Minu raamatu „Kaljud ja kameeleonid“ peategelane on õrnas noorukieas Joel, kes jutustab väga avameelselt oma juhtumustest ühe ülimalt pöördelise aastaringi jooksul. Joel pole enam poiss, kuid ta pole ka veel mees. Sellises piiripealses seisundis püüab ta ometigi isiklikku õnne sepistada ning erinevalt paljudest samas vanusejärgus kuttidest peab ta hakkama saama pere toetuseta. Ehkki Joelil on isa ja ema, ei ole ta viimased kaksteist aastat tõelist kodusoojust tundnud. Leidmata mõistmist või lohutust, mässib ta end aina tihedamasse valedevõrku ning jõuab viimaks äärmuslikult meeleheitlike tegudeni. Joeli lugu paistab ehmatav, kuid tema saatusekaaslased elavad süngete varjudena kõikjal me ümber.
Igal aastal võetakse Eestis vanemate „hoole alt“ ära ligi 200 last. Võimas ja valulik arv. Seejuures ei vea kõigil ühtmoodi. Eesti asenduskodude juhatajad leiavad, et mõned lapsed jäävad liiga kauaks koju, kus nende eest ei hoolitseta. “Lapsele on see pääsemine, kui ta ei pea elama väljakannatamatutes tingimustes,” nenditakse. “Kohati peaks olema seadus karmim, sest lastekaitse käed jäävad lühikeseks. Kui on näha, et olukord peres ei parane, tuleb laps sealt ära tuua. Suurem osa lastest on vaimselt võimekad, asi on pigem sotsiaalses mahajäämuses.” ("Lastekodulaste arv kahaneb ja nende elu paraneb")
Aastaid tagasi ilmus Pärnu Postimehes tõrvtõsine artikkel, mille pealkiri esitab otsese küsimuse: "Kas halb ema või isa on parem kui üldse nendeta?" Artikli autor kirjutab: „Vahel antakse vanemaõigustest ilmajäänuile teine võimalus olla taas lastele ema või isa eest, kuid usaldus ei pruugi end õigustada. Vanemad esinevad asja otsustavate ametnike ees südantliigutavalt: nad on oma vigadest õppinud ja vanglas arusaamisele jõudnud, et lapsed on nende tulevik ja nad vajavad isa-ema. Paraku kipub elu vabaduses nii mõjuma, et vanad harjumused ilmutavad end pikkamööda uuesti ja täies mahus.“
Olgugi et õhkuvisatud küsimus kõlab lausa kohatuna, ei sünni vastus raskelt, kui lisada siia veel kolm meenutust artikli kommentaaride seast:
1. Minu isa oli (on siiamaani) alkohoolik. Joomatuuride ajal oli kogu meie korter ka tema joomakaaslasi täis – WC oli kogu aeg täis kustud, mitu korda pissis üks isa joomakaaslasi ka meie diivani täis, kogu korter haises räigelt alkoholi ja okse järele, igal pool vedelesid tühjad viinapudelid ja õllepurgid, kapis ei olnud midagi süüa, sest kogu raha varastas isa nii ema kui minu tagant ära ja ostis selle eest endale ja oma sõpradele viina. Mina kogusin raha, et sõita vanaemale külla, isa peksis mu hoiupõrsa puruks ja ostis selle eest pudeli. Kui mõni peretuttav külas käis, ei tohtinud ta kunagi kotti ega mantlit järelvalveta jätte – isa varastas kõik ära, müüs maha ja ostis viina. Korterist tassis ta kogu tehnika ja väärtuslikuma mööbli välja, viis pandimajja, et saadud raha eest jooki osta. Tihti magasin ma lahtisel rõdul, isegi talvel lumega, sest korteris oli nii suur läbu ja tohutu lärm, et ma ei saanud silmatäitki magada. Hommikuti läksin kooli väsinuna, olin magamata, kurnatud, tihti jäin tundides magama. Õppida kodus ei saanud, lärm ja joodikute möla oli nii vali, lisaks käisid tihti isa joomakaaslased mind kiusamas ja mõnitamas. Õppisin tihti trepikojas trepil istudes. /---/ Esimest korda üritasin ma enesetappu sooritada 15-aastaselt. 16-aastaselt sõin iga päev antidepressante ja rahusteid, lõikusin end noaga, kannatasin paanikahoogude all. Läks kolm aastat psühhoteraapiat, et suurest depressioonist välja rabeleda.
