Miks Eesti mees ei armasta?

Hiljuti avalikustati ühe päris huvitava uuringu tulemused, mille kohaselt peab üle 60% Eesti meestest kõige olulisemaks armastust ja kodu. Meedias kajastati neid tulemusi kui midagi üllatavat ja positiivset. Hõisati, et materiaalsed väärtused polegi meeste jaoks enam üle kõige, ent kostus ka pahast urisemist: mehed on täiega pehmodeks muutunud.

Paraku on lood tõesti hapud ja koguni hirm tuleb peale. Asi pole „pehmostumises”. Kui ligi 64% meestest peab olulisimaks armastust, siis tähendab see, et rohkem kui kolmandik aadamapoegadest ei sea armastust esikohale. Ideaaljuhul peaks armastuse tähtsustajate protsent olema 100, ei kriipsugi vähem. Mis saab olla tähtsam kui armastus?! Ilma armastuseta poleks mingit elu, kogu maailm oleks tühi ja kõle.

Laste olemasolu peavad tähtsaks vaid veidi enam kui pooled uuringus osalejatest, mis on suisa katastroofiline tulemus. Tervise üle küll ei kurdeta, kuid tervislikke eluviise peab oluliseks kõigest veerand meestest. Ei hoolita naistest, lastest ega iseendastki. Kui see pole allakäik, mis see siis on? Alati pole vaja elu nii mustadesse toonidesse võõbata, aga võõbakem ikka. Parem must kui lilleliselt roosa.

Miks mehed, kes ehk sügaval sisimas oleks ka valmis näitama oma südamlikumat ja hoolivamat poolt, ei julge seda teha? Vahest on üks põhjus tollessamas „pehmotamises“. Miskipärast on „pehmo“ saanud populaarseks sõimusõnaks – piisab see vaid mehele külge kleepida ja juba vaadatakse teda kui munadeta olendit. Meeste jagamine pehmodeks ja macho'deks on lihtsalt rumal, et mitte öelda idiootne. Mõisted, mis ei suuda maailma adekvaatselt kirjeldada, on kasutud. Nõnda on ka pehmo ja macho'ga. Meestüüpide galerii hõlmab väga laia spektri ning selle alla mahub kõikvõimalikke karaktereid memmekatest kõrilõikajateni.

Ka nn. pehmed väärtused, mille kummardamisega „pehmosid“ seostatakse, on vägivaldselt konstrueeritud mõiste. Kui kodukesksus ja armastus kõige kallimate inimeste vastu on mingil moel pehmed väärtused, ongi enamik isasid ja abielumehi täisverelised pehmod. Aga armastus ise pole kaugeltki pehme. On hoopis vägev ja tugev kui titaan. Igaüks ei suudagi vallata säärast jõudu nagu armastus.

Miskipärast ilmnevad paljudel meestel kohe rasked kompleksid, kui panna nad kõnelema tunnetega seotud teemadel. Tunded, lembus, intuitsioon – traditsiooniliselt on need kuulunud justkui naise hinge juurde. Kuid sellega – nüüd tuleb kollektiivsesse psühholoogiasse sukelduda – on mehed ajast aega surunud maha väärtuslikke emotsioone. Nõnda kahjustatakse ühtlasi psüühikat ning halvimal juhul tekib võimetus maailma kogu selle suuruses ja külluses kogeda, elust ja inimestest rõõmu tunda. Aga tunda ja tunnetada on vaja. Inimene on ikkagi emotsioonidega loom, mitte üksnes ratsionaalsetel ja loogilistel mõttekäikudel töötav kõrgtehnoloogiline masin.

Soov luua perekond, rajada kodu, avaldada armastust – mis on selles ebamehelikku? Need on iidsed soovid, mis hoiavad elu rööbastel. Kui aga mehe hinges pole tõesti grammigi armastust, on tegemist tragöödiaga. Sellises kurvas olukorras võivad aidata ainult naised. Neil on ikka südamekujulisse varakambrisse rohkesti armastust kogutud, seda jätkub ka vaestele meestele laialijagamiseks.

Looduslembesed erakonnad

Paksu metsa sees on hea elada. Eriti valimiste ajal, kui kõikjal irvitavad hiiglaslikud ülestuunitud larhvid, meedia on täis ulmelisi lubadusi ja täispuhutud loosungeid ning kandidaadid kimbutavad inimesi tänaval, poes ja koguni koduukse taga. Kuuselaanes seda probleemi pole. Siia ei julge ükski Toompeale pürgiv kloun oma punast nina pista. Kuigi jah, alles hiljuti nägin Eesti levinuimat poliitilist looma – oravat – üle lagendiku silkamas.

Rahvasaadikuid vajame ikka, sest keegi peab ju valitsema. Demokraatia on tuhat korda parem kui anarhia. Mind huvitab ennekõike, mida erakonnad metsaelanikule lubavad ja selle järgi langetan ka otsuse.
 

Kui Eesti erakondade logosid vaadata, siis ei ole kahtlust, et isegi poliitikud on looduseusku. Logodel näeme oravat, roosi, karikakart, võilille, rukkilille, ristikulehte, taevatähte (või on see hoopiski muhu mänd?) ning tükikest mesilaskärjest. Kena!
 

Heidame siis pilgu valimisprogrammidele. Loodushoiu ja keskkonnaküsimused ei ole ühelgi parteil esikohal, midagi uut ja enneolematut neis valdkondades enamasti ei kohta. Reformierakonna loodusalane programm näib olevat kõige põhjalikum. Eeskujulikult on sõnastatud eesmärgid ja tegevuskava.
 

Esmaseks sihiks on oravate jaoks ”Eesti püsimine maailma puhtaima õhuga riigina, kõigi meie veekogude hea seisukord, meie metsa hoitus ja vastutustundlik majandamine ning kõikide Eestile omaste liikide jätkuv elujõulisus.” Vesi on oravaile üldse südamelähedaseks saanud, kõige muu kõrval kavatsetakse investeerida veekogude seisu parandamisse, et puhastada järved ja jõed ning muuta kõik Eesti olulisemad jõed kaladele läbitavaks. Lubatakse hoida põhjaveevarude kvaliteeti ning tagada, et uute maavarade kasutuselevõtuga ei kahjustataks põhjavett. 

Põnevamaid noppeid:
- propageerimaks puidu suuremat kasutamist ehituses kolib [Reformierakond] praegu Tallinnas kallitel rendipindadel asuvad keskkonnaasutused kokku puidust ehitatavasse Eesti loodusmajja.
- investeeritakse Eesti rahvusparkidesse ja kujundatakse neist siseriiklikud ja rahvusvaheliselt tuntud loodushoiu keskused
- luuakse keskkonnatasudest investeeringuteprogramm, mille kaudu toetatakse linnakeskkonna loodussõbralikumaks muutmist
- kaardistatakse tulevaste põlvede jaoks Eesti ajaloolised pühapaigad.
 

Keskerakond lajatab otse: ”Viime seadustesse senisest karmimalt põhimõtte – saastaja maksab loodusele tekitatud kahju eest.“ Samuti seisab ristikheinalehe partei vastu GMO tootmisele ja kasutamisele. Kõige huvitavama plaani kohaselt kavatsevad keskerakondlased taas luua metsavahtide ametikohad. Seeläbi taastatakse metsanduse haldussuutlikkus ja järelevalve rahvusparkides ja looduskaitsealadel.
 

IRL sedastab, et parim looduskaitsja on teadlik kohalik kogukond. Loodusharidus peab tähekese erakonna arvates olema üks elukestva õppe osa, et inimesed oskaksid looduses käituda. Riik peab IRL-i järgi jätkuvalt panustama taastuva energia tootmisse (ikka julgeoleku pärast). Sarnaselt Keskerakonnaga tahab ka IRL muuta seadusandlust nii, et jäätmetekitaja vastutaks täies mahus jäätmete võimaliku taaskasutamise või ohutu likvideerimise eest.
 

Sotsid leiavad keskkonnast kõneldes, et igal elanikul peab olema kättesaadav kvaliteetne, puhas ja vastuvõetava hinnaga joogivesi. Roosid ja oravad on ühte meelt selles, et looduslikud pühapaigad tuleb kaardistada ning tagada hiite säilimine. Kõige tähelepanuväärsem sotside lubadus kõlab aga nii: „Kaotame karusloomafarmid, kus kasvatatakse tehistingimustes võõrliike.“
 

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tõotab kasutada loodusressurssi rahvusliku rikkuse suurendamiseks, tagades sealjuures moodsa loodussõbraliku tehnoloogia ja range järelvalvega säästliku majandamise. Ka ülejäänud loodushoidu puudutavad lubadused jäävad rukkilillekesel üldsõnaliseks: „Toetame looduskaitsealade ja looduskeskkonna säilimist ning tõhustame võitlust looduse reostamise vastu. Tõhustame loodushoiu propageerimist.“
 

Vabaerakond ehk karikakra punt on samuti loodusest kõneldes napisõnaline, keskendudes peamiselt energeetikale: „Toetame ja soosime taastuvate energiaallikate efektiivsemat kasutamist, aga samuti ka uudsete taastuvenergia tehnoloogiate arendamist ja juurutamist. Lihtsustame taastuvenergia väike- ja mikrotootjatele esitatavaid nõudeid. Põlevkivi kaevandamist maksustame vastavalt nafta maailmaturuhinnale.“
 

Rahva Ühtsuse Erakond, keda võib ka kärje tõttu mesilassülemiks nimetada, ei torka loodushoius silma mesilasliku usinusega. Nemadki toetavad taastuvenergia osakaalu kasvu, ühtlasi lubatakse lihtsustada seadusandlust, mis reguleerib eramajapidamistes taastuvenergiaallikate kasutamist. Lisaks tahab kärjerahvas toetada Eestis leiduvate maavarade uuringuid, et selgitada välja nende olemasolu määr ning kaevandamise tasuvus.

Roheliste programm ei paku muidugi ainsatki üllatust. Kui võililled loodust ei hoia, kes siis veel? Roheliste pea kohal kõrgub selge loosung: “Ei mingit iganenud ja ohtlikku tuumaenergiat!“ Nende valimisprogrammis leidub ka päris filosoofilisi seisukohti: „Looduskaitse on eelkõige inimese kaitse. Maa elurikkuse säilimine on inimkonna kestmise eeldus.“ Võililled ei luba avada ka fosforiidikaevandusi. Ülejäänud seisukohad on samuti väga „rohelised“, ent ikkagi kahtlaselt laialivalguvad. Just rohelistelt ootaks konkreetsemaid plaane ja ettepanekuid, mil moel säilitada liigiline mitmekesisus, kuidas soodustada taastuvenergia tootmist, kuidas edendada taaskasutust. Lisaks probleemid, mis puudutavad prügindust, reostuse likvideerimist, jahindust ja kalandust.
 

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et midagi revolutsioonilist erakondade loodushoiu kavades ei sisaldu, jõgesid keegi teisipidi voolama sundida ei kavatse. Mõni partei tahab küll aega tagasi pöörata (Keskerakond ja metsavahid), mõni teatavaid karusloomafarme sulgeda (sotsid), mõni ametnike jaoks puust loodusmaja ehitada (Reformierakond). Enamjaolt valitseb aga üksmeelne seisukoht, et loodusressursi kasutaja peab kompenseerima oma tegevusest tekkiva kahju loodusele ja elanikkonnale (roheliste sõnastus) ning vähemalt kolm erakonda on viimaks mõistnud, et looduslike pühapaikade kaardistamine ja kaitse on samuti osa keskkonnakaitsest. (Konreetsema sammu selles vallas pakuvad välja üksnes rohelised: kaardistatud ja hooldatud looduslike pühapaikade omanikele antakse maksusoodustusi ja toetusi.) 

Taastuvenergia osakaalu plaanivad suurendada enam-vähem kõik poliitilised jõud. Huvitaval kombel ei võta aga keegi peale roheliste seisukohta tuumaenergia asjus. Küllap jääb julgust väheks, sest tuumaenergia ja maavarade kaevandamine on tundlikud teemad, mida igaks juhuks ei puudutata. Ometi on need keskkonna vallas vaat et kõige tähtsamad teemad. Rohkem loovust ja julgust loodusküsimuste käsitlemisel, kallid lillekesed!

Kuis kulgeb töörahva elu?

Raamaturiiulid on täis tarkust ja lollust. Mõnikord koguni võrdsel määral. Aga lollus võib olla isegi huviväärsem…

Raamatutel on see omapära, et nad võivad kaante ja lehtede vahel peita materjali, mille eest autorid-toimetajad-trükkalid ei vastuta. Need on lugejate lisandid. Mõnel puhul ununeb näiteks järjehoidjana kasutatud postkaart või taskukalender raamatu vahele ja aastaid hiljem päevavalgele tulles on tema väärtus kordades tõusnud. Teinekord arhiveeritakse raamatute vahele meelega või kogemata kraami, millest võib järeltulevate põlvede jaoks kujuneda põnev ajalooline avastus. (Katked Wanradti ja Koelli katekismusest leiti samuti täiesti kogemata ühe tunduvalt hilisema raamatu kaane seest.) Niisiis tasub kõik unustatud raamatud läbi raputada, kes teab, mis neist välja pudeneda võib.

Mina ajasin hiljuti täiesti pahaaimamatult näpud taha ühele etoloogia-alasele kultusteosele. See oli Niko Tinbergeni „Loomade käitumine“ („Valgus“, 1978). Esimeste lehtede vahel pikutas aga ajaleheväljalõige, kokkumurtud ja kollakas. Töörahva Elu, nr 5936, ilmunud teisipäeval, 2. märtsil 1982, maksnud 3 kopikat. Säilinud 1. ja 2. lehekülg. Päises ilutses loomulikult kohustuslik loosung: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Pluss tarvilik täpsustus: „EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja“. (Tuleb tunnistada, et Töörahva Elu on isegi ühe tüüpilise nõukaaegse ajalehe jaoks üsna võigas nimi.)

Millest siis kohalikus Pravdas enam kui kolmkümmend aastat tagasi kirjutati? Alustuseks artikkel kurjakuulutava pealkirjaga: „Ees seisab suur töö“. Kõneldakse sellest, et ajale ei tohi jalgu jääda ning seetõttu tuleb veisefarmide sisseseadet uuendada, täiustada ja korras hoida. Artikli toon on asjalik, muuhulgas nõutakse farmidele töökindlamaid kodumaiseid seadmeid, lukkseppade tehnilise varustuse täiendamist ja eestikeelseid juhendeid töövahenditele. (Kas siis autoril oli meelest läinud, et üks õige nõukogude kodanik kõneleb ainult vene keeles?)

Veel saame lehe esiküljelt teada, et oktoobris tähistab Nõukogude tsiviilkaitse 50. juubelit, naiskoor „Kannel“ andis kordaläinud sünnipäevakontserdi, millega ühtlasi tähistati heliloojate Mart Saare ja Zoltan Kodaly (??) sünniaastapäevi.

Raudteelaste sotsialistlikus võistluses oli aga puudujääke. („Tulemused võinuks olla paremad.“) Mitmes jaamas jäid 1981. aastal täitmata laadimise plaanid. Vagunite seisuaeg oli lubatust pikem. („Põhjuseks toodi rasked ilmastikutingimised, tegelikult oli selleks ebarahuldav koostöö klientuuriga.“) Sotsialistliku võistluse tingimused täitis eeskujulikult Tartu Side- ja Signalisatsioonijaoskonna kollektiiv. Tublid poisid.
 

All paremas nurgas võib näha esilehe ainsat fotot. Selgitav pildiallkiri puudub, kuid nähtavasti on üles võetud Võru uued paneelmajad.

Teisel leheküljel kirjutatakse pikalt-laialt bilansikomisjoni hinnangust. Heaks hinnati töö Munamäe, Vastseliina ja Võru sovhoosis ning Kirovi-nimelises, „Sõpruse“ ja Võhandu kolhoosis. Mitterahuldava hinnangu said Misso, Sõmerpalu ja Varstu sovhoosid ning Sverdlovi-nimeline kolhoos. Artikli autor märgib: „Ei mäleta, et kümmekonna aasta jooksul oleks nii palju mitterahuldavaid olnud.“ Ja hädaldamine jätkub: „Ei mäleta ka seda, et rajoonis oleks nii suur hulk majandeid – kuus – aasta töö kahjumiga lõpetanud.“ Misso sovhoos – 292 000 rublaga miinuses, Sõmerpalu ja Ruusmäe majanditel kogunes miinust koguni üle 400 000 rubla. Masu missugune. Aga artikli moraal kõlab võimsalt tänapäevalgi: „Ja seni, kuni põllumees ilma meelevallast sõltub, räägib nõrk mees raskest aastast ja tugev mees heast aastast.“ Paistab, et pehmode ja matšode jõujooned olid juba nõukaaegsetes majandites välja kujunenud.

Artikkel pealkirjaga „Konkreetsemalt ja operatiivsemalt“ on nii veniv ja laialivalguv, et esialgu jääb arusaamatuks, millest üldse jutt käib. Rahvakontrolli gruppide töö avalikustamise vahendid… Need, kel oli õnne tol ajal elada, teavad ilmselt, millest jutt käib. Stendid, näitvahendid ja muu jama. Artiklis vilksatav sõna „rahvakontrolör“ paneb murelikult kukalt kratsima.

Veel mahub teisele leheküljele portreelugu ühest ELKNÜ XIX kongressi delegaadist. Eelmisel suvel (1981) tuli noor autojuht ja mehaanik sotsialistlikus võistluses Saksa DV-s toodetud liikurniidukiga esikohale, vabariigi ulatuses oli üheksas. Saanud mitmeid kordi komsomoli rajoonikomitee aukirju. „Karastunud“ ja „mehistunud“ sõjaväeteenistuses. Töökas ja aktiivne.

Portreeloos on mainitud ka Vana-Antsla mõisahoonet, mida olevat lubatud anda noorte käsutusse. Näib, et ajalugu kordub. Noortekeskuse sisseseadmist mõisaruumidesse on arglikult arutatud ka nüüd, enam kui 30 aastat hiljem. Asja pole saanud, 18. sajandil rajatud ja hilisematel aegadel tugevasti ümber ehitatud hoone on juba aastaid lagunenud.

„Aega on vähe ja ta on kallis,“ ütleb noor autojuht Töörahva Elule. Mõni rääkis tol ajal ikka õiget juttu ka.

P.S.
Nõukogude ajal telliti Töörahva Elu ainult surmakuulutuste pärast: järsku mõni tuttav on ära koolnud, siis hea teada. TE järeltulijat Võrumaa Teatajat tellitakse endiselt samal põhjusel.

Pornot ei ole vaja

Sõnavabadus on korraga masendavaks sõnaks muutunud. Elu me ümber annab rohkelt põhjust juurelda vaba sõna olemuse üle. Kui vaba toosamune sõna olla saab ja võib? 

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11, lõige 1 ütleb: igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Ja artikkel 13: kunsti ja teadusuuringuid ei piirata. Akadeemilist vabadust austatakse. Seega võiks euroliidus justkui kõik sõnaga väljendatav lubatud olla, kunst veel eriti. Paraku tuleb aga kõikvõimalike äärmuslike juhtumite valguses pidevalt taguda seda ärakulunud lauset: ka vabadusel peavad olema piirid. Teiseks pole kõik see, mida kunstina välja reklaamitakse, sugugi kunst. 

Kunst tähendab muuhulgas ka filigraanset teostust, mingit erilist oskust, mida iga idu ei valda. Mis oskust nõuab aga ohjeldamatu ropendamine, rõvetsemine ja nilbuste kokkukuhjamine loomingu sildi all? Ei, kõrgetasemeline looming eeldab ka elegantsust, peenetundelisust, looja nüansitaju. Teinekord võib neid omadusi rakendada ka publiku šokeerimiseks – tuleb ju mugavustsoonis manduma kippuvat rahvast aeg-ajalt raputada. Ent šokeerimine ei saa olla omaette eesmärk. Kunstivabadust ei tohi piirata, aga kunstivaba anarhiat tohib. 

Sellega oleks nagu Kaur Kenderi „õudusjutule“ „Untitled 12“ hinnang antud. Aga nn. transgressiivse kunsti advokaadid ei jäta jonni. Suur osa kultuuriteoreetikuist, kirjanikest ja kriitikuist ei kannata moraalitsemist. Ka Oscar Wilde olevat öelnud, et pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid, on vaid head ja halvad. Jah, kunstimaailmas üldlevinud seisukoha järgi tuleb teost tõepoolest hinnata esteetilise, mitte eetilise mõõdupuuga. 

Kui võtta arvesse, et hulga tähelepanu pälvinud „Untitled 12“ on autori sõnutsi hoopistükkis „antiporno“, mille eesmärk on muuta teatavat sorti porno täiesti vastuvõetamatuks ja rõvetsejad ebainimlikeks elajateks, on tekst vist naelapea pihta tabanud. Ometigi… Kas koletisliku vägivalla detailse kirjeldamisega on ikka võimalik vägivalla vastu võidelda? 

Moraalituteks on nimetatud läbi ajaloo mitmeid klassikaks saanud raamatuid, nende seas „Hüljatud“, „Thérèse Raquin“, „Lady Chatterley armuke“, „Vähi pöörijoon“, „Kuristik rukkis“ ja „Lolita“. Viimane on ju puhas pedofiili pihtimus, kuid kuna Nabokov suutis loo rüütada väärikasse ja stiilsesse vormi, oleks praegusel ajal naeruväärne pidada „Lolitat“ sisu poolest kõlvatuks. Aga Nabokov ja teised tippkirjanikud, kelle eesmärgiks pole rõvetseda, vaid tuumakat lugu jutustada, peaksid õpetama ka nüüdiskirjanikele, kuidas kirjutada. 

Asi pole ju selles, et vägivalda ja pornot kirjeldada ei saa või ei tohi. Pigem võiks lähtuda küsimusest, kas on vaja. See kehtib isegi süütu suguakti kohta. Täiskasvanud inimene teab ju väga hästi, kuidas see käib, ei ole tarvis talle puust ja punaseks ette teha. (Isiklik märkus: pole ka kuigi huvitav kirjutada sellest, kuidas keegi sugu teeb või peksa saab.) Piisab viidetest ja vihjetest, milleks nilbustesse langeda? Lugege näiteks, kuidas Luts kirjeldab naise vägistamist jutustuses „Tagahoovis“. Esiplaanil on naise ahastus ja mehe jõhkrus, aga ei midagi detailset (kui see ka kolmekümnendate eesti kirjanduses võimalik olnuks, poleks Luts anatoomilise põhjalikkusega ikkagi välja tulnud). 

Porno ei anna kunstile midagi juurde, sest pornograafias pole hinge. Naiste ja laste vastu suunatud seksuaalne vägivald on tõsine teema, millega tuleb ka ilukirjanduses tegeleda, iseasi, kuidas seda teha. Kunst peab teenima kõrgeid ideaale, mitte madalaid instinkte. Kunsti sihiks peab olema maailma nihutamine paremuse poole. Õigluse ja ilu poole. Mõõdutundetu rõvetsemine sellele kaasa ei aita.

Pressivabadus on naljakas värk

Neil päevil tahavad kõik olla Charlie’d. Prantsusmaal toimunud koletu tapatöö on tekitanud vabas maailmas haruldase solidaarsuslaine. Kõlavad oodid ja ülistuskõned sõnavabadusele. Ainult Kremlis püsib vaikne nagu Lenini mausoleumis. Inimkond elab kahes maailmas: ühes surrakse sõnade eest ja teises surrakse sõnade pärast. 

