Täna, rahvusvahelisel aprillihanede pühal, on Eesti rahval põhjust suurelt pidutseda. Meil pole kuninglikke pulma- ega juubelipäevi, mil paslik vabrikud ja rongid seisma jätta, kuid erakordseid isiksusi, kelle terviseks šampanjapokaale kõlistada, leidub siinmailgi. Igihaljas teatrileedi, Tema Majesteet Ita Ever on taoliste isiksuste nimekirjas kindlalt esimeste seas.
Eks igaühel ole Itast omad mälestused ja muljed. Minu mälus sähvatab ta kõigepealt Metsamoorina Eesti ainsas tõsiseltvõetavas õudukas "Nuktsamees". Moori nägu ja naer olid sedavõrd võikad, et pisipõnnina ei jätkunudki mul julgust filmi kümnendast minutist kaugemale vaadata. Õnneks ilmub selle kriiskava metselaja kõrvale kohe tasakaalustuseks Vana Teepakk lastelavastusest "Piparkoogimehike". Alatasa torisev, kuid siiski heasüdamlik karakter imbus mulle nii sügavale hinge, et küllap jääbki Ita Ever minu jaoks triljonitele teistele rollidele vaatamata targaks, kõiki looduse saladusi tundvaks tee-emandaks, kes tuisupäistele "sooladele" ja "pipardele" õige elusihi kätte näitab.
Jah, Ita Ever on olnud teravmeelne Naine ("Mees, naine ja kontsert"), vägev Mees ("Silme ees läheb mustaks"), sulnis Õde ("Kolm õde") ja armastav Ema... Pean harukordseks vedamiseks, et olen näinud videosalvestist 1983. aastal Draamateatri lavale jõudnud kultusetendusest "Pilvede värvid". Jaan Kruusvalli tükk ei stiilitsenud ega skandaalitsenud - ajad olid teised, kuid siiski pöördelised. Veel enne fosforiidimöllu ja laulumässu pääsesid kevadised tuuled teatrimaja paksude müüride vahelt välja. "Pilvede värvid" annab inimestele sõna - ning sõna lummab, loob ja lohutab. Traagilise sõjasügise rasketes valikutes - kas minna või jääda? - muutub ema Anna vankumatuks kodukolde hoidjaks. Ita Ever mängis ta sümboliks. Kui lapsed kord võõrsilt tagasi peaksid tulema, ootab neid ikka soe tare...
Veel ühe ema, "Augustikuu" Violeti kehastamise eest pälvis Ita Ever alles hiljuti püstijalu aplodeerivate kolleegide ees parima naisnäitleja preemia. Legend on legend. Ehkki teatrikriitikud vaidleks siinkohal ilmselt vastu, on Ita Ever alati, juba aastakümneid tippvormis olnud. Ta on popkunstnik selle mõiste parimas tähenduses. Alati päikseline, parajalt krutskeid täis ning seejuures kõvasti lava küljes kinni. Mõned kuningannad ei valitse riiki, vaid rahvast ja südameid. Elurõõm, väärikus ja armastus oma töö vastu kombineerituna staarikompleksist vaba suuremeelsuse ning tagasihoidlikkusega on omadused, mis võivad iseloomustada vaid tõelist kuningannat. Ja Vana Teepakki.
