Maailmast ei leia naljalt balletiteatrit, kus jõulude ajal ei mängitaks „Pähklipurejat“, lihtsat lugu lapselikest fantaasiatest, unistustest ja igatsusest. Seda balletti võib mitmeski mõttes pidada rahvusvaheliseks ühisloomeks. Libreto alusmüüriks on sakslase E.T.A. Hoffmanni muinasjutt „Pähklipureja ja Hiirekuningas“, prantslane Alexandre Dumas vanem jutustas loo oma esteetiliste tõekspidamiste järgi ümber ning sellest sai omakorda inspiratsiooniallikas koreograaf Marius Petipale ja ilmakuulsale heliloojale Pjotr Tšaikovskile.
Kui „Pähklipureja“ ehk „Щелкунчик“ 1892. aasta jõulude eel esietendus, oli publiku vastuvõtt nigelavõitu. Leiti, et muusika on mõttetu, stseenid pole sidusad, sündmustik puudulik, dekoratsioonid ilmetud, tantsijad ebapädevad ja kõigele lisaks heideti lavastajale ette sedagi, et truppi kuuluvad lapsed. (Samal ajal kasutati vabrikutes lapstööjõudu üsna agaralt.) Aga järgmiste etenduste publik oli hoopis leebem ja „Pähklipureja“ leidis kindla kohakese balletisõprade südameis. Eriti menukaks sai lavalugu pärast Teist maailmasõda, kui balletti näidati korduvalt USA telekanalites ning „Pähklipureja“ rakendati kommertsvankri ette, senise täiskasvanuliku mõistujutu tasandi asemel hakati tähtsustama balleti lapselikku poolt.
Eestis toodi „Pähklipureja“ esmakordselt publiku ette 1936. aastal Rahel Olbrei seades. Praegu saab meil näha koguni kaht erinevat „Pähklipureja“ tõlgendust. Estonias mängitakse alates 2010. aastast ameerikalikku versiooni Ben Stevensoni lavastuses. Tegemist on võrdlemisi klassikalise, aga ka keskmisest humoorikama „Pähklipurejaga“. Vanemuine on seevastu algupärasest libretost veel mitu sammu eemale astunud ja toonud sisse lindgreniliku elemendi. Juba 2004. aastast mängukavva kuuluv lavastus põhineb rootsi kirjaniku ja kunstniku Elsa Beskowi lasteraamatul „Petteri ja Lotta jõulud” (1947). Libreto autorid Pär Isberg ja Erik Näslund ei ole siiski päriselt unustanud ka algupärandit ning nõnda ongi tulemuseks veelgi rahvusvahelisem, mitmetest kultuurikihtidest ainest ammutanud magus kompott. Uued tegelaskujud ja tegevusliinid nõuavad vaatajalt küll keskmisest paremat tähelepanuvõimet, et üldse millestki aru saada. Ka Stevenson on Estonia lavastusse lisanud uue karakteri, nimelt Lumekuninganna. Kuidagi peab ju vana lavalugu üles vuntsima, et seda ikka värskena hoida.
Esietenduse järgsed reaktsioonid ei olnud kindlasti põhjendamatud. Kui „Pähklipureja“ esimene vaatus on küllaltki põnev ning võimaldab tantsuliste vahenditega tegevust edukalt edasi viia, siis teine vaatus taandub pelgalt erinevate balletinumbrite ettekandeks. Hõre süžee lubab lavastajatel hulgaliselt täiendusi teha, iseasi, kas see vaatajale alati korda läheb. Sisulised täiendused ja originaalstseenide ümbermõtestamine ei pruugi algsele „Pähklipureja“ ideestikule midagi juurde anda. Ja mis üldse on „Pähklipureja“ põhiidee? Unistused, vaprus, armastus, õigluse võit väikluse üle, ebamaise ilu ja kuningliku glamuuri ülistus?
Esialgu tahtis ballettmeister-libretist Marius Petipa põimida „Pähklipurejasse“ viiteid Prantsuse revolutsioonile ja Napoleoni sõdadele, kuid asja sellest ei saanud. Tõsi, hiirte ja mängusõdurite võitlus jõulukuuse all võib ju õhkõrnalt nondele sündmustele vihjata, kuid mis tähtsust sel kogu ülejäänud loo seisukohast peaks olema? Tšaikovskit ei paistnud libreto aga üldse huvitavat, tema ajas oma asja, kirjutas kaunist ja tükati täiesti tantsitamatut muusikat. Mitmed tegelaskujud peavad liikuma muusika järgi, mis pole üldse neile mõeldes loodud. Dražeehaldja ja tema kavaleri duett pärineks justkui mõnest teisest balletist. Psühholoogilisest usutavusest ei saa „Pähklipureja“ karakterite puhul üldse kõnelda. Aga lõppude lõpuks kujutab ju suur osa balletist unenägu ja unenäos ei peagi olema loogikat ega lihvitud terviklikkust. Kuid mispärast Pähklipureja ikkagi ühele pisikesele tüdrukule nii armsaks saab, jääb ilmselt igavesti saladuseks.
Kuna muusika ja libreto omavahel kuigi hästi kokku ei klapi, siis on seletatav ka see, miks maailma tuntuimast jõuluballetist ei pärine ainsatki pala, mida võiks pidada jõuluaja signatuurmuusikaks. Paljude sümfooniaorkestrite repertuaari kuuluv „Lillede valss“ seondub pigem suviste tuultega, esimese vaatuse marss, mille saatel lapsed ümber kuuse hullavad, on hoopis militaristliku iseloomuga ning isegi lumehelveste tants ei too silme ette tingimata liuglevaid lumehelbeid.
Kuid muusika elab oma elu. Tšaikovski muinasjutulised meloodiad on ilmselgelt mõjutanud ka mainekat ameerika filmiheliloojat John Williamsit. Harry Potteri filmidest tuntud „Hedwigi teema“ sarnaneb kõlalt ja meeleolult Dražeehaldja tantsule. Ehk on põhjus ennekõike selles, et mõlemale palale annab erilise aktsendi tšelesta – instrument, mille Tšaikovski vahetult enne balleti kirjutamist Pariisis viibides avastas ja mis annab erilaadse ilme kogu „Pähklipurejale“. Kellukeste helin kuulutab ette millegi ilusa, kerge ja imeväärse saabumist. Olgu selleks kas Sigatüükast kirju toov öökull või kaugeid külalisi võõrustav maiustuste kuningriigi valitsejanna.
Estonia ja Vanemuise viimased lavastused esindavad „Pähklipureja“ lapsepärasemat ja kergemat suunda, mis pole kindlasti vale. Kui leppida algsest libretost tulenevate puudustega ja nautida eelarvamustevabalt mängu ilu, avaneb laval pöörane kaleidoskoopiline maailm, mis ühendab pisikesi lapsi ja muldvanu rauku, kunsti ja meelelahutust, stampidesse uppuvat jõuluaega ja veel stamplikumat argipäeva. Inimene tahab ikka kogeda midagi erilist, imelist, irratsionaalset, uskuda uskumatu võimalikkust ja värviliste unelmate täitumist. „Pähklipureja“ aitab seda usku rituaalses tantsuvormis kinnitada.
