Kui rahvas läheb Riigikogu valima, siis tegutsevad vähesed kaine mõistuse ja raudse loogika varal. Miks nii? Noh, enamik inimesi ei suuda ju põhjalikult analüüsida riigi seisundit, hinnata tulevikusuundi ja koostada täpset plaani selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid tuleb langetada, et paraneks kogu ühiskonna heaolu. Valijat mõjutavad pigem reklaam, meediamüra, erakondade suhtekorralduslikud nõksud ja ühe või teise kandidaadi veenvus, sarm ja (näiline) usaldusväärsus. Valitakse emotsiooni põhjal. Sama lugu on aasta sportlaste valimisega. Ja see pole üldsegi vale. Ka emotsioonidega tuleb arvestada.
Sportlaste hindamisel võetakse lisaks avalikele häältele arvesse ka ajakirjanike ja alaliitude (ehk mõistuse esindajate??) arvamusi, ent enamasti on kõik kolm „jumalat“ ühte meelt selles, keda lihtsurelikest atleetidest peaks Olümposele tõstma. Eks väikeses riigis ole lihtsam valida, sest väga muljetavaldavaid saavutusi 365 loetud päeva jooksul kuigi palju ei sünni. Esmaseks valikukriteeriumiks on mõistagi tulemused, kuid ka tulemuste taga podisevad emotsioonid.
Rasmus Mägi võitis aasta sportlase tiitli ennekõike seetõttu, et ta on „uus poiss klassis“, kes sattus juhtumisi istuma kogenud meistrite kõrvale. See ei pisenda muidugi tema saavutusi. Fakt, et eesti kutt kuulub Euroopa parimate tõkkejooksjate hulka, käib ka kõikenäinud spordifännile üle mõistuse, kuid fakt on fakt. Heiki Nabi ja Gerd Kanter kuuluvad omal alal vaieldamatult maailma tippu. Rasmusel on nende tasemeni jõudmiseks veel pikk tee käia (õigemini: palju tõkkeid hüpata), mistõttu võib ka saadud kuldset „Kristjanit“ pidada suureks avansiks.
Uus ja üllatav pole vehklevate naiste edu. Paraku jääb mulje, et epeevehklemine, muistsest mõõgavõitlusest välja kasvanud ala, pole enam midagi nii kuninglik ja veheldakse kusagil nurga taga pilkases pimeduses. Laiem publik saab mõõgaturniiridest harva osa. Ometi on see pea ainus ala, millelt võib stabiilselt medaleid loota. Ka maadluse vastu pole avalik huvi kuigi suur. Meedia on aga kõikvõimas ning alad, mille taga seisavad jõuline PR ja pidev meediakajastus, tekitavad ka rohkem emotsioone, rohkem pöidlahoidjaid. Pole ka ime, et rahvas seadis Tanel Kangerti ja Kristjan Kanguri ettepoole Mart Seimist ja Rasmus Haugasmäest. Medalid ei olegi vahel nii olulised, oluline on sõit, mäng, turniir.
Tänavu pärjatud Rasmus Mägi, Erika Kirpu ja eelmise aasta laureaat Julia Beljajeva on kõik 22-aastased. Iseseisvuse ajal sündinutena lükkavad nad ümber jutud sellest, et praeguse aja noored ei viitsi pingutada ega vaeva näha. Aga kui tööd on tehtud ja vaeva nähtud, mida vastu saadakse? Medalid, karikad? Võidurõõm? Armastus? Jälle emotsioonid! Atleedid ei erine tavalistest inimestest, ka nemad tahavad töö eest tasu saada. Tunne, kogemus, elamus võib olla neile suurim tasu – eriti, kui seda õnnestub jagada oma kaasmaalastega.
P.S.
Rasmus Mägi ütles oma sisukas tänukõnes, et kehakultuur ei eksisteeri ilma vaimukultuurita. Nii see näib olevat, jah. Spordiideaalid on ühtlasi kõrgeimad inimideaalid. Saada paremaks, vägevamaks, säravamaks – mitte ainult kehalt, vaid ka vaimult – see võiks ja peaks olema iga inimese eesmärk. Lihtsaid tõdesid on paraku lihtne unustada.
