Sõnavabadus on korraga masendavaks sõnaks muutunud. Elu me ümber annab rohkelt põhjust juurelda vaba sõna olemuse üle. Kui vaba toosamune sõna olla saab ja võib?
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11, lõige 1 ütleb: igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. Ja artikkel 13: kunsti ja teadusuuringuid ei piirata. Akadeemilist vabadust austatakse. Seega võiks euroliidus justkui kõik sõnaga väljendatav lubatud olla, kunst veel eriti. Paraku tuleb aga kõikvõimalike äärmuslike juhtumite valguses pidevalt taguda seda ärakulunud lauset: ka vabadusel peavad olema piirid. Teiseks pole kõik see, mida kunstina välja reklaamitakse, sugugi kunst.
Kunst tähendab muuhulgas ka filigraanset teostust, mingit erilist oskust, mida iga idu ei valda. Mis oskust nõuab aga ohjeldamatu ropendamine, rõvetsemine ja nilbuste kokkukuhjamine loomingu sildi all? Ei, kõrgetasemeline looming eeldab ka elegantsust, peenetundelisust, looja nüansitaju. Teinekord võib neid omadusi rakendada ka publiku šokeerimiseks – tuleb ju mugavustsoonis manduma kippuvat rahvast aeg-ajalt raputada. Ent šokeerimine ei saa olla omaette eesmärk. Kunstivabadust ei tohi piirata, aga kunstivaba anarhiat tohib.
Sellega oleks nagu Kaur Kenderi „õudusjutule“ „Untitled 12“ hinnang antud. Aga nn. transgressiivse kunsti advokaadid ei jäta jonni. Suur osa kultuuriteoreetikuist, kirjanikest ja kriitikuist ei kannata moraalitsemist. Ka Oscar Wilde olevat öelnud, et pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid, on vaid head ja halvad. Jah, kunstimaailmas üldlevinud seisukoha järgi tuleb teost tõepoolest hinnata esteetilise, mitte eetilise mõõdupuuga.
Kui võtta arvesse, et hulga tähelepanu pälvinud „Untitled 12“ on autori sõnutsi hoopistükkis „antiporno“, mille eesmärk on muuta teatavat sorti porno täiesti vastuvõetamatuks ja rõvetsejad ebainimlikeks elajateks, on tekst vist naelapea pihta tabanud. Ometigi… Kas koletisliku vägivalla detailse kirjeldamisega on ikka võimalik vägivalla vastu võidelda?
Moraalituteks on nimetatud läbi ajaloo mitmeid klassikaks saanud raamatuid, nende seas „Hüljatud“, „Thérèse Raquin“, „Lady Chatterley armuke“, „Vähi pöörijoon“, „Kuristik rukkis“ ja „Lolita“. Viimane on ju puhas pedofiili pihtimus, kuid kuna Nabokov suutis loo rüütada väärikasse ja stiilsesse vormi, oleks praegusel ajal naeruväärne pidada „Lolitat“ sisu poolest kõlvatuks. Aga Nabokov ja teised tippkirjanikud, kelle eesmärgiks pole rõvetseda, vaid tuumakat lugu jutustada, peaksid õpetama ka nüüdiskirjanikele, kuidas kirjutada.
Asi pole ju selles, et vägivalda ja pornot kirjeldada ei saa või ei tohi. Pigem võiks lähtuda küsimusest, kas on vaja. See kehtib isegi süütu suguakti kohta. Täiskasvanud inimene teab ju väga hästi, kuidas see käib, ei ole tarvis talle puust ja punaseks ette teha. (Isiklik märkus: pole ka kuigi huvitav kirjutada sellest, kuidas keegi sugu teeb või peksa saab.) Piisab viidetest ja vihjetest, milleks nilbustesse langeda? Lugege näiteks, kuidas Luts kirjeldab naise vägistamist jutustuses „Tagahoovis“. Esiplaanil on naise ahastus ja mehe jõhkrus, aga ei midagi detailset (kui see ka kolmekümnendate eesti kirjanduses võimalik olnuks, poleks Luts anatoomilise põhjalikkusega ikkagi välja tulnud).
Porno ei anna kunstile midagi juurde, sest pornograafias pole hinge. Naiste ja laste vastu suunatud seksuaalne vägivald on tõsine teema, millega tuleb ka ilukirjanduses tegeleda, iseasi, kuidas seda teha. Kunst peab teenima kõrgeid ideaale, mitte madalaid instinkte. Kunsti sihiks peab olema maailma nihutamine paremuse poole. Õigluse ja ilu poole. Mõõdutundetu rõvetsemine sellele kaasa ei aita.