Moslemile tehakse karikatuuri-teraapiat...

Vabadus on amorfne ja laialivalguv, seetõttu ongi ta nii visa. Ükski türann pole suutnud hävitada demokraatiat, sest demokraatia põhineb kõige ettearvamatumal loodusjõul – vabadusel. Me võime arvata ja kõnelda, mida tahame, uskuda ja tunda, mida iganes hing õigemaks peab. Meil on palju alternatiive, nii häid kui ka halbu. Ebademokraatlikes ühiskondades on vaid halvad alternatiivid. (Alliksaare kommentaar: kas palju kitsendada või kitse paljundada; kas vägi läbistada või läbi vägistada?) Vabadus on lahe, eks ole?

Sellegipoolest peavad ka vabadusel olema piirid, muidu on tulemuseks kaos ja anarhia. Aga kus need piirid õieti on? Kas pole mõningate naljadega oht piire ületada? Narril on alati õigus kuninga üle nalja heita, kuid ajalugu teab ka paljusid narre, kes on seetõttu oma peast ilma jäänud. 

Märter Charlie kartis kõige enam enesetsensuuri. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab tsenseerimine „teksti, filmi vms kontrollivat läbi vaatamist“. Tsensuur ei ole seega tingimata millegi väljalõikamine, kärpimine või kohitsemine. Enesetsensuur on sageli enesekriitika – intelligentse isiksuse tunnus. Inimene ei saaks kellegagi läbi, kui ta sisemist tsensorit kuulda võtmata igaüht, kelle nägu talle ei meeldi, solvama ja sõimama kukub. Viisakus tagab harmoonilised suhted. Teisest ja teistsugusest lugupidamine on elementaarne, me oleme karjaloomad ja peame karjas elama, mitte riidu kiskuma. 

Aga mis see karikatuur tegelikult on? Karikatuuri eesmärk pole ju kedagi pilada või naeruvääristada, ehkki ka see võib teatud juhtudel vajalik olla. Karikatuur on omamoodi arvustuse vorm, millega peegeldatakse ja analüüsitakse ühiskonnas toimuvat, ühtlasi antakse sellele hinnang. Jah, hinnang võib olla teinekord karm, lõikavalt satiiriline. Alati leidub kusagil keegi, kes satiiri peale solvub. Ent pilapiltnik, ühiskonna kriitik, peab tajuma nalja ja vabaduse piire. Kui satiirik või karikaturist on enesekriitiline, on tal õigus ka kritiseerida ja kritiseeritaval tasuks peeglisse vaadata.

Paljud naljamehed ütlevad, et kõige üle võib nalja heita. Iseäranis vabas riigis. Ka usk on suurepärane pilaobjekt, Eestis on seda ilmekalt tõestanud Kivirähk oma Jumala-juttudega. Usklikud võivad solvuda, kuid solvumine olevat solvatu isiklik asi. Vaidlus tekib küsimusest, kas lääne karikaturistid pilavad usku või usuäärmuslust. Esimene oleks moraalselt vale, teine aga täiesti põhjendatud. 

Kuidas selle prohvet Muhamediga siis jääb – võib teda joonistada või mitte? Kui tekib soov ja vajadus moslemeid karikatuuridesse panna, siis tuleb seda ikka teha. Iga turbaniga sell pilapildil ei ole ju Muhamed (ja enamik turbanitega selle Pariisi tänavatel ei ole ka moslemid). Turbaniga tegelane on näide karikatuuridel kasutatavatest stereotüüpidest, ta on sümbol, konkreetse nähtuse tähistaja, millel ei pea olema faktitruud alust, kuid mis toimib äratuntava kujundina. Muhamed on aga laiemalt võttes esimene moslem, kõigi islamiusuliste koondkuju ning lääne sümbolsüsteemi järgi ei ole tema kujutamine selles kontekstis sugugi väär. Kultuuride kokkupõrge? Kuid lõppude lõpuks võib õhtumaine meedia talitada ikka oma normide kohaselt ja läänemaailmas elavad moslemid peavad sellega leppima. Peaasi, et karikaturistid oleksid vastutustundlikud.

Piiripealseid nalju tehakse muidugi kõikjal. Ka „Tujurikkuja“ sketšid küüditamise, Estonia huku või uppumissurmade teemal võivad mõjuda kohatuna, kuid nad osutavad olulistele probleemidele. Nali on siiski olemuselt universaalne ja isegi moslemid oskavad naljast lugu pidada. 

Muidugi ei taha keegi, et just tema üle nalja heidetakse. Briti komöödiasarja „Are You Being Served?“ kaheksanda hooaja osas „Esikülje lugu“ saab mr Humphries ülesandeks ajalehe toimetamise. Ta kavatseb kõmuleheküljel kirjutada kapten Peacocki flirdist noore neiuga, kuid kapten keelab loo avaldamise ära ega taha pressivabaduse sättest kuuldagi. Kui aga selgub, et tollesama neiuga mehkeldab ka keegi vanataat, saab värske lehetoimetaja silmapilkselt käsu sellest lugu kirjutada. Seepeale nendib mr Humphries muigega suunurgas: „Pressivabadus on naljakas värk!“

Nii et kirjutagu ajakirjanikud millest tahavad, jäädvustagu pilapiltnikud lõuendile keda tahavad – peaasi, et see meie endi väärtusi ja tõekspidamisi ei riivaks. Kes suudab seejuures siiski enda üle naerda, võib uhkust tunda. Tema nimi on tõesti Charlie. Aga mitte Hebdo, vaid Chaplin. Viimasel Charlie'l on olemas see, mis esimesel näikse puuduvat: enesekriitika ja vastutustunne.

Linda, oder ja vaikus

Loll on see, kes pidutsemiseks põhjust ei leia. Alati annab midagi tähistada, tseremoniaalsel moel meeles pidada. Ühest küljest aitavad tähtpäevad murda argirutiini, teisalt muutub tähtpäevade tsüklilisus ise paratamatult rutiiniks. 50. ja 80. aasta juubelit ei tähistata siiski kunagi ühtemoodi. Aastad voolavad merre, aga meri ei püsi kunagi paigal.

Tänavune aasta on kuulutatud muusika-, rukki- ja Maarja-aastaks. Tavapäraselt on teema-aastate sisseseadmiseks kaks peamist põhjust: kellegi või millegi ümmargune aastapäev ja ühiskondlik vajadus mingile olulisele nähtusele või valdkonnale tähelepanu pöörata. Teinekord sulavad need põhjused kokku. 2011 oli näiteks lugemisaasta, 2012 filmiaasta, mullune aastaring oli pühendatud liikumisele. Kas inimesed nüüd ka rohkem loevad, liiguvad ja filme vaatavad, on kaheldav, kuid küllap tulebki aeg-ajalt mõnele valdkonnale kampaania korras rohkem rambivalgust jagada, sest mine sa tea, äkki on tõusev tulu silmale nähtamatu?

Arvo Pärt saab tänavu 80 ja Veljo Tormis 85. Väärikate härrade väärikad tähtpäevad nõuavad kahtlemata suuremaid pidustusi. Muusika-aasta eestvedajad soovivad, et kuulataks rohkem omamaist muusikat ja tehtaks tutvust ka sellise heliloominguga, mille poole harjumuslikult kõrvu ei kikitata. Muusika ei ole meil õnneks väljasurev kunst, heli luuakse rohkem kui ära kuulata jõutakse. Paraku müüakse „muusika“ sildi all ka palju müra, tühja soigumist ja mõttelagedat jampsi. Jutt käib eeskätt popmuusikast. Kui on populaarne, siis järelikult tuleb teha. Muusika peaks aga hinge paitama, mitte mõistust nüristama. Mõttelageda muusika kõrvalmõjud ei ole ohutumad kui tugevatoimelisel kokaiinil. Algul annab küll hea laksu, aga…

Kokaiini tarbimine olevat Eestis vähenenud. Paraku on ka rukkileiva söömine vähenenud. Kui viil maha kukub, ei anta sellele enam pühalikult suud, vaid visatakse pahatihti otsemaid prügikasti. Leib pole enam toidulaua A ja O. Ses mõttes võiks rukkiaasta meelde tuletada, kui mõnus on ehtsa musta leiva maitse. Tehkem seejuures kummardus ka rukkikrahv von Bergile. Kui poleks olnud saksa soost kirjamehi, jäänuks matsirahvas vaimunälga. Poleks olnud saksa soost sordiaretajaid, tundnuks matsirahvas näljanäpistust ka vatsas. 

