16. veebruar 2015

Miks Eesti mees ei armasta?

Hiljuti avalikustati ühe päris huvitava uuringu tulemused, mille kohaselt peab üle 60% Eesti meestest kõige olulisemaks armastust ja kodu. Meedias kajastati neid tulemusi kui midagi üllatavat ja positiivset. Hõisati, et materiaalsed väärtused polegi meeste jaoks enam üle kõige, ent kostus ka pahast urisemist: mehed on täiega pehmodeks muutunud.

Paraku on lood tõesti hapud ja koguni hirm tuleb peale. Asi pole „pehmostumises”. Kui ligi 64% meestest peab olulisimaks armastust, siis tähendab see, et rohkem kui kolmandik aadamapoegadest ei sea armastust esikohale. Ideaaljuhul peaks armastuse tähtsustajate protsent olema 100, ei kriipsugi vähem. Mis saab olla tähtsam kui armastus?! Ilma armastuseta poleks mingit elu, kogu maailm oleks tühi ja kõle.

Laste olemasolu peavad tähtsaks vaid veidi enam kui pooled uuringus osalejatest, mis on suisa katastroofiline tulemus. Tervise üle küll ei kurdeta, kuid tervislikke eluviise peab oluliseks kõigest veerand meestest. Ei hoolita naistest, lastest ega iseendastki. Kui see pole allakäik, mis see siis on? Alati pole vaja elu nii mustadesse toonidesse võõbata, aga võõbakem ikka. Parem must kui lilleliselt roosa.

Miks mehed, kes ehk sügaval sisimas oleks ka valmis näitama oma südamlikumat ja hoolivamat poolt, ei julge seda teha? Vahest on üks põhjus tollessamas „pehmotamises“. Miskipärast on „pehmo“ saanud populaarseks sõimusõnaks – piisab see vaid mehele külge kleepida ja juba vaadatakse teda kui munadeta olendit. Meeste jagamine pehmodeks ja macho'deks on lihtsalt rumal, et mitte öelda idiootne. Mõisted, mis ei suuda maailma adekvaatselt kirjeldada, on kasutud. Nõnda on ka pehmo ja macho'ga. Meestüüpide galerii hõlmab väga laia spektri ning selle alla mahub kõikvõimalikke karaktereid memmekatest kõrilõikajateni.

Ka nn. pehmed väärtused, mille kummardamisega „pehmosid“ seostatakse, on vägivaldselt konstrueeritud mõiste. Kui kodukesksus ja armastus kõige kallimate inimeste vastu on mingil moel pehmed väärtused, ongi enamik isasid ja abielumehi täisverelised pehmod. Aga armastus ise pole kaugeltki pehme. On hoopis vägev ja tugev kui titaan. Igaüks ei suudagi vallata säärast jõudu nagu armastus.

Miskipärast ilmnevad paljudel meestel kohe rasked kompleksid, kui panna nad kõnelema tunnetega seotud teemadel. Tunded, lembus, intuitsioon – traditsiooniliselt on need kuulunud justkui naise hinge juurde. Kuid sellega – nüüd tuleb kollektiivsesse psühholoogiasse sukelduda – on mehed ajast aega surunud maha väärtuslikke emotsioone. Nõnda kahjustatakse ühtlasi psüühikat ning halvimal juhul tekib võimetus maailma kogu selle suuruses ja külluses kogeda, elust ja inimestest rõõmu tunda. Aga tunda ja tunnetada on vaja. Inimene on ikkagi emotsioonidega loom, mitte üksnes ratsionaalsetel ja loogilistel mõttekäikudel töötav kõrgtehnoloogiline masin.

Soov luua perekond, rajada kodu, avaldada armastust – mis on selles ebamehelikku? Need on iidsed soovid, mis hoiavad elu rööbastel. Kui aga mehe hinges pole tõesti grammigi armastust, on tegemist tragöödiaga. Sellises kurvas olukorras võivad aidata ainult naised. Neil on ikka südamekujulisse varakambrisse rohkesti armastust kogutud, seda jätkub ka vaestele meestele laialijagamiseks.