Kümme aastat tagasi, aprillis 2001, jõustus Hollandis murranguline seadus, mis lubab samasoolistel isikutel abielluda. Selle omapärase ja vastuoludest tiine sammuga sai Hollandist esimene riik kogu maailma ajaloos, mis paigutas kõrgemal õiguslikul tasemel senise traditsioonilise paarimudeli kõrvale veel ühe. Nüüdseks on Euroopa riikidest homoabielude õiguspärasust tunnistanud ka Belgia, Portugal, Hispaania, Rootsi ja Norra. Mõnevõrra üllatuslikult puudub sellest reast Taani, kus 1989. aasta sügisel (justkui Berliini müüri lammutamise varjus) anti homoseksuaalsetele paaridele esmakordselt luba oma kooselu registreerida.
Faktid faktideks, kuid õhku jääb ikkagi küsimus, kas tulpide ja puukingade maal juba terve kümnendi kehtinud seadus on moraalselt "määrustepärane"? Kuidas saab tunnistada mehe ja mehe või naise ja naise liidu samaväärseks mehe ja naise vahelise liiduga? Probleem peitub moraalsuse lättes - kas inimese võime valida "õige" ja "vale" tee vahel on kaasasündinud (ehk poeetilisemalt öeldes: jumalikku päritolu) või maiste, inimeste endi väljamõeldud seadusesätetega paika pandud. Viimasel juhul on "õige" ja "vale" teguviis ainult kehtivate kokkulepete saadus.
Eesti riigivalitsejad käsitlevad "pedeprobleemi" väga ettevaatlikult ning seksuaalvähemuste õigusi kõne alla võttes domineerib võrdlemisi tõrjuv toon. Sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles enne valimisi selgelt välja, et Reformierakonna jaoks on mehe ja naise vaheline liit püha ning seda puutuda ei kavatseta. (Õigupoolest kordas ta Ansipi varasemat samateemalist avaldust.) Sõna "püha" ei ole ma siinkohal asjata üle võõbanud. Ansipi ja Pevkuri lausung on väga tähelepanuväärne juba seetõttu, et "püha" ei satu poliitikute suhu kuigi sageli.
Roomlased pruukisid mõistet sacrum/sacra jumalate kummardamisele viidates. Samast tüvest tulenevad ingliskeelsed sõnad sacred (püha) ja sacrifice (ohver). Olles jumalusele püha, talle pühendunud, võib inimene saada osa õnnistusest ja võimalikest hüvedest, mis hoovavad jumalate vallast.
Ka eesti keelest pole kadunud pühaduse ühendamine millegi kõrgema, meelte- ja mõistusvälise jõuga, mille tähtsust ja tähendust ei ole kombekas kahtluse alla seada. Pühadusega seondub puutumatus. Nõnda sünnivad ka rituaalsed keelud - tabud. Ese, olend, nähtus või ka mõni pelk sõna võib olla tabu, mida ei puututa ja millest ei räägita, põhjuseks selle pühadus või rüvedus.
Rituaalne keeld on seotud kujutlusega, et keelu vastu eksija satub halvemasse rituaalsesse seisundisse. Laiemas plaanis on tabureegel seotud puhtusenõudega. Sarnane mõttemehhanism toimib antud juhul ka Eesti ühiskonnas: mehe ja naise suhe on vähemalt ideaalis püha, homoseksuaalsus aga rüve. Nagu näha, võib tabu olla ka ilmaliku sisuga, kuid tuleneda siiski usuliselt pinnalt.
Traditsiooniliselt määrab hoiaku pühadusele mitte moraalne, vaid religioosne seisukoht. Kui inimene täidab religioosseid rituaale, säilitab ta moraalse puhtuse. Analoogiat jätkates tähendab see, et isik, kes järgib kehtivaid norme, käitub läbinisti kõlbeliselt ning seda ka siis, kui normid on tema südametunnistusega vastuolus. Sel juhul teeb homomees, kes läheb kosja heteroseksuaalsele naisele, kõik õigesti.
Paistab, et hollandlased olid esimesed, kes julgesid pühaduse mõiste abielu küljest lahti siduda. Abielu pole jumalik kingitus, vaid inimestevaheline leping. Kui võtta aluseks, et ükski tegu pole iseenesest "õige" ega "vale" - seda võivad olla vaid tegude viljad - siis ei saa kahe samast soost inimese vabatahtlikku abielu, mille tulemuseks peaks olema külluslik õnn ja heaolu, mingil moel kõlvatuks lugeda. Mis on "normaalne" või "loomulik", sõltub inimestevahelistest kompromissidest. Mõistagi on kõigil õigus oma arvamust avaldada, kaitsta ja levitada, et hoida lakkamatult käigus vaba mõttevahetust. Väideldes-vaieldes peaks viimaks jõutama kõiki pooli rahuldava leppeni. Kui aga väitlusse sekkub jokkerina miski "püha", tähendab see igasuguse väitluse kiiret lõppu.