Jah, saksad tõid meile kultuuri, tõid ka usu. Täpsemalt ristiusu. Paavst kiitis vaid takka. Ajaloolased pole ühte meelt selles, kas paavst kaheksasaja aasta eest pühendas ühe kauge paganate maa jumalaemale või on tegemist pelgalt legendiga, kuid Maarja-aasta kiriklikku tähistamist see muidugi ei sega. Egas Kristus sündinud ju ka täpselt aastal 0. Maarjamaid on maailmas teisigi, üks neist koguni USA osariik (Maryland), mistõttu pole Maarjamaa kasutamine Eesti sünonüümina teab mis originaalne tegu, kuid teema-aasta annab kirikutele ajendi ning võimaluse arutleda emaduse, hoolivuse ja üleüldse naise rolli üle kirikus. 

Õigupoolest puudub tänavustes n.-ö. aasta teemades kõneväärne teravus. Selle asemel valitseb igavus. Miks ei võiks tulevikus tähistada hoopis vaikuseaastat, et kõrv ikka tähtsamat ja ilusamat kuuleks ning kõiksugu mürast-mölast ei kurdistuks? Või odra-aastat? Tõele au andes tuli rukis Eestimaa põldudele kultuurteraviljana alles kõige rohkem tuhande aasta eest. Otra on siin kasvatatud aga mitmeid tuhandeid aastaid ning odrakarask on hoopis iidsem roog kui rukkileib. (Odra-aastat oleks erilise rõõmuga põhjust tähistada ka õlle- ja viskisõpradel.) Või siis Linda-aasta. Ärgem unustagem oma müütilist esiema, kes tedremunast koorus ja kaugelt Põhjast Viru randa lennanud Kalevi ära võlus. Maarjat kummardatakse kõikjal, Linda on ainult meil – piiritu armastuse, eneseohverduse, vaimse jõu ja truuduse koondkuju. Tehkem temaga rohkem tutvust!

Kui järjekordset 12 kuust koosnevat komplekti tahetakse üldse kuidagi märgistada-sildistada, võiks ilmutada rohkem originaalsust, rõhutada rahvuslikke eripärasid ja seista vastu üleüldisele vaimunüridusele. Aasta on ju vaid üks kokkuleppeline ajalõik ja olgu ta siis juba värvikas, mitmekülgne ja särtsuvalt vaimukas.

Jää-ämbri aasta

Aasta, mis kannab kristlikus maailmas järjekorranumbrit 2014, jääb kindlasti paljudele meelde suurte ootamatuste aastana. Kes oleks 1. jaanuaril uskunud, et… 

… Eesti peaministriks saab ühe laulva kaunitari peigmees
… Putin paneb kohe pärast Šotsi olümpiat Krimmile käpa peale
… kurjade vallutusplaanidega rohelised mehikesed ei tule mitte Marsilt, vaid Kremlist
… Ida-Ukrainast saab sõja tallermaa
… Obama teeb visiidi Eestisse ning peab Underi ja Valgu tsitaatidega rikastatud kõne, mis liigutab paljusid
… võssakasvanud kontrolljoonelt röövitakse kaitsepolitseinik
… Eesti koolis hakkavad vihisema surmakuulid
… Maire Aunaste alustab retke Toompeale
… Eestis võetakse vastu kooseluseadus, mis rõõmustab väheseid ja vihastab paljusid.
Ja lõppude lõpuks – kes oleks seda aimanud, et Eurovisiooni võidab habemega naine!

Jah, me ei ela enam endises maailmas, kus vasak asus vasakul ja päike tõusis idast. Kõik on pea peale pööratud. Ent tänavune aasta paistis silma ka järjekordse internetihullusega. Suvel asusid paljud maailma kodanikud, nende seas nii kuulsused kui ka kuulsusetud, endale jääkülma vett kaela uhmerdama. Eesmärk oli õilis – koguda raha ühe skleroosivormi uuringuteks. Enneolematud mõõtmed võtnud kampaaniaga koguti ligi 100 miljonit dollarit, Eestis kogunes aktsioonist samuti tuhandeid eurosid. Jää-ämbri väljakutse kõlbakski märksõnana iseloomustama kogu 2014. aastat. Astroloogias on kõneldud juba pikka aega Veevalaja ajastu saabumisest. Noh, nüüd on see siis kindlalt käes, uskuge või ärge uskuge. 

Pole just meeldiv tunne saada üle valatud jääkülma veesahmakaga. Keha tabab paras šokk, esimene tunne on üsna jube. Ent külmal veel on karastav mõju. Kogu maailm sai tänavu karastatud. Mis jahmatab keha, teravdab ühtlasi meeli. Ja kui jää-ämbri väljakutsete taga oli heategevus, jääb üle vaid loota, et ka tänavused vaputused on märk sellest, et saabumas on midagi väga head. Oleks hea!

Emotsioonid võidavad

Kui rahvas läheb Riigikogu valima, siis tegutsevad vähesed kaine mõistuse ja raudse loogika varal. Miks nii? Noh, enamik inimesi ei suuda ju põhjalikult analüüsida riigi seisundit, hinnata tulevikusuundi ja koostada täpset plaani selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid tuleb langetada, et paraneks kogu ühiskonna heaolu. Valijat mõjutavad pigem reklaam, meediamüra, erakondade suhtekorralduslikud nõksud ja ühe või teise kandidaadi veenvus, sarm ja (näiline) usaldusväärsus. Valitakse emotsiooni põhjal. Sama lugu on aasta sportlaste valimisega. Ja see pole üldsegi vale. Ka emotsioonidega tuleb arvestada.

Sportlaste hindamisel võetakse lisaks avalikele häältele arvesse ka ajakirjanike ja alaliitude (ehk mõistuse esindajate??) arvamusi, ent enamasti on kõik kolm „jumalat“ ühte meelt selles, keda lihtsurelikest atleetidest peaks Olümposele tõstma. Eks väikeses riigis ole lihtsam valida, sest väga muljetavaldavaid saavutusi 365 loetud päeva jooksul kuigi palju ei sünni. Esmaseks valikukriteeriumiks on mõistagi tulemused, kuid ka tulemuste taga podisevad emotsioonid. 

Rasmus Mägi võitis aasta sportlase tiitli ennekõike seetõttu, et ta on „uus poiss klassis“, kes sattus juhtumisi istuma kogenud meistrite kõrvale. See ei pisenda muidugi tema saavutusi. Fakt, et eesti kutt kuulub Euroopa parimate tõkkejooksjate hulka, käib ka kõikenäinud spordifännile üle mõistuse, kuid fakt on fakt. Heiki Nabi ja Gerd Kanter kuuluvad omal alal vaieldamatult maailma tippu. Rasmusel on nende tasemeni jõudmiseks veel pikk tee käia (õigemini: palju tõkkeid hüpata), mistõttu võib ka saadud kuldset „Kristjanit“ pidada suureks avansiks. 

Uus ja üllatav pole vehklevate naiste edu. Paraku jääb mulje, et epeevehklemine, muistsest mõõgavõitlusest välja kasvanud ala, pole enam midagi nii kuninglik ja veheldakse kusagil nurga taga pilkases pimeduses. Laiem publik saab mõõgaturniiridest harva osa. Ometi on see pea ainus ala, millelt võib stabiilselt medaleid loota. Ka maadluse vastu pole avalik huvi kuigi suur. Meedia on aga kõikvõimas ning alad, mille taga seisavad jõuline PR ja pidev meediakajastus, tekitavad ka rohkem emotsioone, rohkem pöidlahoidjaid. Pole ka ime, et rahvas seadis Tanel Kangerti ja Kristjan Kanguri ettepoole Mart Seimist ja Rasmus Haugasmäest. Medalid ei olegi vahel nii olulised, oluline on sõit, mäng, turniir. 

Tänavu pärjatud Rasmus Mägi, Erika Kirpu ja eelmise aasta laureaat Julia Beljajeva on kõik 22-aastased. Iseseisvuse ajal sündinutena lükkavad nad ümber jutud sellest, et praeguse aja noored ei viitsi pingutada ega vaeva näha. Aga kui tööd on tehtud ja vaeva nähtud, mida vastu saadakse? Medalid, karikad? Võidurõõm? Armastus? Jälle emotsioonid! Atleedid ei erine tavalistest inimestest, ka nemad tahavad töö eest tasu saada. Tunne, kogemus, elamus võib olla neile suurim tasu – eriti, kui seda õnnestub jagada oma kaasmaalastega. 

P.S. Rasmus Mägi ütles oma sisukas tänukõnes, et kehakultuur ei eksisteeri ilma vaimukultuurita. Nii see näib olevat, jah. Spordiideaalid on ühtlasi kõrgeimad inimideaalid. Saada paremaks, vägevamaks, säravamaks – mitte ainult kehalt, vaid ka vaimult – see võiks ja peaks olema iga inimese eesmärk. Lihtsaid tõdesid on paraku lihtne unustada.

Maailma suurim klišee

Aasta kõige jõledam aeg on haripunkti jõudnud. Kõikjal plingivad tulukesed ja kõlisevad aisakellad. Siin ja seal piiluvad aina punaste kuubedega pisikesed perverdid (päkapikud) ning valgetes hipihõlstides tuvi ja inimese ristsugutised (inglid). Valge habemega pedofiilid (jõuluvanad) käivad aga korralikke kodanikke kimbutamas ja lapsi halvale teele meelitamas. Tont seda teab, mida nad oma pika mantli all varjavad – võib-olla kannavad pitspesu ja võrksukki?! 

Jõulutähed ja piparkoogid, küütlevad klaasmunad ja värelevad küünlad, lumememmed ja lõpmatult palju valgete tuttidega verevaid idioodimütse. Igas kaubanduskeskuses mängitakse viis tuhat korda järjest „Püha ööd“, põngerjadki ei viitsi uusi salme ära õppida, vaid lasevad tulla noil äraleierdatud värssidel. Igal aastal sama jama. Ikka need stambid ja klišeed. Kaua võib?! Miks ei võiks jõulud mõnel aastal ära jääda? Kutsuge Grinch!! 

Pole midagi parata. Suurem osa inimesi armastabki ebaoriginaalsust. Stambid on turvalised. Seetõttu ei maksa ka imestada, et nois paigus, kus püütakse jõulude ajal midagi teistmoodi teha – hea näide on Rakvere LED-öko-kuusk – leidub alati karjakaupa neid, kes originaalsed mõtted maapõhja tambivad. Massimõtlemine ei luba eripärasid. Rahvas nõuab klišeesid. „Nii on ju alati tehtud,“ kõlab seejuures tüüpiline põhjendus. 

Kuid ükski klišee ei teki niisama. Iga komme on alguses uus ja õigupoolest saab kombest rääkima hakata alles siis, kui üht mõtet või tegu on piisavalt kaua korratud. Rada tallatakse sisse ja järsku ei julgegi paljud enam selt rajalt kõrvale astuda. Vaheldus oleks aga värskendav. Rohtunud teed on sageli hoopis põnevamad, käimata teedel kondamine võimaldab näha maailma seninägematul kujul. On see siis hirmus? 

Kunst nõuabki julgust. Jõulud pole ehk siiski päris paslik aeg väga suurte ja pööraste ideede elluviimiseks. Pealegi – palju seda originaalsust ikka enam kui 13 miljardi vanusesse universumisse alles jäänud on? Mõnikord võib uus ja huvitav olla unustatud vana. Vaatame sajandivanuste jõulukaartide poole. 

Kuidas oleks, kui vahetaks jõuluvanad ja päkapikud hoopis lõbusa korstnapühkija või roosade notsude vastu? Miks ei võiks lumiste kuuskede kõrval punetada kärbseseened ja rohetada neljalehelised ristikheinatuustid? Jõulud on maagiline aeg, mil kõik peaks võimalik olema. Vanade pühadekaartide ja neil leiduva atribuutika kaudu ei soovita lihtsalt häid pühi, vaid ennekõike õnne edaspidiseks. Õige kah. Pühad on head niikuinii, aga õnne läheb alati tarvis. 

Muidugi tasuks meelde tuletada ka eestlaste vanu jõulukombeid. Õlgedest kroonid ja krässid oleks tänuväärseks vahelduseks igasugusele sädelevale tingel-tangelile, mida praegu agaralt lakke riputatakse. Ellu võiks äratada jõulusokud ja lustakad sandid, kes tarest tarre nalja tegemas ja parimaid soove soovimas käiksid. Jõululaua maitsebuketti võiks täiendada mustal leival ja meel põhinevad käkid või magusad präänikud. Ennevanasti nähti jõululaual verivorsti ikka käkkide seltskonnas! 

Vanarahvas ei teinud jõulude ajal üldse kingitusi, kui mitte arvestada almuseid, mida majast majja käivatele jõulusantidele anti. Olulisim oli ühine sööming ja lõbusad mängud. Kuna rehetares elasid mitme põlvkonna inimesed nagunii pead-jalad koos, ei saa öelda, et koosolemine ja ühised ettevõtmised oleksid olnud jõulude tuum. Kuid lusti oli jõuluaegses ühistegevuses kindlasti enam kui hallil argipäeval. 

Seda tulebki meeles pidada. Ühelt poolt kohutavalt kommertslikuks ja teisalt liig härdaks klopitud jõuluajast ei tohi puududa lust ja naer. Kingitust saada võib ju hetkeks tore olla, kuid meelde jääb kõikidest jõuludest ikkagi soe koosolemise kogemus. Või nagu laulab imearmsasti Birgit Õigemeel: kingitus kauneim on koos oldud aeg.

Usaldus on kalleim vara

Uks on kinni. Ma ei näe, mis on selle taga, võin vaid kujutleda seda tuba, kuhu sisse astun. Kas üldse tasub kätt lingile suruda? Kas on mõttekas astuda tundmatusse? Uks paistab küll ilus, selle alt immitseb koguni peibutavat valgust, aga kuklas piniseb ikka alarm, mis hoiatab tormakuse eest. Uks on küll ilus, jah, aga tuba selle taga võib olla segamini, must ja räpane, ainsagi aknata, umbne ja tolmune. Toake teispool ust võib osutuda vangikongiks või piinakambriks. 

Nii mõtlen ma tundmatut inimest nähes. Keda tasub usaldada ja keda mitte? Kõik nurgatagused on täis kelme ja kaabakaid, kust aga leida pühakuid? On nad üldse olemas? Kahtlane oleks vastata jaatavalt. Keegi pole täiuslik. Ei taheta täiuslik ollagi. Miskipärast käib paljudele üle jõu olla aus, truu ja usaldusväärne. Sõna anda on lihtne, kuid sõnapidajat igast süütute silmadega tüübist ei saa. 

