See kõik algas 23. septembril 2005. Kell käis kuueteistkümnendat päevatundi. Ma võtsin vaikselt undava arvuti taga istet ja asusin kirjutama, nagu mul oli juba paar viimast aastat kombeks olnud. Peas kihelesid uued ideed. Neid polnud võimalik enam ühes kanda, nad tuli valgele väljale maha puistata. Vilkuva kursori järele ilmusid esimesed sõnad.
Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute.
Jah, sõnad jooksid robinal nagu noored rahutud mustangid, kasvasid karjadena lauseteks ja lõikudeks. Siit pidi tulema üks äge jutt. Esialgu ei midagi muud. Ma ei teadnud isegi seda, et jutu nimeks saab "Kaljud ja kameeleonid“.
Kui tahaksin sellele palavikulisele loometegevusele romantilist tooni lisada, peaksin märkima, et mul oli raali kõrval ka tass musta kanget kohvi või koguni klaasike ehtsa šoti viskiga, mida sõnade ladumisel turgutuseks kõrist alla kallutada – ja sigaret, mõistagi suitsev sigaret! Aga ei. Mingit romantikat või palavikulist loometööd polnud. Ma olin alles kaheksateist ja mul oli vajadus öelda mõndagi olulist. Väga olulist. Kulus vististi tund või poolteist ning esimene peatükk, see salauste taha lubav kuldvõtmeke, oli valmis.
Kolm aastat hiljem, kui lehed puudel taas kolletama kiskusid, sähvatas mõtteis toosama sõna. Valmis! Olin kündnud mõttevaod, külvanud sõnadeterad, väetanud elust enesest nopitud faktidega, harinud ja harvendanud õiteküllast kirjapõldu ning viimaks korjanud sealt kopsaka saagi. Ma ei tea veel, kuidas need viljad maitsevad. Eks mõni peatükk ole hapum, mõni magusam, muist sulnilt küpsed, muist toorevõitu.
Tinti paberile tilgutama asudes oli minu peamine eesmärk kirjutada raamat, mida mulle endale lugeda meeldiks. Vaatamata kõrgelt arenenud enesekriitilisusele juurdub minus aina tuntavamalt veendumus, et seatud latt õnnestus ületada. Tulemus on protokollis.
Tahtsin kirjutada ausalt ja otsekoheselt, vältida puritaanlust ja valehäbi. Mõningaid koledusi ei anna viigilehe taha peita. Kui lugu vaesest Joelist, kes südames ometi õnnelikust elust unistab, ei tekita massiliselt õlakehitusi, vaid jääb kummitama ning pistab ajusse nõela, mida lugeja valukarjeta välja tõmmata ei saa, olen vestnud õige loo. Mitte hea ega halva – lihtsalt õige.
Eesti noortekirjandus kipub olema paljuski tüdrukutekeskne, sest kirjutajateks ju enamasti naised. Kui mõni säravam "poisteraamat“ trükivalgust näeb, tõmbab see endale vähemal või enamal määral tähelepanu, mis näitab, et taolisi teoseid on kahtlemata tarvis. Mina ei jahi kuulsust ega tähelepanu. Loodan vaid, et lendu lastud sõnum pelgalt kurtidesse kõrvadesse ei puhuks.
Kui mu raamat milleski muus teistest noorteromaanidest ei erine, siis vähemalt kahe tahu poolest kindlasti. Sisuliselt: psühholoogiline mäng, kosmiline rännak peategelase alateadvusesse, mis võib paista ulmeline, kuid jääb ikkagi maiseks. Reaalsus ja fantaasia põrkuvad ning põimuvad Joeli loos sama ootamatult kui rikkus ja vaesus, armastus ja viha. Vormiliselt: maht. Noorteromaanid venivad harva üle paarisaja lehekülje – siin kahe tumeda kaane vahel on neid pooltuhat. Laiemalt põllult lõigatakse suurem saak. On lugusid, mida ei tohigi kärmelt jutustada, nõndasamuti kui on hingi, millesse üheainsa pilguga pole võimalik kaevuda.
„Kaljud ja kameeleonid“ hõlmab väga erinevaid, kuid ülimalt olulisi teemasid, mis noori puudutavad: eneseotsingud, sotsiaalne ja majanduslik kihistumus, alaväärsuskompleks, varajane rasedus, narkootikumid, vastumeelsus kooli suhtes, vägivald, kuritegevus, probleemsed suhted vanematega. Mustade murede kõrvalt ei puudu ka päikesekarva rõõmud: noortel on rõõme rohkem kui nad seda vahest isegi mõistavad. Oh neid esimesi armusädemeid ja kirepalanguid, lõbusaid pidusid ning taevasiniseid unistusi...! See on ju kõik see, mis nooruse nii kauniks ja kordumatuks teeb. Tragöödia algab hetkest, mil kaunis moondub karmiks ning kordumatu košmaariks. Mõne noore saatuseks ongi elada maailmas, kus puudub hoolivus, rahu ja halvimal juhul ka lootus. Tihtipeale ei jaksa nad üksi oma saatust seljatada. Kuid kes siis poetaks mõne hea sõna ning ulataks sooja abikäe, kui vanemad seda ei tee?
