Kahekümne viie aasta eest valiti suure õhinaga esimest sõjajärgset Miss Estoniat. Publikuhuvi oli tohutu. Tol ajal ei tulnud vist kellelegi pähe, et tegemist on üksnes palaganilaadse meelelahutusüritusega. Eesti esikaunitari valinud kohtunike brigaad koosnes paljuski meie kunsti, kirjanduse ja filminduse suurkujudest, mistõttu kvalifitseerus missivõistlus vabalt kultuurisündmuseks.
Ajad muutusid ja üheksakümnendail tekkis nii palju kõiksugu missivalimisi, et avalikkuse huvi nüristus. Käesoleval sajandil ei tehta Miss Estoniatest enam väljagi. Miks siis? Küllap leitakse glamuuri ja elegantsi mujalt. Kuid ennekõike paistab kohaliku missinduse pankroti põhjuseks olevat ühiskondliku psühholoogilise ja emotsionaalse seisundi muutumine. Tuhkatriinulood ei ole enam moes.
Eesti taasiseseisvumine on samuti omamoodi Tuhkatriinu lugu, kus kõrgest soost heasüdamlik iludus (Eesti) langeb kurja kasuema (Nõukogude Liit) ja võõrasõdede (sovetlikud immigrandid) türannia alla. Viimaks õnnestub aga üllal neitsil haldjast ristiema (USA) abiga taastada oma endine staatus ja abielluda nägusa printsiga (Euroopa Liit). Üleminekuajal tunnetati seda ürgset lugu kollektiivselt ning selle tunnistuseks on ka Ladina-Ameerika seepide hiigelmenu.
Juba millalgi kaheksakümnendate lõpus, kui perestroika täistuuridel pöörles, hakati vene telekanaleil näitama Ladina-Ameerika teletoodangut. „Lihtsalt Maria“ sai vaat et legendiks (mina õppisin tänu nimetatud sarjale ära esimesed venekeelsed sõnad…). Sellele järgnes ETV eetris „Metsik roos“, mille tunnusmeloodia on tänu Kuldse Trio teravmeelsele kaverile igavikulise kuulsuse saavutanud. Vasttärganud kommertskanalid hullutasid vaatajaid Tahmanägude ja kõikvõimalike mitte-lihtsalt-Mariadega. Nagu näha, polegi Tahmanäo ja Tuhkatriinu vahel enam põhimõttelist erinevust. Semiootiliselt kuuluvad telenovela’de kannatavad neiud samasse kategooriasse rahvusvaheliselt tuntud Cendrilloni ja Aschenputteliga.
Ladina-Ameerika ühiskonnad on üldiselt väga kontrastsed ning sotsiaalsed lõhed sügavad. Neist asjaoludest johtubki sealsete Tuhkatriinude aktuaalsus. Vaestele ühiskonnakihtidele pakub psühholoogilist rahuldust elada kaasa matsiplikade imelisele saatusele. Ka missivõistlused järgivad todasama tuhkatriinulikku stsenaariumi: tüdruk „meie seast“ kroonitakse kuningannaks. Isegi puruvaesest agulirotist võib saada muinasjutulises rikkuses kümblev kõrgeausus. Pole juhus, et üleilmsed missivalimised on samuti just Ladina-Ameerika riikides võrdlemisi populaarsed, samas kui suhtelist heaolu nautivad eurooplased ja põhja-ameeriklased sääraste ürituste peale vaid õlgu kehitavad.
Nõnda siis tulebki tunnistada, et ka eestlased on tuhkatriinulugudest välja kasvanud. Oleme vabad ja mitte just ülearu vaesed. Kõrvitsad on tõldadeks muudetud ja kristallkingakesed vedelevad pangalaenu eest soetatud baldahhiinvoodi ees. Sellises mugavuses võib pilgu vahelduseks „Tuhande ja ühe öö“ eksootikale heita, et hakata tasapisi harjuma islamiseeruva maailma kommetega.