Usaldatavus eeldab kõrgelt arenenud südametunnistust. Usaldusväärseks peetakse seda, kel on tugev moraalne selgroog ning murdumatu kohuse- ja vastutustunne. Tuvastamaks nende omaduste olemasolu, peab inimest lähemalt tundma õppima. See nõuab omakorda usaldust. Ust tuleb ikkagi paotada, et näha, mis selle taga on. Mõnikord valitseb toas täielik pimedus, tuba ei näita end, tuleb kobada pimeduses, et leida lüliti. Milline risk! Kas see õigustab ennast, kas pole ohtu lõksu sattuda? Toad on ettearvamatud. Inimese iseloom on ettearvamatu. 

Usaldus võrdub usuga. Keda usaldan, sellesse usun. Eneseusk tähendab iseenda teadmiste, kogemuste ja oskuste usaldamist. Usk teisesse põhineb välistel märkidel, õrnadel aistingutel ja vaistul. Aga usu tagajärg on alati ennustamatu. Riskifaktor ei kao. Hulljulgelt pimedusse kihutades võib söösta kuristikku. Võõra inimesega kohtudes ei tea kunagi, mida oodata. Kui tahame minna edasi, tuleb riskida ja uskuda. Uskuda sellesse, mida me veel ei tea, ei hooma, ei taju, kuid loodame ometigi, et see on olemas. Loodame, et võõrast saab oma ja see, mis ilusana näib, ka ilusaks jääb. 

Aastaid tagasi lugesin üht blogi, kus keegi noormees oma suhetest kõneles ja vähesed kogemused ainsa lausega kokku võttis: usaldus on kõige tähtsam, ilma selleta muutume mõttetuks. See lause jäi mind kummitama. Mõned tõeterad on nii väikesed ja märkamatud. Tõepoolest, mida oleksime väärt, kui me ei usaldaks ega oleks usaldatavad? Lõppude lõpuks on usaldus kõigi suhete aluseks. On need siis romantilised, perekondlikud, tööalased või lausa üleloomulikud, inimese ja kõrgema jõu vahelised. Usaldus, usk millegi või kellegi sisse annab elule ja tegudele mõtte. Kui lepinguid ei rikuta, sõna ei murta ja endale head soovides soovitakse head ka teisele, siis saabki harmooniline elukene siin kummalisel planeedil täiesti võimalikuks. 

Avan ukse. See avaneb hääletult, vaid mu süda põksub nagu pöörane. Minu ees on sooja valgusega täidetud tuba. Enam ma ei karda, olen ootusärevusest pungil. See on ilus tuba, siin on palju valgust, siit võin leida varju külmade tuulte ja õelate vihmasabinate eest. Siin võin puhata. Oleksin nagu koju jõudnud.

Tantsuline unenägu

Maailmast ei leia naljalt balletiteatrit, kus jõulude ajal ei mängitaks „Pähklipurejat“, lihtsat lugu lapselikest fantaasiatest, unistustest ja igatsusest. Seda balletti võib mitmeski mõttes pidada rahvusvaheliseks ühisloomeks. Libreto alusmüüriks on sakslase E.T.A. Hoffmanni muinasjutt „Pähklipureja ja Hiirekuningas“, prantslane Alexandre Dumas vanem jutustas loo oma esteetiliste tõekspidamiste järgi ümber ning sellest sai omakorda inspiratsiooniallikas koreograaf Marius Petipale ja ilmakuulsale heliloojale Pjotr Tšaikovskile. 

Kui „Pähklipureja“ ehk „Щелкунчик“ 1892. aasta jõulude eel esietendus, oli publiku vastuvõtt nigelavõitu. Leiti, et muusika on mõttetu, stseenid pole sidusad, sündmustik puudulik, dekoratsioonid ilmetud, tantsijad ebapädevad ja kõigele lisaks heideti lavastajale ette sedagi, et truppi kuuluvad lapsed. (Samal ajal kasutati vabrikutes lapstööjõudu üsna agaralt.) Aga järgmiste etenduste publik oli hoopis leebem ja „Pähklipureja“ leidis kindla kohakese balletisõprade südameis. Eriti menukaks sai lavalugu pärast Teist maailmasõda, kui balletti näidati korduvalt USA telekanalites ning „Pähklipureja“ rakendati kommertsvankri ette, senise täiskasvanuliku mõistujutu tasandi asemel hakati tähtsustama balleti lapselikku poolt. 

Eestis toodi „Pähklipureja“ esmakordselt publiku ette 1936. aastal Rahel Olbrei seades. Praegu saab meil näha koguni kaht erinevat „Pähklipureja“ tõlgendust. Estonias mängitakse alates 2010. aastast ameerikalikku versiooni Ben Stevensoni lavastuses. Tegemist on võrdlemisi klassikalise, aga ka keskmisest humoorikama „Pähklipurejaga“. Vanemuine on seevastu algupärasest libretost veel mitu sammu eemale astunud ja toonud sisse lindgreniliku elemendi. Juba 2004. aastast mängukavva kuuluv lavastus põhineb rootsi kirjaniku ja kunstniku Elsa Beskowi lasteraamatul „Petteri ja Lotta jõulud” (1947). Libreto autorid Pär Isberg ja Erik Näslund ei ole siiski päriselt unustanud ka algupärandit ning nõnda ongi tulemuseks veelgi rahvusvahelisem, mitmetest kultuurikihtidest ainest ammutanud magus kompott. Uued tegelaskujud ja tegevusliinid nõuavad vaatajalt küll keskmisest paremat tähelepanuvõimet, et üldse millestki aru saada. Ka Stevenson on Estonia lavastusse lisanud uue karakteri, nimelt Lumekuninganna. Kuidagi peab ju vana lavalugu üles vuntsima, et seda ikka värskena hoida. 

Esietenduse järgsed reaktsioonid ei olnud kindlasti põhjendamatud. Kui „Pähklipureja“ esimene vaatus on küllaltki põnev ning võimaldab tantsuliste vahenditega tegevust edukalt edasi viia, siis teine vaatus taandub pelgalt erinevate balletinumbrite ettekandeks. Hõre süžee lubab lavastajatel hulgaliselt täiendusi teha, iseasi, kas see vaatajale alati korda läheb. Sisulised täiendused ja originaalstseenide ümbermõtestamine ei pruugi algsele „Pähklipureja“ ideestikule midagi juurde anda. Ja mis üldse on „Pähklipureja“ põhiidee? Unistused, vaprus, armastus, õigluse võit väikluse üle, ebamaise ilu ja kuningliku glamuuri ülistus? 

Esialgu tahtis ballettmeister-libretist Marius Petipa põimida „Pähklipurejasse“ viiteid Prantsuse revolutsioonile ja Napoleoni sõdadele, kuid asja sellest ei saanud. Tõsi, hiirte ja mängusõdurite võitlus jõulukuuse all võib ju õhkõrnalt nondele sündmustele vihjata, kuid mis tähtsust sel kogu ülejäänud loo seisukohast peaks olema? Tšaikovskit ei paistnud libreto aga üldse huvitavat, tema ajas oma asja, kirjutas kaunist ja tükati täiesti tantsitamatut muusikat. Mitmed tegelaskujud peavad liikuma muusika järgi, mis pole üldse neile mõeldes loodud. Dražeehaldja ja tema kavaleri duett pärineks justkui mõnest teisest balletist. Psühholoogilisest usutavusest ei saa „Pähklipureja“ karakterite puhul üldse kõnelda. Aga lõppude lõpuks kujutab ju suur osa balletist unenägu ja unenäos ei peagi olema loogikat ega lihvitud terviklikkust. Kuid mispärast Pähklipureja ikkagi ühele pisikesele tüdrukule nii armsaks saab, jääb ilmselt igavesti saladuseks. 

Kuna muusika ja libreto omavahel kuigi hästi kokku ei klapi, siis on seletatav ka see, miks maailma tuntuimast jõuluballetist ei pärine ainsatki pala, mida võiks pidada jõuluaja signatuurmuusikaks. Paljude sümfooniaorkestrite repertuaari kuuluv „Lillede valss“ seondub pigem suviste tuultega, esimese vaatuse marss, mille saatel lapsed ümber kuuse hullavad, on hoopis militaristliku iseloomuga ning isegi lumehelveste tants ei too silme ette tingimata liuglevaid lumehelbeid.

