Neil päevil tahavad kõik olla Charlie’d. Prantsusmaal toimunud koletu tapatöö on tekitanud vabas maailmas haruldase solidaarsuslaine. Kõlavad oodid ja ülistuskõned sõnavabadusele. Ainult Kremlis püsib vaikne nagu Lenini mausoleumis. Inimkond elab kahes maailmas: ühes surrakse sõnade eest ja teises surrakse sõnade pärast.
 |
| Moslemile tehakse karikatuuri-teraapiat... |
Vabadus on amorfne ja laialivalguv, seetõttu ongi ta nii visa. Ükski türann pole suutnud hävitada demokraatiat, sest demokraatia põhineb kõige ettearvamatumal loodusjõul – vabadusel. Me võime arvata ja kõnelda, mida tahame, uskuda ja tunda, mida iganes hing õigemaks peab. Meil on palju alternatiive, nii häid kui ka halbu. Ebademokraatlikes ühiskondades on vaid halvad alternatiivid. (Alliksaare kommentaar: kas palju kitsendada või kitse paljundada; kas vägi läbistada või läbi vägistada?) Vabadus on lahe, eks ole?
Sellegipoolest peavad ka vabadusel olema piirid, muidu on tulemuseks kaos ja anarhia. Aga kus need piirid õieti on? Kas pole mõningate naljadega oht piire ületada? Narril on alati õigus kuninga üle nalja heita, kuid ajalugu teab ka paljusid narre, kes on seetõttu oma peast ilma jäänud.
Märter Charlie kartis kõige enam enesetsensuuri. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab tsenseerimine „teksti, filmi vms kontrollivat läbi vaatamist“. Tsensuur ei ole seega tingimata millegi väljalõikamine, kärpimine või kohitsemine. Enesetsensuur on sageli enesekriitika – intelligentse isiksuse tunnus. Inimene ei saaks kellegagi läbi, kui ta sisemist tsensorit kuulda võtmata igaüht, kelle nägu talle ei meeldi, solvama ja sõimama kukub. Viisakus tagab harmoonilised suhted. Teisest ja teistsugusest lugupidamine on elementaarne, me oleme karjaloomad ja peame karjas elama, mitte riidu kiskuma.
Aga mis see karikatuur tegelikult on? Karikatuuri eesmärk pole ju kedagi pilada või naeruvääristada, ehkki ka see võib teatud juhtudel vajalik olla. Karikatuur on omamoodi arvustuse vorm, millega peegeldatakse ja analüüsitakse ühiskonnas toimuvat, ühtlasi antakse sellele hinnang. Jah, hinnang võib olla teinekord karm, lõikavalt satiiriline. Alati leidub kusagil keegi, kes satiiri peale solvub. Ent pilapiltnik, ühiskonna kriitik, peab tajuma nalja ja vabaduse piire. Kui satiirik või karikaturist on enesekriitiline, on tal õigus ka kritiseerida ja kritiseeritaval tasuks peeglisse vaadata.
Paljud naljamehed ütlevad, et kõige üle võib nalja heita. Iseäranis vabas riigis. Ka usk on suurepärane pilaobjekt, Eestis on seda ilmekalt tõestanud Kivirähk oma Jumala-juttudega. Usklikud võivad solvuda, kuid solvumine olevat solvatu isiklik asi. Vaidlus tekib küsimusest, kas lääne karikaturistid pilavad usku või usuäärmuslust. Esimene oleks moraalselt vale, teine aga täiesti põhjendatud.
Kuidas selle prohvet Muhamediga siis jääb – võib teda joonistada või mitte? Kui tekib soov ja vajadus moslemeid karikatuuridesse panna, siis tuleb seda ikka teha. Iga turbaniga sell pilapildil ei ole ju Muhamed (ja enamik turbanitega selle Pariisi tänavatel ei ole ka moslemid). Turbaniga tegelane on näide karikatuuridel kasutatavatest stereotüüpidest, ta on sümbol, konkreetse nähtuse tähistaja, millel ei pea olema faktitruud alust, kuid mis toimib äratuntava kujundina. Muhamed on aga laiemalt võttes esimene moslem, kõigi islamiusuliste koondkuju ning lääne sümbolsüsteemi järgi ei ole tema kujutamine selles kontekstis sugugi väär. Kultuuride kokkupõrge? Kuid lõppude lõpuks võib õhtumaine meedia talitada ikka oma normide kohaselt ja läänemaailmas elavad moslemid peavad sellega leppima. Peaasi, et karikaturistid oleksid vastutustundlikud.
Piiripealseid nalju tehakse muidugi kõikjal. Ka „Tujurikkuja“ sketšid küüditamise, Estonia huku või uppumissurmade teemal võivad mõjuda kohatuna, kuid nad osutavad olulistele probleemidele. Nali on siiski olemuselt universaalne ja isegi moslemid oskavad naljast lugu pidada.
Muidugi ei taha keegi, et just tema üle nalja heidetakse. Briti komöödiasarja „Are You Being Served?“ kaheksanda hooaja osas „Esikülje lugu“ saab mr Humphries ülesandeks ajalehe toimetamise. Ta kavatseb kõmuleheküljel kirjutada kapten Peacocki flirdist noore neiuga, kuid kapten keelab loo avaldamise ära ega taha pressivabaduse sättest kuuldagi. Kui aga selgub, et tollesama neiuga mehkeldab ka keegi vanataat, saab värske lehetoimetaja silmapilkselt käsu sellest lugu kirjutada. Seepeale nendib mr Humphries muigega suunurgas: „Pressivabadus on naljakas värk!“
Nii et kirjutagu ajakirjanikud millest tahavad, jäädvustagu pilapiltnikud lõuendile keda tahavad – peaasi, et see meie endi väärtusi ja tõekspidamisi ei riivaks. Kes suudab seejuures siiski enda üle naerda, võib uhkust tunda. Tema nimi on tõesti Charlie. Aga mitte Hebdo, vaid Chaplin. Viimasel Charlie'l on olemas see, mis esimesel näikse puuduvat: enesekriitika ja vastutustunne.
