Uks on kinni. Ma ei näe, mis on selle taga, võin vaid kujutleda seda tuba, kuhu sisse astun. Kas üldse tasub kätt lingile suruda? Kas on mõttekas astuda tundmatusse? Uks paistab küll ilus, selle alt immitseb koguni peibutavat valgust, aga kuklas piniseb ikka alarm, mis hoiatab tormakuse eest. Uks on küll ilus, jah, aga tuba selle taga võib olla segamini, must ja räpane, ainsagi aknata, umbne ja tolmune. Toake teispool ust võib osutuda vangikongiks või piinakambriks.
Nii mõtlen ma tundmatut inimest nähes. Keda tasub usaldada ja keda mitte? Kõik nurgatagused on täis kelme ja kaabakaid, kust aga leida pühakuid? On nad üldse olemas? Kahtlane oleks vastata jaatavalt. Keegi pole täiuslik. Ei taheta täiuslik ollagi. Miskipärast käib paljudele üle jõu olla aus, truu ja usaldusväärne. Sõna anda on lihtne, kuid sõnapidajat igast süütute silmadega tüübist ei saa.
Usaldatavus eeldab kõrgelt arenenud südametunnistust. Usaldusväärseks peetakse seda, kel on tugev moraalne selgroog ning murdumatu kohuse- ja vastutustunne. Tuvastamaks nende omaduste olemasolu, peab inimest lähemalt tundma õppima. See nõuab omakorda usaldust. Ust tuleb ikkagi paotada, et näha, mis selle taga on. Mõnikord valitseb toas täielik pimedus, tuba ei näita end, tuleb kobada pimeduses, et leida lüliti. Milline risk! Kas see õigustab ennast, kas pole ohtu lõksu sattuda? Toad on ettearvamatud. Inimese iseloom on ettearvamatu.
Usaldus võrdub usuga. Keda usaldan, sellesse usun. Eneseusk tähendab iseenda teadmiste, kogemuste ja oskuste usaldamist. Usk teisesse põhineb välistel märkidel, õrnadel aistingutel ja vaistul. Aga usu tagajärg on alati ennustamatu. Riskifaktor ei kao. Hulljulgelt pimedusse kihutades võib söösta kuristikku. Võõra inimesega kohtudes ei tea kunagi, mida oodata. Kui tahame minna edasi, tuleb riskida ja uskuda. Uskuda sellesse, mida me veel ei tea, ei hooma, ei taju, kuid loodame ometigi, et see on olemas. Loodame, et võõrast saab oma ja see, mis ilusana näib, ka ilusaks jääb.
Aastaid tagasi lugesin üht blogi, kus keegi noormees oma suhetest kõneles ja vähesed kogemused ainsa lausega kokku võttis: usaldus on kõige tähtsam, ilma selleta muutume mõttetuks. See lause jäi mind kummitama. Mõned tõeterad on nii väikesed ja märkamatud. Tõepoolest, mida oleksime väärt, kui me ei usaldaks ega oleks usaldatavad? Lõppude lõpuks on usaldus kõigi suhete aluseks. On need siis romantilised, perekondlikud, tööalased või lausa üleloomulikud, inimese ja kõrgema jõu vahelised. Usaldus, usk millegi või kellegi sisse annab elule ja tegudele mõtte. Kui lepinguid ei rikuta, sõna ei murta ja endale head soovides soovitakse head ka teisele, siis saabki harmooniline elukene siin kummalisel planeedil täiesti võimalikuks.
Avan ukse. See avaneb hääletult, vaid mu süda põksub nagu pöörane. Minu ees on sooja valgusega täidetud tuba. Enam ma ei karda, olen ootusärevusest pungil. See on ilus tuba, siin on palju valgust, siit võin leida varju külmade tuulte ja õelate vihmasabinate eest. Siin võin puhata. Oleksin nagu koju jõudnud.
