Viiekümne aasta eest tuli välja kaks eripalgelist laulu, mis said kiiresti klassikaks – „I Want to Hold Your Hand“ ja „Blowin’ in the Wind“. Üht neist esitas Liverpooli punt The Beatles ja teist ameerika noormees Bob Dylan. Mida öelda nende muusikasauruste loomingu iseloomustamiseks? Võiks ju aukartusest vaikida, kuid tõeline muusika paneb inimese antenni nõnda vägevalt särisema, et vaikimine oleks kuritegu. Muusika – ikka see ehe ja ehtne, mis suudab kesta üle sajandite – lükkab tunded liikvele ja ärgitab mõtteid mõlgutama.
Kuuekümnendate muusikas kajab selgelt ajastu vaim. Toonastes levilauludes oli palju süütust, puhtust, naiivsust ja kergust. „I Want to Hold Your Hand“ kannab neidsamu omadusi. Natuke totter, vahest isegi sisutu tekst muutub tähendusrikkaks, kui meenutada, et kuuekümnendaid valitsesid noored. See oli mässude ja revolutsioonide ajastu, II maailmasõja aegu või selle järel sündinute enesemääramise aeg. Uus maailmakord oli kehtestumas ja tollased noored taipasid seda. Nemad ise olidki uue korra kehtestajad. Seksrevolutsioon, kosmosevallutused, massimeedia plahvatuslik levik, ökoloogilise mõtteviisi jõuline esiletõus, uususundite ja idamaiste filosoofiate populaarsus – kõik see näitas, et meie planeet ja ühiskond pole enam endised.
Biitbändid hullutasid suuri rahvamasse. Liverpooli juntsud suutsid koguni vallutada Ameerika, mis tõi jänkide plaadikompaniides kaasa kerge paanika. Biitlid ei tahtnud hoida üksnes iga neiu kätt oma pihus, kätt pakuti kõigile noortele, kes söandasid maailmaparandamisega kaasa minna. Tandem Lennon-McCartney üllatas pööraste akordide ja imelise harmooniaga, otsekui tõestades, et ka teisiti talitades – nii muusikas kui väljaspool seda – võib saavutada sulni kooskõla. Ja noored tõepoolest uskusid helgesse tulevikku, kogu elitaarsetest kammitsatest vabanenud popkultuur kandis idealismi sõnumit, mis jõudis haripunkti kümnendi lõpul. Paneme püssid maha, võtame üksteisel käest kinni ja säuhti! Ongi maailm parem kui kunagi varem!
Sedasama idealismi hellitasid teisedki biitbändid, kes jäid paraku teenimatult biitlite varju. The Hollies, Herman’s Hermits, The Monkees, The Turtles, The Marmalade… nad kõik oleksid unustatud, kui mõned nende tuntumatest hittidest ei kõlaks multikates („Sherk“!) ja mängufilmides („Palja relvaga“!), reklaamklippides ja telesarjades. Vahepeal on inimesed kainemaks saanud, kanep ei liigu nii vabalt ringi ja armastuse kõikevõitvasse väesse ei usuta enam ammu. Poisid ei küsi enam tüdrukutelt kätt, mida öö läbi silitada, selle asemel… Ah, jätame roppused.
Kogu selles kuuekümnendate kullapurulises roosamannas leidus muidugi ka pahasid poisse, kes kammitud ja lipsustatud biitnunnudele paljast tagumikku näitasid. The Rolling Stones oli ainus bänd, mis suutis biitlitega samas suurusjärgus konkureerida, ehkki publik oli neil vististi erinev. Jaggeri-poiss ei leidnud kuidagi rahuldust ja tahtis sitarimängu taustal kogu maailma mustaks võõbata. Aga selleski rokis oli helgust, omajagu päikesekiiri, mis läbi salapragude lärmakatesse garaažidesse tungisid. Rokkmuusikal oli pühitsuslik roll, ehkki rokkarid alles otsisid oma nägu ja stiili. Egas ilmaaegu saanud ansambli The Grass Roots pala „Let’s Live for Today“ Vietnami põrgus sõdivate meeste jaoks vaat et hümniks. Rokk ja biit kõnetasid inimesi tol pöördelisel ajal.
Tagasi aastasse 1963. Kordumatut menu nautivate paipoiste, eksperimenteerivate rokkarite ja mustade laululuikede kõrval ajas vaikselt omi asju ka üks tähelepanuväärne mõtiskleja. Kui kuulsin esimest korda tema igihaljast pala „Blowin’ in the Wind“, siis arvasin, et laulab mingi vana mees. Ometi oli Dylan laulu ilmumise ajal alles 22-aastane. Kuidas sai säärane noor kutt kirjutada ja esitada niivõrd suure elutarkusega täidetud laulu? Temal polnud illusioone. Ta justkui teadis, et see armastuse ajastu ei kesta kuigi kaua. Kuldne kümnend tuhmub õige pea ja selle sära asendub sujuvalt kahvatu argihõbeda helgiga.
Masujärgse kümnendi inimesed on mässudest tüdinud. Maad on võtnud ettevaatlik elulaad, kust ei puudu muidugi lõbud ja rõõmud, kuid seda piiritut optimismi, millega poole sajandi eest tulevikku vaadati, pole ei muusikas ega mujalgi. Aga just säärastes oludes kõlab Dylani esimene hitt endiselt kõnekana. Ometi võiks olla ka natuke idealismi, usku homsesse. Iga põlvkond loob ju enesele uue maailma ja paraja portsu ideaalideta pole võimalik midagi paremaks teha.
