Paar aastat tagasi oli mul meeldiv juhus pidada seitsmenda klassi jütsidele loeng väga kuratlikul teemal. Kõnelesin nimelt kuradi sünniloost, tema erinevatest vormidest ning esinemisest lugematutes vanasõnades, kõnekäändudes, muinasjuttudes, raamatutes, lauludes ja filmides - kuni nüüdisaegse satanismini välja. Kui palusin tunni lõpul mõne küsimuse esitada, tõstis üks viimases pingis istunud tüdruk käe ja küsis veidi ehmunud ilmel: "Kas kurat on siis päriselt olemas?" Toona vastasin, et vaadake, asjad on niiviisi, et kurat on tegelikult ainult kujund, mis - noh - sümboliseerib inimese kurjust ja üleüldse... sellist hämaramat poolt. Jah, kõik need kuradid ja deemonid on ainult sümbolid. Pärast värske õudusdraama "Riitus" (The Rite) äravaatamist pole ma oma vastuses enam kuigi kindel...
Filmi sisu ei vaja etteheiteid. Skeptiline ususeminari tudeng Michael tunneb vahetult enne õpingute lõppu, et ei soovi siiski preestriks saada. Pärast lähedalt kogetud tragöödiat pöördub ta Rooma ja tutvub seal isa Lucasega, kelle leivanumbriks on kurjade vaimude väljaajamine. Üks Lucase "patsientidest" on verepilastusest rasedaks jäänud tüdruk, kelle sees pidavat möllama puhtatõuline deemon. Michaeli skepsis lööb tasapidi kõikuma, kui tüdruk veidra käitumise tipul naelu köhima hakkab. Lugu kisub aga päris inetuks deemoneist vaevatu surma järel: näib, et ka isa Lucas on külge saanud kuratliku pisiku...
Kahjuks tuleb nentida, et vaatamata erutavalt tumedale teemale ning asjaolule, et linalugu on inspireeritud tõestisündinud juhtumeist, puudub sealt iva, mis vaataja sisemusse püsivamaid idusid ajaks. Kõik kassahiti komponendid on "Riitusel" olemas: müstiline atmosfäär, närvesöövad stseenid ja Anthony Hopkins isa Lucasena (suurepärane jätk Jumalaema kiriku küüraka, vampiirikütt van Helsingi ja inimsööjast psühhiaatri Hannibal Lecteri rollidele), kuid kui koostisosad ei moodusta ühist tervikut, ei paku ka üldmulje suuremat rahuldust.
Kunstilisi puudusi kõrvale jättes tasub keskenduda pigem filmi tagamaadele. Paharettidest piinatute kannatusi on kinos nähtud juba aastakümneid, ühe tuntuma saatana-saaga tiitlile kandideerib näiteks "Vaimude väljaajaja", mis külvas kõhedust 1970. aastate algupoolel. Enamasti kinnitatakse taolisi linateoseid reklaamides, et need tuginevad reaalsusest näpatud ainesele. "Riituse" konsultandiks oli koguni ehtne "tonditõrjuja", isa Gary Thomas. Temasugused erilise spetsialiteediga preestrid pole katoliku kirikus mingi haruldus.
Erinevalt suuremast jaost protestantlikest usuvooludest, kus maagilistesse riitustesse suhtutakse kui tülikasse ebausku, ei ole rahvausundiga tihedamalt seotud katoliiklus kurivaime unustanud. Katoliku usk on olemuselt hoopis müstilisem ja sisendusjõulisem kui näiteks luterlus, mis otsib ebaloomulikele nähtustele esmajärjekorras loomulikke seletusi. Samas maksab silmas pidada, et paljude kristlike konfessioonide jaoks sisaldab juba ristimistoiming kurjade vaimude eemalepeletamist.
Õpetus pahatahtlikest vaimolenditest - demonoloogia - kuulub iga religioosse süsteemi juurde. Katoliku kiriku demonoloogias on väga põhjalikult välja töötatud deemonite iseloomustus ja hierarhia (vaenlast tuleb ju tunda!) ning sellest tulenevad tõrjeprotseduurid, mida ka "Riitus" mõnus-kõheda nüansirikkusega näitab. Kui kõigevägevama ees täiesti aus olla, peab mainima, et sortsidest lahtisaamiseks on teinegi tõhus meetod: piisab, kui öelda kõva häälega üks maagiline võlusõna. Psühholoogia!
Deemonite küüsis vaevlevatel inimestel on enamasti diagnoositud rasked psüühilised häired, kuid isegi kui "tonditõrjujad" seda arvesse võtavad, ei loobu nad alternatiivravist. Katoliku sisendusliku meelsuse mõju pole alahinnatav ei vaimude väljaajaja ega vaimudest vaevatu juures. Saatan ja tema teenrid on Piibli järgi selle maailma valitsejad, kes takistavad lihtsurelikul Jumala poole püüdlemist. Deemoneid välja opereeriva preester-kirurgi kohuseks on seega taastada Jumala ja inimese vaheline ühendus.
Michaeli lugu polegi üksnes usuteemaline õudukas, vaid õpetlik jutustus võitlusest tumedate ürgjõududega, mille tulemusel leiab noor mees iseeenda ja oma õige elusihi. Isegi kui kuradite ja muude pahade mutukate olemasolu taandub usu küsimuseks, võiks vahel siiski peeglisse vaadata ning tunnistada, et väike kuradikene pesitseb igas inimhinges - on tal siis saba ja sarved või mitte.
Käi oma teed ja ründa Läänt ja Ida! -
Kui masendav on ükskord leid,
et pole rumalust või tarkust, mida
ei oleks mõeldud ammu enne meid!
Mefistofeles (Goethe "Faust")
