Lühhike öppetus triibuseelikust ja kukeaabitsast
Kordame üle: meie põhiseadus ütleb, et Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kes on eestlane ja mis eesti keel, sellele pole raske vastata. Aga mis imeasi on eesti kultuur? Kas kõik see, mis aegade jooksul Läänemere ja Peipsi vahelisel maalapikesel loodud, regilaulust e-valimisteni ja saunavihast Boltini?
Raamatut raamistavad kaks aegadeülest lugu: alustatakse rahvariiete triibukoodiga ja lõpetatakse torupilli joruga. Sinna vahele mahuvad lood viikingite idateest, hõbeaaretest, väikesest jääajast, hansakaupmeestest, timukatest, kesk- ja rootsiaegsest eluolust, laulupeo toidulauast, eestlaste kolooniatest Venemaal, revolutsioonilistest meeleoludest Järvamaal ja kaugluurajate kurvast saatusest Teise maailmasõja päevil. Lõbusaim lugu puudutab vanaaegseid mänge ja lõbustusi, kõige meeldejäävam on aga lugu Vabadussõjas võidelnud naistest.
Lembitust, Kreutzwaldist ega Pätsist „Eesti loo” raamat ei räägi. Ainsad isikulood on pühendatud hoopis vähem tuntud tegelastele: Tabelinus, Klaus Kursell, Ivo Schenkenberg ja Toomas Jõerist. Need mehed vääriks kahtlemata rohkem tähelepanu ja sooja kohta tavaeestlase teadvuses. Jah, keegi neist pole ajaloo kulgu oluliselt mõjutanud, nad ei kuulu meie loo peaosaliste sekka, kuid silmapaistvaid episoodilisi rolle on nad sellegipoolest sooritanud.
Kõik palad on hästi ja maitsekalt valitud, moodustades väikese ning kõneka fragmentaariumi Eesti ajaloost. Eessõnas ütleb koostaja: „Eesti loos” vaadeldakse Eesti ajalugu piltlikult öeldes konna perspektiivist kure perspektiivi arvesse võttes. Sedasama teeb ka ETV eetrisse jõudnud „Lühhike öppetus Eesti kultuurist”, mida juhivad rõõmsalt krooksudes kaksikkonnad Märt ja Priit Pius.
Sisuliselt on tegu järjega saatesarjale „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu”, mida vedas Andrus Vaarik. „Lühhikese öppetuse” esimeses osas astub Vaarik üles „kõige iidsema arheoloogilise leiuna”, andes nõnda teatepulga üle Piusidele. Sari on sama lõbus ja hoogne kui selle eellane. Ajalugu võetakse uuesti läbi, aga sõdade ja näljahädade asemel keskendutakse sedapuhku kultuurile. Või nagu ütles siinkandis üks külajoodik: „Kultuura, kultuura, see on kõige tähtsam!”
„Lühhike öppetus” tuletab meelde, millest Eesti riigi ja eesti rahva kultuur koosneb. Juttu tehakse saunast, metsast ja regilaulust, rehetoast ja kukeaabitsast, küla- ja ülikoolist ning lohisevast mõisaköiest. Loomulikult ka kirjast, mis algab kirikust ja rahvast, mis algab raamatust. Valmistatakse jurssi ja õlut, mätsitakse kammkeraamikat, kootakse villast riiet, trükitakse Gutenbergi pressiga südameid, lastakse vibu ja noolega papagoid, veheldakse elu ja surma peale ning segatakse kokku rohi, mis peletab eemale katku.
Põigatakse ka teiste kohalike rahvaste juurde. Setudega juuakse handsat, vanausulistega samovariteed. Käiakse rannarootslaste madalas tares ja baltisakslaste uhketes mõisates. Eeldatavasti jõutakse teisel hooajal ka nüüdiskultuuri süngetele radadele, Nublude ja Von Lõnguste valdustesse.
Lühidalt: eesti kultuur pole eestlaste leiutis. Kõik see, mida eesti kultuuriks peetakse, on mitmest ilmakaarest eri aegadel laenatud, näpatud, annetusena saadud ja räimede vastu vahetatud ning selle ahta tuulepealse maa peale kokku kuhjatud. Eestlase kratt on usinasti tegutsenud ja tegutseb praegugi.
Kas rännak Piuside seltsis teeb targemaks? Eriti mitte, aga vähemalt saab pulli ja lehma. Eks öelnud ka Eesti Vabariigi aukodanik, Maarjamaa risti I järgu kavaler Karlsson Katuselt: „Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!”
Loe ka seda:
