Malelaual on esimese käigu õigus valgetel nuppudel. Rünnaku alustamine ei tähenda aga seda, et must ei võiks võita. Väljaspool malelauda käib mustade ja valgete vahel põhimõttelisem sõda. Valgete rünnakut mustade vastu nimetatakse sellisel juhul rassismiks.
Rassidevahelist umbsõlme püüab lahti harutada ka Dome Karukoski film „Lõvisüda“ (2013).
„Lõvisüdames“ teevad kaasa mitmed eesti publikule tuttavad näitlejad, keda võib Soome mõistes julgelt staarideks nimetada. Peategelase Teppo rollis saab näha Peter Franzénit, kes on mänginud ka paaris eesti filmis, sealhulgas „Nimed marmortahvlil“. Tema elu armastust, Sari-nimelist naist kehastab Laura Birn, kelle kanda oli ka noore Aliide Truu roll filmis „Puhastus“. Soome kinokunsti lemmikpoiss Jasper Pääkkönen mängib sedapuhku Teppo nooremat venda Harrit. Staaride komplekt ongi koos. Ja vaataja nende mängus pettuma ei pea.
Teppo ja Harri kuuluvad ühte soome skinhead’ide jõuku, kes ei väsi kohalikke mustanahalisi kimbutamast. Ent kui Teppo kuldkiharatega Sarisse lootusetult armub ja selgub, et naisel on eelmisest suhtest šokolaadikarva poeg hüüdnimega Ramu, peab Teppo hakkama oma väärtushinnanguid tõsiselt revideerima.
Soome kõmumeedias oli „Lõvisüdamega“ seonduvalt kõne all peamiselt Pääkköneni kõige mehisem kehaosa, mida ekraanil täies hiilguses (ja lausa aegluubis) näha saab. Kuid maskuliinsest anatoomiast olulisem on moraalsete valikute kuratlik pundar, mille film vaataja ette asetab. Teppo dilemma on pealtnäha lihtne: kas armastus või viha? Reaalsus seab teadagi oma piirid. Ka Ramu ei taha valget meest esialgu sugugi omaks tunnistada. Kui Sari pikemaks ajaks haiglasse satub, peavad suur valge mees ja väike must poiss olude sunnil leidma viisi, kuidas teineteist maha löömata külg-külje kõrval elada.
Ramut kantseldades avastab Teppo, et kooliski podiseb rassism. Vaikselt ja tihtilugu märkamatult. Korraga tunneb Teppo omal nahal, mida tähendab ebaõiglus. Ka suhted väikevennaga hakkavad tõmmu kasulapse tõttu pingestuma. Harri läheb isamaad teenima, kuid visatakse peagi sõjaväest välja. Ta nimetab soome sõjaväge küll pedede ja mustade armeeks, aga ometigi mõjub väljaviskamine talle alandavalt.
Armastuse teel on veel üks probleem. Kolleegid skinhead’id. Vennaskond. Ühtäkki muutub keeruliseks nendega koos juua, läbutseda ja neegreid peksta. Vennaskond ei anna reeturitele armu. Või on õrnuke võimalus neilegi aru pähe panna?
„Lõvisüdame“ skinhead’id on tüüpilised tätoveeritud über-macho’d (ehkki nende seas võib märgata ka vähemalt üht naist). Nende rassistliku ja ksenofoobse väärtuslaadi aluseks on au. Üksnes au loeb. Nõrgad, võõrad ja teiseusulised teevad ürgsele soome ühiskonnale häbi, mistõttu ei saagi neid sallida. Tegelikult osutuvad skinhead'id lihtsalt pättideks ja päevavarasteks, kelle ainsaks põhimõtteks ja motivaatoriks on viha.
Mustanahalised pole „Lõvisüdames“ allasurutud ja igavese ohvri rollis. Ramu isa juhtub olema vägagi söakas ja ehk isegi ülemäära sõnakas. Eks tal ole ka põhjust püstipäi ringi käia: on ta ju haljale oksale jõudnud ärimees, samal ajal kui Teppo ja Harri mune sügades vaid abirahadest elavad.
„Lõvisüda“ ei ole järjekordne igimasendav soome elokuva. Optimistlik alatoon jääb püsima, rasside rahulik kooseksisteerimine näib täiesti võimalikuna. Filmis leidub ka mitmeid koomilisi episoode: 1) kui Teppo püüab töövestlusele minnes triiksärgi lahtirebenenud õmblust isoleerpaelaga kinni teipida 2) kui Teppo pakub Ramuga esmakordselt kohtudes talle automaatselt banaani (mõtlemata midagi halba) 3) kui teenistuskõlbmatuks tunnistatud Harri kasarmust aluspükste väel välja jalutab ja noorsõdurid au andes talle vastu marsivad. Omamoodi naljakas – ehkki tsipake verine – on ka lõpplahendus. Muidugi ei pääse üks korralik soome film mööda suitsiidist ja saunast. Leilivõtmist on „Lõvisüdames“ õnneks tunduvalt enam kui enesetapmist.
Ehkki Eestis pole mustanahalisi kuigi palju, leiame Ramu-sarnaseid lapsi ka siitmailt. Mitmed eestlase ja mustanahalise liidust sündinud inimesed on avalikkuseski küllalt tuntud. Probleemid näikse tekkivat aga ennekõike siis, kui „võõraid“ koguneb ühiskonda nii palju, et ületatakse teatav kriitiline mass.
„Lõvisüdame“ moraal on lihtne: kui mustanahalisega tihedamalt kokku puutuda, ei näigi ta enam nii „teistsugune“. Aga kahtlemata saab ühiskond toimida sujuvamalt, kui kõik kodanikud oleksid „õiget värvi“. Mida siis teha? Suure südamega sallida või suure rusikaga põlata?
Lihtsaid lahendusi pole. Mustad jäävad ikka mustadeks. Valge inimene ei suuda ilmselt ealeski vaadata mustanahalise poole, ilma et kuklas midagi tiksataks. Erinevus ehmatab.
Miskipärast on valge inimese ajusse sisse kodeeritud, et mustade vastu tuleb kas otsesemalt või kaudsemalt võidelda. „Lõvisüda“ laseb mustadel võita. Aga karm mäng läheb edasi.