2. Parem üldse ilma vanemateta, kui halbade vanematega. Räägin oma kogemustest. Isa oli joodik ja ema dominantne hüsteerik. Vahel mõtlen, et minust oleks lastekodus ka normaalsem inimene kasvanud, kui nende kahega koos. Nüüd hiljem mõeldes olen ma hakanud aru saama, miks mu isa üldse jooma hakkas. Hakkas, sest ta ei kannatanud välja seda vaimselt kastreerivat, alatasa kritiseerivat vinguvat naist. Isa jõi ennast surnuks paar aastat tagasi, Jumal tänatud selle eest, ema on kahjuks ikka veel elus ja jätkuvalt üritab mu elu korraldada, nii nagu tema heaks arvab, õnneks mul endal viina järgi isu pole, üritan õppida nende tehtud vigadest aga kogu sellest traumast üle saada on väga-väga raske, ilma kellegi armastava inimese abita tundub võimatu.
3. Elasin ühe päris ja ühe kasuvanemaga. Leian, et ilma on parem, kui koos ebapädevate vanematega. Mul oli väga raske lapsepõlv, käisin mitu korda abi otsimas politseis, mille peale ei võetud vaevaks mind aidata, vaid öeldi, et igas kodus on kodukord. Kui ütlesin, et kasuvanem lööb mind, siis hakati uurima, miks? Kas ta teeb seda purjus peaga ning mis teda paneb lööma? Ütlesin, et kuidas kunagi – mõnikord purjus peaga, mõnikord täiesti kainena. /---/ Seepeale kosteti mulle vastu, et „tantsi tema pilli järgi, et seda enam ei juhtuks ehk igas peres omad reeglid, täida neid“. Sealjuures unustati ära, et peksmine kui selline on väärkohtlemine. /---/ Vend on mul ka, ta peksab ka nüüd oma lapsi. Kahju. Surnud ring.
Väikese Eestimaa peal liigub ringi kahetsusväärselt palju amoraalseid inimelajaid, kõrgema auastmega silmakirjateenreid ja ajutuid paadialuseid, kellel on siiski õnnestunud järeltulijaid saada. Nende laste käekäik ei kuulu ainult kohalike sotstöötajate, vaid kogu ühiskonna murede sekka. Oluline pole lastekodusid pehmete mõmmide ja moosipurkidega sponsoreerida – veelgi olulisem on aidata noori ka pärast seda, kui asenduskodu uks nende seljataga igaveseks kinni kolksatab. Mädanenud juurtega on noorel puul raske haljendada. Sageli kipuvad katkistest peredest pärinevad noorukid kõigis luhtumistes üksnes iseennast süüdistama, neil puudub tugevamat liiki enesekindlus ning see võib pärssida kogu tulevast elu. Iga hing on väärtuslik. Ühtki talenti ei tohi raisku lasta ega unelmaid – ka võimatuid – kellelegi keelata.
Joel ei jõudnud kunagi lastekodusse. Temast sai varakult pere – joodikust ema, raske vaimupuudega isa ja väikese õe – toitja. Ainustki tööd põlgamata kogub ta raha, mis aga ikka ja jälle ülikiirelt kaob. Tal pole isegi oma arvutit. Ta võtab kohaliku narkodiileri käest laenu, et endale kasutatud mobiiltelefon osta. Ometi tahab temagi olla tavaline noormees. Olla selline, nagu teised. Joelgi unistab ilusatest riietest, autost, päris isiklikust majakesest mere ääres… Ja tüdrukust, keda armastada. Kui ta sellise tüdruku leiab, teeb ta kõik endast oleneva, et trööstitut vaesust varjata.
Kes tahaks tegemist teha näljarotiga, kel pole õigeid vanemaidki? Vaesus tähendab läänelikus tsivilisatsioonis, iseäranis meie mail, suurt häbi. Majanduskasvu taga ajades on ammu põlatud ja unustatud kristlikud ideaalid vagast vaesusest. Sandid ei pääse enam esmajärjekorras taevariigi väravate taha.
Vanemad on saatuseks, lapsed ei saa neid enesele valida. Puudustkannatavate ja lõhkistes peredes sirguvate laste hulka tuleb Eestis mõõta endiselt viiekohaliste arvudega. Paraku. Keerukalt läbipõimunud ja ogaline probleemiderägastik, mis vajab hädasti lahtiharutamist, sisaldab nii töötust, puudulikku tervishoidu, vähest psühholoogilist abi kui ka auklikke väärtushinnanguid. Kuni joomarlust käsitletakse vältimatu loodusnähtusena, depressioon pole haigus ning vaesust peetakse vaid laiskuse ning õpitud saamatuse tagajärjeks, ei muutu miski.
