Kui ma möödunud kevadel Kaika Laine lahkumisest kuulsin, sähvatas peas mõte: see on ühe ajastu lõpp. Laine pani punkti ajajärgule, mida iseloomustas praegusest hoopis erinev, ehk isegi mõnevõrra tabamatu ja raskesti määratletav vaimsus. Pole kahtlust, et Kaika Laine oli viimane rahvaravitseja. Pärast teda sebivad ilmas ringi vaid tavalised ravitsejad, kitsa maailmapildiga sensitiivid ja kasuahned šarlatanid.
Kuulsast ravitsejast on kirjutatud hulgaliselt ajaleheartikleid, tema retseptidest ja tohterdamisviisidest tehakse juttu mitmetes vihikulaadsetes väljaannetes, kuid kopsakamaid raamatuid Laine elust ja tegemistest on avaldatud kõigest paar. Lisaks Reet Kudu sulest ilmunud biograafiale „Kaika Laine – sajandi naine“ (2009) võib nüüd lugeda ka Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri koostatud kogumikku „Kaika Laine inimesed“.
Kaante vahele on koondatud lühike ülevaade Kaika Laine elust ning 28 erinevat lugu, mille on jutustanud Lainega lähemalt või kaudsemalt seotud inimesed. Nende seas leidub tänulikke abisaajaid, kauaaegseid sõpru, mitmeid mõttekaaslasi ja veresugulasi. Laine sai ühtviisi hästi läbi nii arstide kui pastoritega, teda meenutavad kalli sõnaga talu- ja ärimehed, saatejuhid ja teadlased, pedagoogid ja baleriinid. Raamatu koostajad pole aga ise Lainega kokku puutunud. Vahest ei tasugi seda miinuseks pidada. Ellermaa ja Pitsner seisavad neutraalsel platvormil, nad ei jaga hinnanguid ega omapoolseid kommentaare, vaid lasevad inimestel rahulikult Lainest kõnelda.
Aga ikkagi… Kes oli Kaika Laine? Tema fenomeni pole seni keegi täielikult lahti seletada suutnud. Reet Kudu püüdis Lainest üksikasjalikumalt portreed maalida, kuid paistab, et päris hästi see ikkagi ei õnnestunud. Kudu tahtis kirjutada küll sajandi naisest, kuid tema sulg kipub pidevalt kõrvalistele radadele eksima. Küllap aimas autor ka ise, et nii vägevat naist on keeruline mingitesse mõistuslikesse raamidesse paigutada. Nõnda üritab Reet Kudu defineerida Lainet samuti teiste inimeste kaudu. Kudu raamatus askeldavad näiteks südamlik naabrinaine Aino, Laine klassivend Elmar ja poeedikalduvustega kirikuõpetaja Emmanuel Kirss, keda Ellermaa-Pitsneri jutupaunast ei leia.
„Kaika Laine inimesed“ on väga konkreetse, lausa kristalse ülesehitusega ning juba raamatut sirvides saab selgeks, et koostajad on valinud Laine kui nähtuse mõistmiseks õige taktika. Raamatust aimub fenomenoloogiline lähenemine, mille kohaselt tuleb meil kõigil aeg-ajalt tunnistada: me ei tea, kuidas asjad tegelikult on, aga me saame kirjeldada neid sellisena, nagu nad näivad.
Mida siis Laine kohta öelda võib? Esiteks muidugi seda, et ta oli looduslaps. Kaika kandi hunnitute mägede vahel üles kasvanud tüdrukuna tundis ta hästi loodust. Taimed polnud tema jaoks lihtsalt taimed, vaid Jumala and, hingestatud ja väega olendid. Teiseks ei saa kuidagi salata tema tohutut heatahtlikkust ja inimesearmastust. Tal oli piiritu soov inimesi aidata – kuidas muidu jõudis ta tippaegadel vastu võtta kuni 40 abivajajat päevas? Neiupõlves olnud Lainel unistus arstiks saada ja ehkki kooliharidust omandas ta pelgalt kuue klassi jagu, ei takistanud see tal unistust teoks tegemast. Isegi mõned doktorikraadiga tohtrid kirjutasid patsiendile saatekirja Kaika Laine juurde!
Nooruses põetud raske haigus võis olla pöördepunktiks, mis viis Laine vaimsele ärkamisele. Psüühiline kirgastumine läbi kannatuste on oluliseks motiiviks paljude tuntud ravitsejate ja prohvetite eluloos. Surmavallast naasnuna näevad inimesed elu ja inimesi uutes toonides. Kui Lainet siia ilma aidanud ämmaemand noorukesele tüdrukule ütles, et märkas tema otsa ees ravitseja märki, oli Laine saatus määratud. Kulus veel mõnda aega, enne kui Laine ränga postiljonitöö kõrvalt hädalisi aitama hakkas. Tema „arstikarjäär“ kestis ligi pool sajandit. Abi sai selle aja jooksul umbmäärastel hinnangutel 70 000 inimest, vahest rohkemgi.
