Inimese loomuliku elutegevusega käivad paratamatult kaasas mõningad jääkproduktid, millega pole midagi peale hakata. Kultuur avaldub aga nutikuses ja mida nutikamalt kasutut ihutoodangut käideldakse, seda kõrgem on kultuuritase. Targad teavad rääkida, et tsivilisatsioon ei alanud mitte kirjakunsti, vaid seebi ja hambaharja leiutamisega. Niisiis, kas eestlased on tsiviliseeritud rahvas või kuulume barbarite sekka?
Kui Postimehes ilmus põnev artikkel 20. sajandi alguse hügieenioludest, tekitas see eeskätt vanemas põlvkonnas vastakaid emotsioone. Kuidas julgeb papa Jannseni ajaleht meie vaarvanemaid nõnda laimata?! Eesti rahvas on olnud alati puhas rahvas. Nagu sakslasedki. Aga venelased – vaat nemad on räpased. (Vägisi tükivad meelde Mart Raua kuulsad vemmalvärsid Ufaa peldikust, mis pidavat isegi sita ära määrima.) Nii on lood…
Vabaõhumuuseumi teadlase Heiki Pärdi uurimused rahva hügieenist võib teatud mööndusega paigutada samasse kategooriasse aasta algul hulgaliselt poleemikat sünnitanud koguteosega Eesti keskajast, kus Muistse vabadusvõitluse tähendust on tõsiselt revideeritud. Üks puudutab vaid „väikest“ ja teine „suurt“ ajalugu. Üldises teadvuses on Lembitu endiselt vabadusvõitleja ning eesti talupoeg puhas ja särav nagu sakste hõbelusikas. Inimmälul on kord juba kalduvus kaugeid aegu ilusamaks puuderdada. Minevik muutub paratamatult romantilisemaks kui ta tegelikult oli. Meie magusatest roosiodööridest tuimestatud ninad ei ole võimelised haistma mineviku õigeid lõhnu. Aru keeldub vastu võtmast asjaolu, et hügieenilisele eluviisile asuti massiliselt tähelepanu pöörama alles nõukogude korra ajal. Ilmselget tõrgub vanemate inimeste mälu ka sellisel juhul, kui jutuks tulevad Pätsi-aegsed tervishoiukampaaniad.
Heiki Pärdi uurimistulemustele järgnenud vastukaja paljastab paar huvitavat nähtust. Esiteks mikroajaloo uurimisprobleemid. Mikroajalugu tegeleb tavaliste inimeste ning nende eluviiside, kommete ja olmetingimuste uurimisega. Tihtipeale vasardab ajaloolase peas küsimus: kas isiklikud mälestused on ikka usaldusväärne ajalooallikas? Tollesama mineviku ilustamise sündroomi tõttu ei saa uurija inimmälu sajaprotsendiliselt arvesse võtta. (Mis saaks, kui sõjaeelse vabariigi ajalugu hakataks uurima Ivan Orava mälestuste põhjal?) Möödunud aegade olmele tuleb valgust heita teistsuguste allikate toel. Ent kriitiliseks peab jääma ka siis, kui maamatside kombetusest kirjutavad linnavurled (näiteks etnoloogiatudengid). Igaühel ju oma vaatenurk.
Hügieen kuulub tabuteemade hulka ja siit kerkib teine probleemne nähtus, mida eespool mainitud. Kes oleks praegugi valmis tunnistama, et ta ei pese pärast tualetiskäiku käsi ega tõmba oma tegudele vett peale? Isegi kui mälu on salvestanud midagi möödanikust, mis moodsa maailmavaate ja elustiiliga kokku ei lähe, on targem näidata minevikuolmet tänapäevases võtmes. Kuid milleks minevikku häbeneda?
Heiki Pärdi kirjutas kasimata talupoegadest juba aastate eest ajakirjas Tuna (4, 2002). Eriti hull oli 20. sajandi algul olukord kagunurgas. Võrumaal ei peetud hammastepesu üldsegi oluliseks, mistõttu olid katkised hambad pigem tavapärane kui erandlik nähtus. Ka välikäimlate püstitamiseks ei tahetud kallist ehitusmaterjali raisata. 1920. aastatel oli kõigest 42% Võrumaa taludest käimla olemas. Kogu Eestis oli keskmine näitaja 58%. Ühesõnaga, enam-vähem pooled Eesti talupered said veel üheksakümne aasta eest ilma kemmerguta hakkama.
Ajast aega on loomulikke asju aetud laudas või lähima põõsa varjus. Polnud praktilist vajadust spetsiaalse asutuse järele. Maal elades ja toimetades ei saanudki tunnist-tundi puhastele käbaratele mõelda. Isegi saunas elavad popsid ei ligunenud päev läbi veetünnis.
Alles pühaba ommiku kerikule minnes kasiti end puhtamaks.
Kui ajalugu kõrgemalt ja laiemalt vaadata, selgub, et maarahva seas polnudki tänapäevases mõttes kehvad sanitaartingimused suureks mureks. Linnades, kus inimesed pead-jalad koos elasid, olid mustusest põhjustatud epideemiad hoopis tavalisemad kui valdavalt hajaasustusega maapiirkondades (eriti kehtib see Eesti kohta). Puhas kaevuvesi oli linnas läbi paljude sajandite defitsiit, mistõttu joodi enamasti kääritatud jooke ning katku- ja muude pisikute vältimiseks pesti end nii vähe kui võimalik. Keskaja tohtrid ei soovitanudki ihu kasida, sest see pidi inimese haigustele eriti vastuvõtlikuks tegema.
Urbanistlik räpasus võttis lausa ökoloogilise kaose mõõtmed. Londonlased reostasid Thames’i, pariislased Seine’i. Tänavad kubisesid roojast, prahist ja parasiitidest. Samas oli juba 4500 aasta eest Induse orgu rajatud Mohenjo Daros kanalisatsioon olemas, mõnes majas lausa tualettpotidki! Antiikajal võisid korraliku veevärgiga uhkustada eesrindlikumad metropolid. Laupäeviti kümblevad viikingid ja ennast rituaalselt pesevad araablased olid keskajal samuti näiteks hügieenilist eluviisi praktiseerivatest rahvastest, mis kinnitab, et inimkond ei muutu kokkuvõttes aina puhtamaks. Elutingimused on need, mis kombeid enim mõjutavad.
Isiklik puhtus on kultuursuse tunnus. Saja aasta eest samades kategooriates ei mõeldud. Käitumisviisid ja arusaamad häbiväärsusest muutuvad. Eesti rahvas oli räpane nüüdisaegsete moraalsete mõõtude ja põliste islamiseaduste järgi, kuid kindlasti ei peetud sada aastat tagasi end kuigi räpaseks. Vahest on lääne poolt vaadatuna keskmine eestlane ikka veel paras räpakoll, kes hommikusest dušivalangust hoidub?
P.S.
Ivan Orava jutu järgi käisid eestlased Pätsi ajal oma asju ajamas seest tühjaks uuristatud tammekännu peal. Vesi tuli otse allikast ja pühkimismaterjalina kasutati kobrulehti. Vaat see on ökoloogiline elulaad!
