Inimlik meel on väga võimas ja samas õrnuke instrument. Meelt on lihtne heita. Ja nõnda tekib meeletus. Tahaks ennast ära tappa. Miskipärast. Eluisu saab otsa nagu bensiin mootorist. Tanklat pole silmapiiril näha. Lootust pole. Mitte millelgi ei ole enam mõtet, elul veel kõige vähem.
Iga päev teeb Eestis suitsiidi 1–2 ja suitsiidikatse hinnanguliselt 10–20 inimest. Umbes 70–80% enesetapu tõttu surnutest on mehed. Nõrgem sugupool, mis teha. Ehkki suitsiidikatseid teevad rohkem naised, võtavad mehed asja tõsisemalt ette ja lähevad lõpuni.
Enesetapp on väga individuaalne nähtus, mõneski mõttes tabu. Enesetapjast või tema lahkumise viisist avalikult ei räägita. Pikki sajandeid valitses õhtumaades komme, mis keelas enesetapjaid pühitsetud mulda matta. Sellest tulenevalt sündis Kesk- ja Ida-Euroopas uskumus, mille kohaselt saavad enesetapjatest vampiirid. Ka Eestis arvati, et see, kes endale käe külge paneb (milline viisakas kõnekäänd!), ei pääse taevasse ja hakkab kodus käima. Kristlike normidega vastuollu minemata on ärksamad mõtlejad toonitanud ka inimese vaba tahet oma elu jätkuvuse üle otsustamisel.
Ajalugu tunneb hulgaliselt juhtumeid, kus enesetapp saab kangelasteoks. Teatud mööndustega võib juba antiikaja mässajaid ja ristiusu märtreid pidada enesetapjateks. Viimasest poolsajandist kõlbaks tuua kolm eredat näidet. Lõuna-Vietnami munk Thích Quảng Đức pani end 1963. a. Saigonis põlema, protestides budiste ahistava režiimi vastu. Keskkooliõpilane Romas Kalanta läks vabatahtlikult tulesurma Kaunases 1972. a., vallandades Leedus nõukogudevastased rahutused. IRA aktivist Bobby Sands näljutas end 1981. a vanglas surnuks, saavutades seejuures märkimisväärse poliitilise triumfi. Muidugi on ajaloos ka hulk tuntud enesetapjaid, nagu Nero või Hitler, kelle puhul nähakse suitsiidis pigem argpüksi viimset taganemist kui sangarlikkust.
Kõrgeima suitsiidsusega riigid on WHO andmetel Lõuna-Korea, Leedu, Guajaana, Kasahstan, Hiina, Valgevene, Sloveenia, Ungari, Jaapan, Sri Lanka, Ukraina ja Venemaa
(kõigis vähemalt 20 suitsiidi 100 000 elaniku kohta). See loetelu ei anna mingit selgust. Nii katoliiklikud, õigeusklikud, budistlikud kui isegi islamistlikud kultuurid on kõrge suitsiidsusega maade hulgas esindatud. Rohkem paistavad silma küll sotsialistliku koletise all kannatanud riigid, kus moraalne ja vaimne kapital nõrgem. Sestap kuuluvad ka eestlased suitsiidialdiste rahvaste sekka. Aga moraal ja vaim peavad ka indiviidi tasandil tugevad olema, et kõikvõimalikele raskustele, mida saatusel on tavaks inimestele kaela kupatada, ikka sirgeselgselt vastu panna.
Kust siis võtta see titaanne vaim, mis ühelgi juhul ei murduks, olgu või süda murtud ja taskud tühjad? Vaimutohtrid sedastavad, et suitsiidiennetus põhineb riskifaktorite ja nende kahjuliku mõju vähendamisel ning kaitsvate faktorite ja nende kasuliku mõju suurendamisel. Paljud enesetapumõtetega inimesed saadavad enesehävituslike kavatsuste kohta sõnade ja tegude kaudu signaale. Enesetapjalik käitumine on sageli seotud ka psüühiliste häiretega, mida kõrvalseisja ei pruugi paraku alati ära tunda.
