Kus heidab süda riimi ahela – saab ilm kord nooremaks!

Kui ma kümmekond aastat tagasi Alatskivil Liivi muuseumis käisin, võisin oma silmaga näha seinakella, mille tiksumine olevat poeedi alalõpmata rahutuks teinud. Kell justkui nöökis ja pilkas teda. Ehk olid õrna närvisüsteemiga mehele monotoonsed tikk-takid ülemäära rõhuvad? Või – tehes fantaasiaseguse üldistuse Liivi eluteed ja loomingut taustaks võttes – oli tema rahutuse põhjus hoopis aja peatumatu kulg, mida kell oma halastamatult vilgaste seieritega sümboliseeris? Jätame need küsimused õhku.

Juhan Liivi nähakse meie kultuurimälus vist kõige enam külahullust isamaa-laulikuna. Ehkki tema luuletused on sündinud tsaariajal ehk enne iseseisvust, heiastub neis praegugi põline mure oma maa ja rahva kestmajäämise pärast. Liiv ei saa rääkida vabadusest, küll aga pühadusest.

Isamaa on meile kallis,
ta meil kallis, püha on,
ta on meie kindel side,
ta on meie elu õnn.

Paljud eestimaalased, keda virisemises ja negatiivses mõttelaadis süüdistatakse, on ju õigupoolest tundmatu tulevikuga silmitsi seistes väga Liivi nägu. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka – ehk polegi see liivilik sedastus nii padupessimistlik, vahest peitub ses mõttes eluterve ettevaatlikkus ning viide juurtele. Ärgem unustagem, kust oleme tulnud – ikka rehetarest, mitte kuningalossist. Oleme popside ja pärisorjade järglased ning me ei tohi kunagi kaotada murelikku meelt – muidu muutume liiga julgeks, edevaks ja totraks, kaotame ohutunde ja reaalsustaju. Kui me oma maad südamega ei hoia, oleme varsti jälle orjad. Tagasi mudas ja kupja piitsa all.

Ühest aga pole mul puudu,
oh seda on palju ju!
Oh seda on palju, liig palju:
mu armastus on mu kalju,
mu kallis isamaa!

Eestlast kasvatatakse juba maast-madalast Liivi luulega. Mäletan, et minu esimese klassi aabitsas oli Liivi üks kuulsamaid luuletusi, mis kõneleb lausa budistlikult mediteerival moel sellest, kuidas lumehelbeke tasa-tasa aknale langeb. Kuid näikse, et poeet ei kirjelda loodust niisama lapse silmadega, vaid annab ümbritsevale hoopis sügavama tähenduse.

Jüri Talvet kirjutas kord: „Liivi elumõistmises on olemine suurem kui mõtlemine, mõtlemine ei anna olemisele mingit erilist privileegi mõtlevat olevust loodusest kõrgemale tõsta.“ Nii see näib. Oleme osa loodusest ja mitte meie ei mõtesta loodust, vaid loodus annab meile tähenduse. Liivi luule lugemine aitab sellele äratundmisele kaasa. Tema tunded on loodusega kooskõlas, kui ta ütleb: lumi kogub aia ääre, mure minu südame. Poeedi tugev vaimne side loodusega mõjub lugejale vabastavalt. Seda tüüpi vaimset sidet võib hädapärast ka paganlikuks nimetada. Liivi luules on aimata küll kristlikku hardust, kuid samas annab kohati tooni antiklerikaalne ilmavaade.

Moor nõudis misjonäri käest:
kui ta nii täis on selle väest,
keda ta neile kuulutab, -
ta poogu ennast üles siis,
end poogu üles, nagu viis,
end üles mooramehe eest!
Sest, ütles, ajan, tapan sind, -
meid tapetakse iga meest.
Kui hakkan sind ma kuulama,
siis päris ori olen ma.

Mulle tundub, et Liiv kahetseb väga palju. Ta ülistab ja imetleb, muretseb ja kahetseb. Milline inimlik luuletaja! Kuid mida ta siis kahetseb? Iga viga ja eksisammu paistab ta hirmsasti südamesse võtvat. Kas tõesti ei suuda ta leppida sellega, et ka eksimine käib inimlikkuse juurde? Oleks vaid keegi, kes andestaks! Aga mõni poeet ei suuda iseendaga leppida.

