„Kas saab olla pühak, kui Jumalat ei ole olemas?“ küsis kord Albert Camus, kelle hing tänavu 100. aasta juubelit tähistas. Hea küsimus, monsieur Camus! Pühad inimesed ja pühad asjad nõuavad paratamatult toetumist millelegi kõrgemale. Pühaduse kogemine nõuab usku. Uskumine tähendab aga ennekõike usaldamist. Liigne usaldamatus ja krooniline skeptitsism koormavad teadvust. Isegi läbinisti ilmalik ühiskond vajab ikoone, rituaale ja pühasid. Inimene, see hapramast hapram siin päikese all, tahab tunda ju midagi, mis on temast suurem ja kestvam, tahab olla osa kõiksusest. Kuidas selleni jõuda?
Ristiusu järgi on inimene Jumala näoga. Mitte tingimata füüsilises, vaid ennekõike vaimses mõõtkavas. See tähendab, et inimesel peaks olema võimalik Jumalat näha, kuulda ja kogeda. Agnostikud vaidleksid siinkohal vastu, kuid kristlus on selline religioon, mis agnostitsismi põhimõtteliselt välistab. Tegelikult peetakse enamikes religioossetes traditsioonides Jumala kogemist võimalikuks ja lausa vajalikuks, muidu poleks ju religioonist mingit tulu. Uskumused ja rituaalid on vahendid, mille abil Jumala poole püüelda. Tuleb uskuda! Uskuda, et ta on olemas, olgugi et ta ennast näidata ei taha.
Isa ja lapsed läksid Eedeni huku aegu lahku, kuid karm, aga enamasti ikka südamlik taevane isa ootab oma lapsi tagasi kuldsesse kotta. Kord raevuhoos oli ta nad paradiisiaiast välja ajanud, nüüd istub ta pehme pilverünga peal ja vaatab igatsevalt läbi hõberaamiga akna, kas mõni armsatest lastest pole ehk tagasiteele asunud. Ja nad tulevad! Ükshaaval ja karjakaupa, ristitute ja paganatena. Aga milleks pätte ja paganaid paradiisi lasta? Kas paganad ei tee taevasele kojale häbi? Nojah, aga kuhu neid siis saata? Põrgu on ammu kinni pandnud ja puhastustuli kustunud. Kõik on lunastatud.
Ilmas leidub palju lapsi, kel polegi isa. Nad ei ole oma isa kunagi näinud ega tunnegi temast puudust. Ehkki vahest tekivad pähe kummalised mõtted ja fantaasiad… et milline isa välja võiks näha, mida ta teeb ja kuidas ta elab. Kuid kui isa on lapse hüljanud, milleks tema peale siis üldse mõttelõnga raisata? Hea küll, usume, et ta on armastav ja õiglane, kuid miks ta on oma järglasi nii hirmsasti karistanud? Kas ajutine armastus ja kohatine õiglus suudavad üles kaaluda kannatused ja ülekohtu? Mis isa see küll on, kes lapsi nõnda kohtleb?
Vahest oleks parem jääda emakese Maa rohelisse rüppe. Ema katab ja toidab isegi siis, kui papa kärgib ja piksenooli alla tulistab. Ema armastab lapsi tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et nad on olemas. Eks lapsed teevad emale mõnikord liiga, nöörivad ja määrivad teda. Kuid Maaema kannatus on pikk ja katkematu. Ta on helde. Kes teda austab, seda armastab ta kahekordselt.
Las jääda need taevased kuldsed kojad kus seda ja teist! Hingel on maa peal ka hea. Siin on tükike paradiisi, tükike põrgut, palju vaevu ja piina, ohtralt rõõmu ja hoolt. Võib-olla ei saa inimene mullakamarasse klammerdudes kunagi pühakuks, kuid mis sellest! Ei pea uskuma, et pärast surma saabub igavene õndsus. Piisab sellestki, kui oleks usku õnne võimalikkusesse siinpoolsuses.
