaks. Tegelikult tahtsin kirjutada viimatisest YouTube’i hitist, mis polegi sileajudele. Kui mullu õpetas üks Lõuna-Korea jorss kodanikud kaerajaani vihtuma, siis tänavu on kõigi pilgud suunatud Norra paksudele metsadele, kus toimub nii mõndagi põnevat. Vennad Ylvisåkerid on pannud kogu maailma kooris küsima: „Mida rebane ütleb?“ Ja see, kallid loodushuvilised, on pagana hää küsimus.
Mina olen rebast kodulähedases salunukas häälitsemas kuulnud küll, kuid linnastunud kuulmismeel ei pruugi seda alati registreerida. Õigupoolest polegi loomadest ja loodusest kuigi palju poplaule komponeeritud. Kahju. Loodus on suur inspiratsioonipank, mis pakub hulgaliselt üllatusi. „What Does the Fox Say“ toob kõigepealt meelde lastesalmid, kus mainitakse krooksuvaid konni ja näuguvaid kasse või püütakse mõne linnu erilist laulumaneeri järele aimata. (Midli-madli, kudli-kadli… Tõmbas särgi lõhki – sirts-sirr!) Nõnda on siis ka Ylvise hitti mõjutanud rahvaluule meloodiline külg. Kuid videos saba keerutava rebasekuti fenomeni võib asetada ka laiemasse folkloristlikku ja popkultuurilisse konteksti.
Nutika rebase lood on tuntud kogu Euroopas. Meie Reinuvader Rebane, keskaegne „Rebaseromaan“, Krõlovi valmid, Roald Dahli „Vapustav härra Rebane“ – küllap on see vaid väärika nimekirja esiots. Rebast on tihti käsitletud kavaluse allegooriana, mõnikord vandenõulaste vapiloomana, kelle graatsia, väledus ja tuline kasukakarv ei jää inimpilgule märkamatuks. Öise eluviisi ja hiiliva käitumislaadi tõttu hakkasid kristlased teda vanakuradiga seostama, kuid Renart'i lugudes sai rebasest feodaalkorda õõnestav satiirik. Põhjamaade mütoloogias on rebane olnud tigeda ja teravmeelse allilmavalitseja Loki kaaslane.
Väike salapära ja ambivalentsus saadab rebast tänini. Muidu poleks ju kõnealune rebaselaulgi nõnda menukaks osutunud. Moodsa klubimuusika paroodia ja naljasaate reklaamina sündinud videoklipp viib mõtted hoopiski metsikule loodusele. Küsides rebase hääle järele, küsime ühtlasi, mida me loodusest üldse teame. Kas me tunneme loomi? Ega vist. Metsast on betoonis kükitavale inimesele saanud samblavaibaga kaetud näitelava, kus mingisugused anonüümsed elukad aeg-ajalt etendusi korraldavad (mõelgem kasvõi puude otsa paigaldatud veebikaamerate peale!). Loomad on osa vaatemängust. Nende askeldusi on lihtsalt huvitav jälgida. Näe, metssiga tuhnib! Appike, kurg lendas pessa! Ja kusagil võpsikus lippab saladuslik „maskeeritud ingel“, kelle häält enamik meist kuulnudki pole.
Aga mida see rebane siis ütleb? Esiteks, tänapäeva tantsumuusika on sisutu, iseloomutu ja selgrootu. Teiseks, põhjamaalased oskavad nalja teha. Kolmandaks, norra mehed valdavad falsetti (a-ha ja Ylvis vähemalt). Ja neljandaks – pange YouTube ja Facebook vahelduseks kinni ja minge metsa.