Ühe noore mehe eneseotsingute odüsseia pole sirvimise materjal. Soovitan lugejal olla väga tähelepanelik, et ta seda teekonda kaasa tehes vajalikud killud üles korjaks. Raamatu lõpus pudenevad need kõik vähehaaval oma kohtadele, et luua kirev mosaiik, mis annab igale vaatajale isesuguse pildi. On ta siis ereda välguna jahmatav, meelilukustavalt veider, kriimustavalt traagiline või videvikukarva tuhm ja tuunjas. Mosaiigi keskele jääb vaid üks valge laik. Sinna kuulub killuke, mille peab lugeja ise valmis meisterdama ja paika asetama.
Joeli lugu on hoolikalt punutud võrk, kus peenemateks niitideks mõjuvõimsa mõttetarga Carl Gustav Jungi raspeldatud ideed (Anima, Persona, Vari), lugematud viited ja vihjed popkultuurile, tuntud motiivid eesti rahvaluulest ja muinasjuttudest ning auväärsest piibliraamatust. Märkamatult hiilisid mu noorukisaagasse hamletilikud ja faustilikud ained. Ei puudu ka kummardus maailma menukaimale noortekale "Kuristik rukkis“. Visake vaid pilk peategelase passi ja asi selge.
"Kaljud ja kameeleonid" on ohtlik, ehkki ütlemata põnev tee läbi noore mehe hingemaastiku, kus peegelduvad koomilised sekeldused ja kurbloolised juhused. See on teekond läbi kujuta häältest ja hääleta kujudest tulvil džungli, kus leidub küllaga metsikuid unistusi ja pettumusi, suurt armastust ja veel suuremat vihkamist, toorust ja küpsust, pehmust ja jõhkrust, ilu ja inetust. See on džungel, kuhu võib eksida. Aga pea meeles, hea lugeja, et…
Džungel ei salli hirmu. Kes kardab, tõmbab endale needuse, millest surelik ei suuda vabaneda. Džungel eksitab, kui tahab, ta lõikab ihusse haavu, kui tahab, ta sööb hommikusöögiks inimliha – kui tal vaid isu peale tuleb. Kes aga džunglit imetleb ja austab, seda peab ta tänulikult meeles – ta toidab, katab ja armastab üksikut rändurit. /-/ Džungel on see, mis oled sina. Siin ei ole midagi muud peale selle, mida eelnevad rändurid on maha jätnud ja mida sa enda poolt siia lisad.
Niisiis, armas huviline, juhtnöörid ja hoiatused on antud. Kas julged tulla rännakule minu džunglisse?
Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute.
Jah, sõnad jooksid robinal nagu noored rahutud mustangid, kasvasid karjadena lauseteks ja lõikudeks. Siit pidi tulema üks äge jutt. Esialgu ei midagi muud. Ma ei teadnud isegi seda, et jutu nimeks saab "Kaljud ja kameeleonid“.
Kui tahaksin sellele palavikulisele loometegevusele romantilist tooni lisada, peaksin märkima, et mul oli raali kõrval ka tass musta kanget kohvi või koguni klaasike ehtsa šoti viskiga, mida sõnade ladumisel turgutuseks kõrist alla kallutada – ja sigaret, mõistagi suitsev sigaret! Aga ei. Mingit romantikat või palavikulist loometööd polnud. Ma olin alles kaheksateist ja mul oli vajadus öelda mõndagi olulist. Väga olulist. Kulus vististi tund või poolteist ning esimene peatükk, see salauste taha lubav kuldvõtmeke, oli valmis.
Kolm aastat hiljem, kui lehed puudel taas kolletama kiskusid, sähvatas mõtteis toosama sõna. Valmis! Olin kündnud mõttevaod, külvanud sõnadeterad, väetanud elust enesest nopitud faktidega, harinud ja harvendanud õiteküllast kirjapõldu ning viimaks korjanud sealt kopsaka saagi. Ma ei tea veel, kuidas need viljad maitsevad. Eks mõni peatükk ole hapum, mõni magusam, muist sulnilt küpsed, muist toorevõitu.
Tinti paberile tilgutama asudes oli minu peamine eesmärk kirjutada raamat, mida mulle endale lugeda meeldiks. Vaatamata kõrgelt arenenud enesekriitilisusele juurdub minus aina tuntavamalt veendumus, et seatud latt õnnestus ületada. Tulemus on protokollis.
Tahtsin kirjutada ausalt ja otsekoheselt, vältida puritaanlust ja valehäbi. Mõningaid koledusi ei anna viigilehe taha peita. Kui lugu vaesest Joelist, kes südames ometi õnnelikust elust unistab, ei tekita massiliselt õlakehitusi, vaid jääb kummitama ning pistab ajusse nõela, mida lugeja valukarjeta välja tõmmata ei saa, olen vestnud õige loo. Mitte hea ega halva – lihtsalt õige.