Kaika Laine maailmapilt näikse olevat segu kristlusest, arhailisest ravitraditsioonist, paganlusest ja veidi ka new age’ist. Laine hakkas aktiivsemalt ravima kuuekümnendail, kui new age’i ideed maailmas tasahilju tärkasid. Hilisemal ajal sensitiivide ja teadmameestega kokku puutudes omandas ta ilmselt juba rohkem new age’i mõisteid, mida ta oma mitmekihilisse ilmakäsitlusse põimis. Seejuures esindas Kaika Laine oikumeenilist kristlust – olles ise luterlane, pidas ta õigeusu kirikut väga väekaks ning – nagu raamatust selgub – oli ka Itaalia reisil paavsti nähes emotsionaalselt vapustatud.
Kaika Laine suhtles inimestega vabalt ja sõpru oli tal palju. Venelasedki ju hõiskavad, et parem 100 sõpra kui 100 rubla. Ometi kujunesid Laine viimased eluaastad õnnetuks. Ta ei leidnud seda hoolitsust ja mõistmist, mida ise oli teistele küllusesarvega jaganud. „Ravitseja ei saa ennast aidata,“ nentis ta ise. Siin avaldub Laine eluraamatu kohutav kurbloolisus. Omas kategoorias oli Laine suur staar, kelle sära ja aupaiste sisse nii mõnigi untsantsakas end libistas. Mitmest „Kaika Laine inimeste“ loost jääb kõlama nukker kaja – imeväärne naine, kes oli pidevalt sõpradest ümbritsetud, lahkus ometi hingelises üksinduses. Paljud kirkad tähed kustuvad väga vaikselt…
Lisan lõpetuseks kaks seika oma elust. Minu ainus otsene kokkupuude Kaika Lainega jääb üheksakümnendate algusesse, kui ma pisikese põnnina tema „vastuvõtul“ käisin. See kauge mälestus on udune, peaaegu unenäoline, kuid hämu seest kerkib selgelt esile üks valge ja rõõmus tädi. Just need elemendid – puhas valge ja sillerdavalt rõõmus – seisavad tänini mu vaimusilmas, kui kusagil Lainest juttu tuleb.
Rohu tegemist oodates pidin väikest küünalt põletama. Pooleldi ärapõlenud küünalt hoidsin öösiti padja all. Mulle määratud rohuks oli suhkur, millele tuli enne söömist kolm korda peale puhuda. Huvitaval kombel kasutaski Laine rohtudena peamiselt valgeid aineid: suhkur, sool, viin, rasv, ja vahel ka kuldseid produkte, nagu mesi või päevalilleõli. Minusugusele põngerjale oli suhkur muidugi igati meeldiv rohi.
Rohu tegemist oodates pidin väikest küünalt põletama. Pooleldi ärapõlenud küünalt hoidsin öösiti padja all. Mulle määratud rohuks oli suhkur, millele tuli enne söömist kolm korda peale puhuda. Huvitaval kombel kasutaski Laine rohtudena peamiselt valgeid aineid: suhkur, sool, viin, rasv, ja vahel ka kuldseid produkte, nagu mesi või päevalilleõli. Minusugusele põngerjale oli suhkur muidugi igati meeldiv rohi.
Teine juhtum leidis aset 1996. aasta talvel. Minu klass sõitis ametlikule visiidile Kaika algkooli, mis praeguseks juba ammust aega suletud. Buss – vana nõukogude küna – ei pääsenud järsust Kaikamäest üles. Rattad vurisesid libedal lumel, aga tolku ei midagi. Olime kinni. Mu klassivennad, kes olid loomulikult silmini tarkust täis nagu kõik üheksa-aastased, hakkasid arutama, et poleks tohtinud sõidu ajal nõiast rääkida. Kui nõiast räägid, läheb kehvasti. Aga mina teadsin, et selle arvamisega panid nad küll mööda. Kaika Laine pole ju mõni Baba Jaga või Hansu-Grete loost tuttav kannibalistlik vanamoor. Laine on hea ravitseja! Vanaema ütles, tema teab.
Laine on taevastele radadele siirdunud, kuid legend temast särab maa peal edasi. Minu kodukandi inimestele – ennekõike vanemale põlvkonnale, kelle meeltes on säilinud veel Laine ajastu vaimseid kübemeid – on temast saanud vaat et pühak, kellega seotud paiku ja esemeid kummardatakse. Ja kavatsen minagi lähemas tulevikus võtta ette palveretke Kaikamäele, et istuda sealsel heade mõtete pingil, mille Vahur Kersna mullu sügisel Laine auks valmistada lasi.
Ravitsemise alal Lainel järglast pole, kuid tema retseptid on alles – nendest ta saladust ei teinud. Raamatust selgub, et kassiaasta sõnnil oleks kasulik juua jasmiiniteed. Horoskoopidest ma suurt lugu ei pea, kuid kassiliku sõnnina võiks jasmiiniteed proovida küll. Isegi minu akna all õitseb kevaditi valgete õitega jasmiin. Küllap pole see juhus.