Eesti enesetapjatest on umbes 60% alkoholisõltlased või alkoholi kuritarvitajad, mis tähendab, et nii nagu paljude teiste ühiskondlike probleemide puhul, paistavad ka enesetappude tagant viinakuradi sarved. Teismelistel on suurem risk suitsiidi sooritamiseks mõnuainete tarvitamise korral. Erinevate uuringute järgi kuuluvad enesetapumõtteid mõlgutavate inimeste sekka sagedamini ka homoseksuaalid, seadusega pahuksis olevad noored, puuduliku haridusega isikud ja pikaaegsed töötud.
Seksuaalne sättumus kallutab enesetapule ennekõike mehi. Homoseksuaalsed mehed tapavad end ära 10 korda suurema tõenäosusega kui heteroseksuaalsed mehed. Vanglas istunud noortel on samuti suurem suitsiidirisk võrreldes mittevangistatud noortega, kusjuures enamasti panevad endal kaela silmusesse mehed, kes on saanud purjuspäi hakkama mõne kriminaalse lollusega (jälle viinakurat!). Töötus on sageli väga suur enesetapumõtete generaator, mis halvab inimese majandusliku ja emotsionaalse võimekuse.
Pikka juttu lühemaks tehes: enesetapurisk on suurem inimestel, kes kuuluvad mingis mõttes sotsiaalsesse vähemusse, ühiskonna piirialale. Need on inimesed, ennekõike mehed ja noored, kes ei vasta ühiskondlikule arusaamale eeskujulikust indiviidist. Tõepoolest, mis mõte on elada joodikust maamehel või noorel töötul geil? Aga Eesti vajab iga inimest. Mõttetuid inimesi pole olemas. Isegi kui enamik enesetapu üritajaid fataalse tulemuseni ei jõua, lõhuvad mustad mõtted hinge. Keegi ei tohiks tunda end tõrjutuna.
Kaks olulist mõjurit, mis aitavad uuringute järgi enesetappe vältida, on perekond ja religioon. Toetav pere tagab sooja keskkonna, kuid annab ka kohusetunde – tunde, et ollakse vajalik ja kasulik. Ameerika jõulufilm „See imeilus elu“ (It's a Wonderful Life) kõneleb loo mehest, kes otsustab elust lahkuda, kuid ingel lööb tema plaanid segi. Taevane olend näitab mehele, kui närune oleks maailm ilma temata olnud ning mees muudab oma meelt. Vahel tulebki mõnele inimesele sisendada seda, kui oluline ta tegelikult on. Mõni hea sõna võib päästa elu.
On leitud, et ka tugev ja siiras usk kaitseb suitsiidsete mõtete eest. Paljude religioonidega kaasneb kogukonnatunnetus ja vaimne pagas, mis õpetab nägema ajalike murede taha. Ilmalikus raamistikus võiks kõnelda eeskätt eneseusust. Kui inimene tunneb, et ta elu on kontrolli all, ta on piisavalt sõltumatu ja kohanemisvõimeline, siis ei kipu ta end hävitama. Usku sellesse, et isiklikud otsused mõjutavad meie elu ei saa pidada vähem väärtuslikuks kui usku inimkonna eest surnud lunastajasse. Inimene, kes enesesse usub, meelitab kaitseingleid ligi.
Elu on püha. Kas saab olla üldse miski elust püham? Ja ometi… kui lihtne on pühadust rüvetada. Mõni elu paiskub kannatusterohkes maailmas põrmu ja porisse. Ühtäkki ei tundugi üks määrdunud ja lõhutud elu enam pühana. Kuid isegi kallimast kallimaid ikoone saab pesta ja parandada. Nad säravad edasi. Endiselt pühana.
Leiaks vaid kõik inimesed sel tuulisel rannikul usku, lootust ja armastust. Need kolm jäävad. Usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on… jah, mõni ütleb, et armastus, kuid olgu selleks hoopis lootus. Armastus võib lõputult palju kordi hääbuda ja uuesti õitsele puhkeda, kuid lootust jätta ei tohi. Kus on elu, seal on lootust. Ja miks seda palsamlikku lootust ei peaks olema – igale ööle järgneb ju päev ning ka kõige pikem ja pakaselisem talv asendub peagi rohetava kevadega. Ühtäkki on jälle mõtet elada.
Samal teemal
