Aasta kõige jõledam aeg on haripunkti jõudnud. Kõikjal plingivad tulukesed ja kõlisevad aisakellad. Siin ja seal piiluvad aina punaste kuubedega pisikesed perverdid (päkapikud) ning valgetes hipihõlstides tuvi ja inimese ristsugutised (inglid). Valge habemega pedofiilid (jõuluvanad) käivad aga korralikke kodanikke kimbutamas ja lapsi halvale teele meelitamas. Tont seda teab, mida nad oma pika mantli all varjavad – võib-olla kannavad pitspesu ja võrksukki?!
Jõulutähed ja piparkoogid, küütlevad klaasmunad ja värelevad küünlad, lumememmed ja lõpmatult palju valgete tuttidega verevaid idioodimütse. Igas kaubanduskeskuses mängitakse viis tuhat korda järjest „Püha ööd“, põngerjadki ei viitsi uusi salme ära õppida, vaid lasevad tulla noil äraleierdatud värssidel. Igal aastal sama jama. Ikka need stambid ja klišeed. Kaua võib?! Miks ei võiks jõulud mõnel aastal ära jääda? Kutsuge Grinch!!
Pole midagi parata. Suurem osa inimesi armastabki ebaoriginaalsust. Stambid on turvalised. Seetõttu ei maksa ka imestada, et nois paigus, kus püütakse jõulude ajal midagi teistmoodi teha – hea näide on Rakvere LED-öko-kuusk – leidub alati karjakaupa neid, kes originaalsed mõtted maapõhja tambivad. Massimõtlemine ei luba eripärasid. Rahvas nõuab klišeesid. „Nii on ju alati tehtud,“ kõlab seejuures tüüpiline põhjendus.
Kuid ükski klišee ei teki niisama. Iga komme on alguses uus ja õigupoolest saab kombest rääkima hakata alles siis, kui üht mõtet või tegu on piisavalt kaua korratud. Rada tallatakse sisse ja järsku ei julgegi paljud enam selt rajalt kõrvale astuda. Vaheldus oleks aga värskendav. Rohtunud teed on sageli hoopis põnevamad, käimata teedel kondamine võimaldab näha maailma seninägematul kujul. On see siis hirmus?
Kunst nõuabki julgust. Jõulud pole ehk siiski päris paslik aeg väga suurte ja pööraste ideede elluviimiseks. Pealegi – palju seda originaalsust ikka enam kui 13 miljardi vanusesse universumisse alles jäänud on?
Mõnikord võib uus ja huvitav olla unustatud vana. Vaatame sajandivanuste jõulukaartide poole.
Kuidas oleks, kui vahetaks jõuluvanad ja päkapikud hoopis lõbusa korstnapühkija või roosade notsude vastu? Miks ei võiks lumiste kuuskede kõrval punetada kärbseseened ja rohetada neljalehelised ristikheinatuustid? Jõulud on maagiline aeg, mil kõik peaks võimalik olema.
Vanade pühadekaartide ja neil leiduva atribuutika kaudu ei soovita lihtsalt häid pühi, vaid ennekõike õnne edaspidiseks. Õige kah. Pühad on head niikuinii, aga õnne läheb alati tarvis.
Muidugi tasuks meelde tuletada ka eestlaste vanu jõulukombeid. Õlgedest kroonid ja krässid oleks tänuväärseks vahelduseks igasugusele sädelevale tingel-tangelile, mida praegu agaralt lakke riputatakse. Ellu võiks äratada jõulusokud ja lustakad sandid, kes tarest tarre nalja tegemas ja parimaid soove soovimas käiksid. Jõululaua maitsebuketti võiks täiendada mustal leival ja meel põhinevad käkid või magusad präänikud. Ennevanasti nähti jõululaual verivorsti ikka käkkide seltskonnas!
Vanarahvas ei teinud jõulude ajal üldse kingitusi, kui mitte arvestada almuseid, mida majast majja käivatele jõulusantidele anti. Olulisim oli ühine sööming ja lõbusad mängud. Kuna rehetares elasid mitme põlvkonna inimesed nagunii pead-jalad koos, ei saa öelda, et koosolemine ja ühised ettevõtmised oleksid olnud jõulude tuum. Kuid lusti oli jõuluaegses ühistegevuses kindlasti enam kui hallil argipäeval.
Seda tulebki meeles pidada. Ühelt poolt kohutavalt kommertslikuks ja teisalt liig härdaks klopitud jõuluajast ei tohi puududa lust ja naer. Kingitust saada võib ju hetkeks tore olla, kuid meelde jääb kõikidest jõuludest ikkagi soe koosolemise kogemus. Või nagu laulab imearmsasti Birgit Õigemeel: kingitus kauneim on koos oldud aeg.
