Berliini balletiteatri „Nurejev” on lummav tantsulavastus, mis kinnitab, et ajalugu kipub korduma
Tatari juurtega Rudolf Nurejev sündis 1938. aastal Trans-Siberi rongis ja suri 1993. aastal Pariisis aidsi. Tema elu polnud kuigi pikk, aga see-eest oh kui kirjumirju. Inspireeriv ka, miks muidu on temast valminud lausa kümmekond dokfilmi (osad juba tema eluajal), näidend „Minu järel, seltsimees!” (autor Ray Cooney), mängufilm „Valge vares” (režissöör Ralph Fiennes) ja laul „Dancing Star” (Pet Shop Boysi viimaselt albumilt). Staar oli ta kahtlemata, lausa popikoon, aga ennekõike tantsija. Vabandust – Tantsija. Pärast Nurejevit pole enam nähtud sedavõrd nimekat Tantsijat, kes suudaks isegi balletikauget pööblit hullutada.
„Nurejevi” esietendus Moskva Suures Teatris lükati vene kultuuriministri survel pea pool aastat edasi. Ettekääne: artistid pole veel valmis, lavastus nõuab küpsemist. Tegelikult üritas Kreml võimukriitilist lavastajat Kirill Serebrennikovi lihtsalt proovile panna, teda väheke kiusata. Ent 2017. aasta lõpus jõudis tükk siiski publiku ette ja oli igati menukas. 2023. aastal võeti „Nurejev” lõplikult Suure Teatri mängukavast maha. Serebrennikov pages läände nii nagu Nurejev 1961. aastal.
Sel kevadel sai lavastus endale uue elu Berliinis. Telejaam Arte pani oma Youtube’i kanalile lahkesti üles 21. märtsil salvestatud etenduse. Igaühel on nüüd võimalus seda vaadata. Isegi minusugune balletiskeptik peab tunnistama: „Nurejev” väärib pikka aplausi.
Klassikalise balleti suurim puudus on igavus. Sellesse kategooriasse kuulub näiteks Estonia teatris etendatav „Korsaar”. Peab olema kõrge valulävi, et ühe tunni ja neljakümne minuti jooksul kõik need piruetid ja pas de deux’d välja kannatada. „Nurejevis” kasutatakse küll rohkelt klassikalise tantsu komponente, kuid igav ei hakka, sest magusroa sisse on segatud ka hulga hoolikalt valitud vürtse. Lavalt käivad läbi ooperilauljad, koor ja džässbänd. Puhuti saadab tantsijaid vaid harf või klaver. Saab näha strippareid ja drääge. Kõlavad inglise, prantsuse ja vene keel.
Peaosa tantsib noor brasiillane David Soares, kelle jaoks pole Venemaa sugugi võõras – juba verisulis tantsijana kuulus ta Suure Teatri truppi ning räägib vene keeltki. Ei taha esitada seda kiuslikku küsimust, kas Soares annab Nurejevi mõõdu välja. Kehaehituselt paistab Soares nii ehk naa pisut lahjem. Nurejevi balletisussid jäävad küllap igaühe jaoks suureks.
Aga David Soaresel on rolliks vajalikku kuraasi ja temperamenti. Ta ei kehasta, vaid peegeldab Nurejevit. Ses peegelpildis pole ehk kõik täpselt nii nagu päris, kuid peamine – puhas ja tõene – on siiski nähtaval. „Nurejev” on ka üks väheseid ballette, kus saab kuulda esitantsija häält. Soarese ülbuse ning vihaga pooleks tembitud lühimonoloog mõjub ja kõnetab.
Nurejevi kõrval on lavastuse tähtsaim tegelane Näitleja (Odin Lund Biron), kes kehastub vastavalt vajadusele nii jutustajaks, oksjonipidajaks, vene ametnikuks kui ka ameerika fotograafiks. Ta loeb ette kirju ja raporteid. Kommenteerib ja kritiseerib. Lavastuse finaalis saab temast – nii mulle tundub – suisa jumala saadik, kelle tahtel muutub tantsija dirigendiks.
Särtsakalt lendleb ka Õpilane (Anthony Tette) ja Nurejevi südamesõber, õieti kallim, Erik (George Susman). Rudolfi ja Eriku traagiline duett lõpetab esimese vaatuse. Teises vaatuses näeme juba puhast homoorgiat, mis on ometi serveeritud üllatavalt maitsekalt, barokliku muusika ja kostüümide kastmes. Jah, Nurejev oli andekas Tantsija, aga paraku ka labane kiimakott. Kuskilt seksiurkast ta selle fataalse aidsipisiku saigi.
Kuidas esitada lavastuse finaal, milles peategelane õnnetult sureb? Serebrennikov on leidnud ootamatu lahenduse. Üksteise järel täitub lava valgesse rüütatud baleriinidega (või inglitega?), kuid Tantsija aeg laval on otsas. Ta ei tõuse taevasse, vaid laskub hoopis alla. Põrgusse? Ei, kus sa sellega – orkestriauku. Elanuks Nurejev kümme aastatki kauem, teaks me teda võib-olla ka võimeka dirigendina.
Suur osa tema maisest varast müüakse oksjonil maha. Mammonaga pole hauas miskit peale hakata. Lõppude lõpuks on Nurejevi elu ikkagi õnnelik. Peaaegu nagu muinasjutt. Raudse eesriide taga poleks ta saanud niimoodi elada – tormiliselt, põledes, täiega. Looja vajab vabadust, see on tema hapnik. Paraku tuleb kurbusega nentida, et me tõbrastest kubisevas maailmas on endiselt liiga vähe hapnikku.