Eesti noortekirjandus kipub olema paljuski tüdrukutekeskne, sest kirjutajateks ju enamasti naised. Kui mõni säravam "poisteraamat“ trükivalgust näeb, tõmbab see endale vähemal või enamal määral tähelepanu, mis näitab, et taolisi teoseid on kahtlemata tarvis. Mina ei jahi kuulsust ega tähelepanu. Loodan vaid, et lendu lastud sõnum pelgalt kurtidesse kõrvadesse ei puhuks.
Kui mu raamat milleski muus teistest noorteromaanidest ei erine, siis vähemalt kahe tahu poolest kindlasti. Sisuliselt: psühholoogiline mäng, kosmiline rännak peategelase alateadvusesse, mis võib paista ulmeline, kuid jääb ikkagi maiseks. Reaalsus ja fantaasia põrkuvad ning põimuvad Joeli loos sama ootamatult kui rikkus ja vaesus, armastus ja viha. Vormiliselt: maht. Noorteromaanid venivad harva üle paarisaja lehekülje – siin kahe tumeda kaane vahel on neid pooltuhat. Laiemalt põllult lõigatakse suurem saak. On lugusid, mida ei tohigi kärmelt jutustada, nõndasamuti kui on hingi, millesse üheainsa pilguga pole võimalik kaevuda.
„Kaljud ja kameeleonid“ hõlmab väga erinevaid, kuid ülimalt olulisi teemasid, mis noori puudutavad: eneseotsingud, sotsiaalne ja majanduslik kihistumus, alaväärsuskompleks, varajane rasedus, narkootikumid, vastumeelsus kooli suhtes, vägivald, kuritegevus, probleemsed suhted vanematega. Mustade murede kõrvalt ei puudu ka päikesekarva rõõmud: noortel on rõõme rohkem kui nad seda vahest isegi mõistavad. Oh neid esimesi armusädemeid ja kirepalanguid, lõbusaid pidusid ning taevasiniseid unistusi...! See on ju kõik see, mis nooruse nii kauniks ja kordumatuks teeb. Tragöödia algab hetkest, mil kaunis moondub karmiks ning kordumatu košmaariks. Mõne noore saatuseks ongi elada maailmas, kus puudub hoolivus, rahu ja halvimal juhul ka lootus. Tihtipeale ei jaksa nad üksi oma saatust seljatada. Kuid kes siis poetaks mõne hea sõna ning ulataks sooja abikäe, kui vanemad seda ei tee?
Ühe noore mehe eneseotsingute odüsseia pole sirvimise materjal. Soovitan lugejal olla väga tähelepanelik, et ta seda teekonda kaasa tehes vajalikud killud üles korjaks. Raamatu lõpus pudenevad need kõik vähehaaval oma kohtadele, et luua kirev mosaiik, mis annab igale vaatajale isesuguse pildi. On ta siis ereda välguna jahmatav, meelilukustavalt veider, kriimustavalt traagiline või videvikukarva tuhm ja tuunjas. Mosaiigi keskele jääb vaid üks valge laik. Sinna kuulub killuke, mille peab lugeja ise valmis meisterdama ja paika asetama.
Joeli lugu on hoolikalt punutud võrk, kus peenemateks niitideks mõjuvõimsa mõttetarga Carl Gustav Jungi raspeldatud ideed (Anima, Persona, Vari), lugematud viited ja vihjed popkultuurile, tuntud motiivid eesti rahvaluulest ja muinasjuttudest ning auväärsest piibliraamatust. Märkamatult hiilisid mu noorukisaagasse hamletilikud ja faustilikud ained. Ei puudu ka kummardus maailma menukaimale noortekale "Kuristik rukkis“. Visake vaid pilk peategelase passi ja asi selge.
"Kaljud ja kameeleonid" on ohtlik, ehkki ütlemata põnev tee läbi noore mehe hingemaastiku, kus peegelduvad koomilised sekeldused ja kurbloolised juhused. See on teekond läbi kujuta häältest ja hääleta kujudest tulvil džungli, kus leidub küllaga metsikuid unistusi ja pettumusi, suurt armastust ja veel suuremat vihkamist, toorust ja küpsust, pehmust ja jõhkrust, ilu ja inetust. See on džungel, kuhu võib eksida. Aga pea meeles, hea lugeja, et…
Džungel ei salli hirmu. Kes kardab, tõmbab endale needuse, millest surelik ei suuda vabaneda. Džungel eksitab, kui tahab, ta lõikab ihusse haavu, kui tahab, ta sööb hommikusöögiks inimliha – kui tal vaid isu peale tuleb. Kes aga džunglit imetleb ja austab, seda peab ta tänulikult meeles – ta toidab, katab ja armastab üksikut rändurit. /-/ Džungel on see, mis oled sina. Siin ei ole midagi muud peale selle, mida eelnevad rändurid on maha jätnud ja mida sa enda poolt siia lisad.
Niisiis, armas huviline, juhtnöörid ja hoiatused on antud. Kas julged tulla rännakule minu džunglisse?