Jah, Joelist saab kurjategija, kuid selline kurjategija, kellele tuntakse kaasa. Tema suurim roim seisneb selles, et ta tahtis armastada ning olla armastatud. Ta astus üle saatuse poolt seatud keelust. Teadupärast pole vaese noormehe koht õnnelike seas.
Või siiski?
Igal aastal võetakse Eestis vanemate „hoole alt“ ära ligi 200 last. Võimas ja valulik arv. Seejuures ei vea kõigil ühtmoodi. Eesti asenduskodude juhatajad leiavad, et mõned lapsed jäävad liiga kauaks koju, kus nende eest ei hoolitseta. “Lapsele on see pääsemine, kui ta ei pea elama väljakannatamatutes tingimustes,” nenditakse. “Kohati peaks olema seadus karmim, sest lastekaitse käed jäävad lühikeseks. Kui on näha, et olukord peres ei parane, tuleb laps sealt ära tuua. Suurem osa lastest on vaimselt võimekad, asi on pigem sotsiaalses mahajäämuses.” ("Lastekodulaste arv kahaneb ja nende elu paraneb")
Aastaid tagasi ilmus Pärnu Postimehes tõrvtõsine artikkel, mille pealkiri esitab otsese küsimuse: "Kas halb ema või isa on parem kui üldse nendeta?" Artikli autor kirjutab: „Vahel antakse vanemaõigustest ilmajäänuile teine võimalus olla taas lastele ema või isa eest, kuid usaldus ei pruugi end õigustada. Vanemad esinevad asja otsustavate ametnike ees südantliigutavalt: nad on oma vigadest õppinud ja vanglas arusaamisele jõudnud, et lapsed on nende tulevik ja nad vajavad isa-ema. Paraku kipub elu vabaduses nii mõjuma, et vanad harjumused ilmutavad end pikkamööda uuesti ja täies mahus.“
Olgugi et õhkuvisatud küsimus kõlab lausa kohatuna, ei sünni vastus raskelt, kui lisada siia veel kolm meenutust artikli kommentaaride seast:
1. Minu isa oli (on siiamaani) alkohoolik. Joomatuuride ajal oli kogu meie korter ka tema joomakaaslasi täis – WC oli kogu aeg täis kustud, mitu korda pissis üks isa joomakaaslasi ka meie diivani täis, kogu korter haises räigelt alkoholi ja okse järele, igal pool vedelesid tühjad viinapudelid ja õllepurgid, kapis ei olnud midagi süüa, sest kogu raha varastas isa nii ema kui minu tagant ära ja ostis selle eest endale ja oma sõpradele viina. Mina kogusin raha, et sõita vanaemale külla, isa peksis mu hoiupõrsa puruks ja ostis selle eest pudeli. Kui mõni peretuttav külas käis, ei tohtinud ta kunagi kotti ega mantlit järelvalveta jätte – isa varastas kõik ära, müüs maha ja ostis viina. Korterist tassis ta kogu tehnika ja väärtuslikuma mööbli välja, viis pandimajja, et saadud raha eest jooki osta. Tihti magasin ma lahtisel rõdul, isegi talvel lumega, sest korteris oli nii suur läbu ja tohutu lärm, et ma ei saanud silmatäitki magada. Hommikuti läksin kooli väsinuna, olin magamata, kurnatud, tihti jäin tundides magama. Õppida kodus ei saanud, lärm ja joodikute möla oli nii vali, lisaks käisid tihti isa joomakaaslased mind kiusamas ja mõnitamas. Õppisin tihti trepikojas trepil istudes. /---/ Esimest korda üritasin ma enesetappu sooritada 15-aastaselt. 16-aastaselt sõin iga päev antidepressante ja rahusteid, lõikusin end noaga, kannatasin paanikahoogude all. Läks kolm aastat psühhoteraapiat, et suurest depressioonist välja rabeleda.
2. Parem üldse ilma vanemateta, kui halbade vanematega. Räägin oma kogemustest. Isa oli joodik ja ema dominantne hüsteerik. Vahel mõtlen, et minust oleks lastekodus ka normaalsem inimene kasvanud, kui nende kahega koos. Nüüd hiljem mõeldes olen ma hakanud aru saama, miks mu isa üldse jooma hakkas. Hakkas, sest ta ei kannatanud välja seda vaimselt kastreerivat, alatasa kritiseerivat vinguvat naist. Isa jõi ennast surnuks paar aastat tagasi, Jumal tänatud selle eest, ema on kahjuks ikka veel elus ja jätkuvalt üritab mu elu korraldada, nii nagu tema heaks arvab, õnneks mul endal viina järgi isu pole, üritan õppida nende tehtud vigadest aga kogu sellest traumast üle saada on väga-väga raske, ilma kellegi armastava inimese abita tundub võimatu.