Kuid muusika elab oma elu. Tšaikovski muinasjutulised meloodiad on ilmselgelt mõjutanud ka mainekat ameerika filmiheliloojat John Williamsit. Harry Potteri filmidest tuntud „Hedwigi teema“ sarnaneb kõlalt ja meeleolult Dražeehaldja tantsule. Ehk on põhjus ennekõike selles, et mõlemale palale annab erilise aktsendi tšelesta – instrument, mille Tšaikovski vahetult enne balleti kirjutamist Pariisis viibides avastas ja mis annab erilaadse ilme kogu „Pähklipurejale“. Kellukeste helin kuulutab ette millegi ilusa, kerge ja imeväärse saabumist. Olgu selleks kas Sigatüükast kirju toov öökull või kaugeid külalisi võõrustav maiustuste kuningriigi valitsejanna. 

Estonia ja Vanemuise viimased lavastused esindavad „Pähklipureja“ lapsepärasemat ja kergemat suunda, mis pole kindlasti vale. Kui leppida algsest libretost tulenevate puudustega ja nautida eelarvamustevabalt mängu ilu, avaneb laval pöörane kaleidoskoopiline maailm, mis ühendab pisikesi lapsi ja muldvanu rauku, kunsti ja meelelahutust, stampidesse uppuvat jõuluaega ja veel stamplikumat argipäeva. Inimene tahab ikka kogeda midagi erilist, imelist, irratsionaalset, uskuda uskumatu võimalikkust ja värviliste unelmate täitumist. „Pähklipureja“ aitab seda usku rituaalses tantsuvormis kinnitada.

Kui on must, näita (armast)ust!

Malelaual on esimese käigu õigus valgetel nuppudel. Rünnaku alustamine ei tähenda aga seda, et must ei võiks võita. Väljaspool malelauda käib mustade ja valgete vahel põhimõttelisem sõda. Valgete rünnakut mustade vastu nimetatakse sellisel juhul rassismiks. 

Rassidevahelist umbsõlme püüab lahti harutada ka Dome Karukoski film „Lõvisüda“ (2013). „Lõvisüdames“ teevad kaasa mitmed eesti publikule tuttavad näitlejad, keda võib Soome mõistes julgelt staarideks nimetada. Peategelase Teppo rollis saab näha Peter Franzénit, kes on mänginud ka paaris eesti filmis, sealhulgas „Nimed marmortahvlil“. Tema elu armastust, Sari-nimelist naist kehastab Laura Birn, kelle kanda oli ka noore Aliide Truu roll filmis „Puhastus“. Soome kinokunsti lemmikpoiss Jasper Pääkkönen mängib sedapuhku Teppo nooremat venda Harrit. Staaride komplekt ongi koos. Ja vaataja nende mängus pettuma ei pea. 

Teppo ja Harri kuuluvad ühte soome skinhead’ide jõuku, kes ei väsi kohalikke mustanahalisi kimbutamast. Ent kui Teppo kuldkiharatega Sarisse lootusetult armub ja selgub, et naisel on eelmisest suhtest šokolaadikarva poeg hüüdnimega Ramu, peab Teppo hakkama oma väärtushinnanguid tõsiselt revideerima. 

Soome kõmumeedias oli „Lõvisüdamega“ seonduvalt kõne all peamiselt Pääkköneni kõige mehisem kehaosa, mida ekraanil täies hiilguses (ja lausa aegluubis) näha saab. Kuid maskuliinsest anatoomiast olulisem on moraalsete valikute kuratlik pundar, mille film vaataja ette asetab. Teppo dilemma on pealtnäha lihtne: kas armastus või viha? Reaalsus seab teadagi oma piirid. Ka Ramu ei taha valget meest esialgu sugugi omaks tunnistada. Kui Sari pikemaks ajaks haiglasse satub, peavad suur valge mees ja väike must poiss olude sunnil leidma viisi, kuidas teineteist maha löömata külg-külje kõrval elada. 

Ramut kantseldades avastab Teppo, et kooliski podiseb rassism. Vaikselt ja tihtilugu märkamatult. Korraga tunneb Teppo omal nahal, mida tähendab ebaõiglus. Ka suhted väikevennaga hakkavad tõmmu kasulapse tõttu pingestuma. Harri läheb isamaad teenima, kuid visatakse peagi sõjaväest välja. Ta nimetab soome sõjaväge küll pedede ja mustade armeeks, aga ometigi mõjub väljaviskamine talle alandavalt. 

Armastuse teel on veel üks probleem. Kolleegid skinhead’id. Vennaskond. Ühtäkki muutub keeruliseks nendega koos juua, läbutseda ja neegreid peksta. Vennaskond ei anna reeturitele armu. Või on õrnuke võimalus neilegi aru pähe panna? „Lõvisüdame“ skinhead’id on tüüpilised tätoveeritud über-macho’d (ehkki nende seas võib märgata ka vähemalt üht naist). Nende rassistliku ja ksenofoobse väärtuslaadi aluseks on au. Üksnes au loeb. Nõrgad, võõrad ja teiseusulised teevad ürgsele soome ühiskonnale häbi, mistõttu ei saagi neid sallida. Tegelikult osutuvad skinhead'id lihtsalt pättideks ja päevavarasteks, kelle ainsaks põhimõtteks ja motivaatoriks on viha. 

Mustanahalised pole „Lõvisüdames“ allasurutud ja igavese ohvri rollis. Ramu isa juhtub olema vägagi söakas ja ehk isegi ülemäära sõnakas. Eks tal ole ka põhjust püstipäi ringi käia: on ta ju haljale oksale jõudnud ärimees, samal ajal kui Teppo ja Harri mune sügades vaid abirahadest elavad. 

„Lõvisüda“ ei ole järjekordne igimasendav soome elokuva. Optimistlik alatoon jääb püsima, rasside rahulik kooseksisteerimine näib täiesti võimalikuna. Filmis leidub ka mitmeid koomilisi episoode: 1) kui Teppo püüab töövestlusele minnes triiksärgi lahtirebenenud õmblust isoleerpaelaga kinni teipida 2) kui Teppo pakub Ramuga esmakordselt kohtudes talle automaatselt banaani (mõtlemata midagi halba) 3) kui teenistuskõlbmatuks tunnistatud Harri kasarmust aluspükste väel välja jalutab ja noorsõdurid au andes talle vastu marsivad. Omamoodi naljakas – ehkki tsipake verine – on ka lõpplahendus. Muidugi ei pääse üks korralik soome film mööda suitsiidist ja saunast. Leilivõtmist on „Lõvisüdames“ õnneks tunduvalt enam kui enesetapmist. 

Ehkki Eestis pole mustanahalisi kuigi palju, leiame Ramu-sarnaseid lapsi ka siitmailt. Mitmed eestlase ja mustanahalise liidust sündinud inimesed on avalikkuseski küllalt tuntud. Probleemid näikse tekkivat aga ennekõike siis, kui „võõraid“ koguneb ühiskonda nii palju, et ületatakse teatav kriitiline mass. 

„Lõvisüdame“ moraal on lihtne: kui mustanahalisega tihedamalt kokku puutuda, ei näigi ta enam nii „teistsugune“. Aga kahtlemata saab ühiskond toimida sujuvamalt, kui kõik kodanikud oleksid „õiget värvi“. Mida siis teha? Suure südamega sallida või suure rusikaga põlata? 

Lihtsaid lahendusi pole. Mustad jäävad ikka mustadeks. Valge inimene ei suuda ilmselt ealeski vaadata mustanahalise poole, ilma et kuklas midagi tiksataks. Erinevus ehmatab. Miskipärast on valge inimese ajusse sisse kodeeritud, et mustade vastu tuleb kas otsesemalt või kaudsemalt võidelda. „Lõvisüda“ laseb mustadel võita. Aga karm mäng läheb edasi.