et eluks kõlbab paik, kus
Eukleidese geotsentriline laad
Et taraga kosmose ehitajad
on piiranud tare - seal vaikus
Lõhkesid müüdid... Kas sina saad
end koduselt tunda sadulas,
mis paisub alalõpmata?
(W. H. Auden)
Poole sajandi eest tegi Juri Gagarin tiiru ümber maailma. Mitte purjeka ega lennukiga, vaid sellise raketiga, mille järele miljonid nõukogudemaa poisikesed korraga õhkama hakkasid. Saada kosmonaudiks oli punariigi kõurikutele kohane ideaal. Nüüd, mil ameeriklased on sattunud tavapärasesse identiteedikriisi ja küsivad endalt tõsimeeli: "Kas me ikka käisime Kuu peal?", on küllap põhjust suurt nõukogude rahvast kosmilise jooksuvõistluse võidu puhul õnnitleda.
Kuuekümnendatel avanes miljonitel inimestel esmakordne võimalus imetleda säravatelt värvifotodelt sinakat koduplaneeti. Alles siis langesid paljudel soomused silmilt ning aastatuhandeid jõus olnud kujutlused ulgumerel hulpivast või elevantidel kükitavast kettast pudenesid lõplikult peeneks tolmuks. Kosmose väraval, sinerdava marmorkuuli ja tähepärlitega vastamisi seistes avastas inimene, kui loll ja pime ta kõik need tuhanded aastad oli olnud. (See ei kehti muidugi soome-ugri rahvaste kohta, kes on aegade algusest peale teadnud, et Maa on ümmargune nagu hiigelkotka muna.) Meie Gaia kuulub täieõigusliku liikmena olümplaste määratusse perre. Kahjuks pole ta universumi keskpunkt, kuid ikkagi kauneim kõigist. On, mida hoida, väärtustada ja ka tulevastele sugupõlvedele pärandada. Kosmiline kunstiteos...
Foto: "Maa tõus" - muljetavaldav ülespildistus maakerast, mis kerkib varjude vallast otsekui uue lootuse võrdkuju. Võtte tegi astronaut William Anders 1968. aastal "Apollo 8" Kuu-missioonil.