3. Elasin ühe päris ja ühe kasuvanemaga. Leian, et ilma on parem, kui koos ebapädevate vanematega. Mul oli väga raske lapsepõlv, käisin mitu korda abi otsimas politseis, mille peale ei võetud vaevaks mind aidata, vaid öeldi, et igas kodus on kodukord. Kui ütlesin, et kasuvanem lööb mind, siis hakati uurima, miks? Kas ta teeb seda purjus peaga ning mis teda paneb lööma? Ütlesin, et kuidas kunagi – mõnikord purjus peaga, mõnikord täiesti kainena. /---/ Seepeale kosteti mulle vastu, et „tantsi tema pilli järgi, et seda enam ei juhtuks ehk igas peres omad reeglid, täida neid“. Sealjuures unustati ära, et peksmine kui selline on väärkohtlemine. /---/ Vend on mul ka, ta peksab ka nüüd oma lapsi. Kahju. Surnud ring.
Väikese Eestimaa peal liigub ringi kahetsusväärselt palju amoraalseid inimelajaid, kõrgema auastmega silmakirjateenreid ja ajutuid paadialuseid, kellel on siiski õnnestunud järeltulijaid saada. Nende laste käekäik ei kuulu ainult kohalike sotstöötajate, vaid kogu ühiskonna murede sekka. Oluline pole lastekodusid pehmete mõmmide ja moosipurkidega sponsoreerida – veelgi olulisem on aidata noori ka pärast seda, kui asenduskodu uks nende seljataga igaveseks kinni kolksatab. Mädanenud juurtega on noorel puul raske haljendada. Sageli kipuvad katkistest peredest pärinevad noorukid kõigis luhtumistes üksnes iseennast süüdistama, neil puudub tugevamat liiki enesekindlus ning see võib pärssida kogu tulevast elu. Iga hing on väärtuslik. Ühtki talenti ei tohi raisku lasta ega unelmaid – ka võimatuid – kellelegi keelata.
Joel ei jõudnud kunagi lastekodusse. Temast sai varakult pere – joodikust ema, raske vaimupuudega isa ja väikese õe – toitja. Ainustki tööd põlgamata kogub ta raha, mis aga ikka ja jälle ülikiirelt kaob. Tal pole isegi oma arvutit. Ta võtab kohaliku narkodiileri käest laenu, et endale kasutatud mobiiltelefon osta. Ometi tahab temagi olla tavaline noormees. Olla selline, nagu teised. Joelgi unistab ilusatest riietest, autost, päris isiklikust majakesest mere ääres… Ja tüdrukust, keda armastada. Kui ta sellise tüdruku leiab, teeb ta kõik endast oleneva, et trööstitut vaesust varjata.
Kes tahaks tegemist teha näljarotiga, kel pole õigeid vanemaidki? Vaesus tähendab läänelikus tsivilisatsioonis, iseäranis meie mail, suurt häbi. Majanduskasvu taga ajades on ammu põlatud ja unustatud kristlikud ideaalid vagast vaesusest. Sandid ei pääse enam esmajärjekorras taevariigi väravate taha.
Vanemad on saatuseks, lapsed ei saa neid enesele valida. Puudustkannatavate ja lõhkistes peredes sirguvate laste hulka tuleb Eestis mõõta endiselt viiekohaliste arvudega. Paraku. Keerukalt läbipõimunud ja ogaline probleemiderägastik, mis vajab hädasti lahtiharutamist, sisaldab nii töötust, puudulikku tervishoidu, vähest psühholoogilist abi kui ka auklikke väärtushinnanguid. Kuni joomarlust käsitletakse vältimatu loodusnähtusena, depressioon pole haigus ning vaesust peetakse vaid laiskuse ning õpitud saamatuse tagajärjeks, ei muutu miski.
Jah, Joelist saab kurjategija, kuid selline kurjategija, kellele tuntakse kaasa. Tema suurim roim seisneb selles, et ta tahtis armastada ning olla armastatud. Ta astus üle saatuse poolt seatud keelust. Teadupärast pole vaese noormehe koht õnnelike seas.
Või siiski?
