Loll on see, kes pidutsemiseks põhjust ei leia. Alati annab midagi tähistada, tseremoniaalsel moel meeles pidada. Ühest küljest aitavad tähtpäevad murda argirutiini, teisalt muutub tähtpäevade tsüklilisus ise paratamatult rutiiniks. 50. ja 80. aasta juubelit ei tähistata siiski kunagi ühtemoodi. Aastad voolavad merre, aga meri ei püsi kunagi paigal.
Tänavune aasta on kuulutatud muusika-, rukki- ja Maarja-aastaks. Tavapäraselt on teema-aastate sisseseadmiseks kaks peamist põhjust: kellegi või millegi ümmargune aastapäev ja ühiskondlik vajadus mingile olulisele nähtusele või valdkonnale tähelepanu pöörata. Teinekord sulavad need põhjused kokku. 2011 oli näiteks lugemisaasta, 2012 filmiaasta, mullune aastaring oli pühendatud liikumisele. Kas inimesed nüüd ka rohkem loevad, liiguvad ja filme vaatavad, on kaheldav, kuid küllap tulebki aeg-ajalt mõnele valdkonnale kampaania korras rohkem rambivalgust jagada, sest mine sa tea, äkki on tõusev tulu silmale nähtamatu?
Arvo Pärt saab tänavu 80 ja Veljo Tormis 85. Väärikate härrade väärikad tähtpäevad nõuavad kahtlemata suuremaid pidustusi. Muusika-aasta eestvedajad soovivad, et kuulataks rohkem omamaist muusikat ja tehtaks tutvust ka sellise heliloominguga, mille poole harjumuslikult kõrvu ei kikitata. Muusika ei ole meil õnneks väljasurev kunst, heli luuakse rohkem kui ära kuulata jõutakse. Paraku müüakse „muusika“ sildi all ka palju müra, tühja soigumist ja mõttelagedat jampsi. Jutt käib eeskätt popmuusikast. Kui on populaarne, siis järelikult tuleb teha. Muusika peaks aga hinge paitama, mitte mõistust nüristama. Mõttelageda muusika kõrvalmõjud ei ole ohutumad kui tugevatoimelisel kokaiinil. Algul annab küll hea laksu, aga…
Kokaiini tarbimine olevat Eestis vähenenud. Paraku on ka rukkileiva söömine vähenenud. Kui viil maha kukub, ei anta sellele enam pühalikult suud, vaid visatakse pahatihti otsemaid prügikasti. Leib pole enam toidulaua A ja O. Ses mõttes võiks rukkiaasta meelde tuletada, kui mõnus on ehtsa musta leiva maitse. Tehkem seejuures kummardus ka rukkikrahv von Bergile. Kui poleks olnud saksa soost kirjamehi, jäänuks matsirahvas vaimunälga. Poleks olnud saksa soost sordiaretajaid, tundnuks matsirahvas näljanäpistust ka vatsas.
Jah, saksad tõid meile kultuuri, tõid ka usu. Täpsemalt ristiusu. Paavst kiitis vaid takka. Ajaloolased pole ühte meelt selles, kas paavst kaheksasaja aasta eest pühendas ühe kauge paganate maa jumalaemale või on tegemist pelgalt legendiga, kuid Maarja-aasta kiriklikku tähistamist see muidugi ei sega. Egas Kristus sündinud ju ka täpselt aastal 0. Maarjamaid on maailmas teisigi, üks neist koguni USA osariik (Maryland), mistõttu pole Maarjamaa kasutamine Eesti sünonüümina teab mis originaalne tegu, kuid teema-aasta annab kirikutele ajendi ning võimaluse arutleda emaduse, hoolivuse ja üleüldse naise rolli üle kirikus.
Õigupoolest puudub tänavustes n.-ö. aasta teemades kõneväärne teravus. Selle asemel valitseb igavus. Miks ei võiks tulevikus tähistada hoopis vaikuseaastat, et kõrv ikka tähtsamat ja ilusamat kuuleks ning kõiksugu mürast-mölast ei kurdistuks? Või odra-aastat? Tõele au andes tuli rukis Eestimaa põldudele kultuurteraviljana alles kõige rohkem tuhande aasta eest. Otra on siin kasvatatud aga mitmeid tuhandeid aastaid ning odrakarask on hoopis iidsem roog kui rukkileib. (Odra-aastat oleks erilise rõõmuga põhjust tähistada ka õlle- ja viskisõpradel.) Või siis Linda-aasta. Ärgem unustagem oma müütilist esiema, kes tedremunast koorus ja kaugelt Põhjast Viru randa lennanud Kalevi ära võlus. Maarjat kummardatakse kõikjal, Linda on ainult meil – piiritu armastuse, eneseohverduse, vaimse jõu ja truuduse koondkuju. Tehkem temaga rohkem tutvust!
Kui järjekordset 12 kuust koosnevat komplekti tahetakse üldse kuidagi märgistada-sildistada, võiks ilmutada rohkem originaalsust, rõhutada rahvuslikke eripärasid ja seista vastu üleüldisele vaimunüridusele. Aasta on ju vaid üks kokkuleppeline ajalõik ja olgu ta siis juba värvikas, mitmekülgne ja särtsuvalt vaimukas.