Rong lendab tuule kiirusega
ja silmist kaovad metsad, mäed;
mul on, kui sõidaksin ma surma,
kui kisuksid mind surma käed.

Liivi minimalistlik käekiri teeb ta kergelt loetavaks. Paljud luuletajad ei kirjuta siiski teistele, vaid ennekõike endale. Seetõttu võiks ju arvata, et poeedi luulet lugedes ja kogedes saame temast rohkesti teada. Ent saladused jäävad loovaid hingi katma alatiseks, kirjutagu nad endast, maast ja ilmast palju tahes. Nõnda jääb ka Liiv natuke salapäraseks. 150 aasta eest sündinud mehe loomingut võib nüüdsel ajal võtta kui läkitusi – ja need läkitused on kirjutatud just meile. Rääkides iseendaga, räägib poeet kõigiga. Seega tasub kuulata. Äkki saame targemaks ja hingelt puhtamaks.

Siin rind jääb vaikseks, nagu rõhuks häda,
kui tahaks nutta, tahaks hõisata...
Kui ootaks ta, kõik loodus ka üht sõna,
mis iial ei saa keegi ütelda...

Tardujad

Alles see oli, kui kõva häälega vaieldi, kas taandumisest kõnelev vokaalteos ikka sobib laulupeole. Mis „Taandujad“?! Eestlased on olnud püsijad, juured sügaval maa sees ja latv uhkelt pilverünkade vahel. Paljud arvavad nii. Jah, vahest tundubki taandumise kujund pisut ebaharilik, sest läheb see ju vastuollu ehteestiliku narratiiviga. Kui aga taandumine asendada tardumisega, tekib juba teatav rahvuslik leitmotiiv. Ka tardumist võib tõlgendada negatiivsest küljest: moodne ühiskond ei tohtivat olla tardunud, vaid liikuv ja tuultele avatud. 

Kuid tugevad tuuled on Eestimaad nii kõvasti räsinud, et vahelduseks tahakski tõmmata pea õlgade vahele ja kivikujuks moonduda. Ega tuul kivile häda tee. Film „Risttuules“ mängib tardumise ja liikumise kujundiga väga nutikalt ja elegantselt. Küüditamisega jäi aeg seisma. Film rõhutab seda dramaatilist mõtet algusest lõpuni. Aga mida see aja peatumine õieti tähendab? Näib, nagu ütleksid tegelased ekraanil aina: „Me ei taha minna, me tahame paigale jääda!“ Just nimelt. Olla omal maal, tegelda oma asjadega. Õppida, töötada, armastada. Igast kaadrist peegeldub eestlaslik trots. Ei taha minna! Ei taha kurjaga lepingut sõlmida! Ei taha mütata mööda võõrast Siberi maastikku. Ei taha! Parem tardume...

„Risttuules“ on Y-põlvkonna kingitus esivanematele. Hämmastavalt palju debütante on andnud oma panuse, et inimsusvastased kuriteod ei ununeks. Ajalooline teema nõuab väga keskendunut ja taktitundelist käsitlust. Mina poleks julgenud midagi sellist ette võtta. Arvan ikka, et enne kui hakata ajaloolistest traumadest kõnelema, peaks tordilt vähemalt 30 küünalt ära puhuma. Muidugi saab ajaloo vagudele minna ka uutmoodi adraga. Eesti filmikunsti puhul on tüüpiline, et raskeid teemasid käsitletakse läbi eksperimenteeriva vormi. Miks ka mitte? 

Filmi „Risttuules“ vaadates tekib tunne, nagu sirviks kellegi pildialbumit ja loeks kõrvale patakat kolletunud kirju. Pilt on tähtis. Vahel tähtsamgi kui sõna. Massiküüditamistest on säilinud väga vähe autentset pildimaterjali. Olen näinud vaid paari-kolme udust fotot küüditamisautodest ja loomavagunitest. Need on tehtud mõistagi salaja. „Risttuules“ laotab meie ette terve hunniku mustvalgeid fotosid – mis sest, et lavastatud. Vähemalt me näeme, mis kunagi juhtunud on. Saame osa päris inimeste lugudest. Uitame pildi sees ja kuuleme kõrvus kumisemas ühe noore naise mahedat tämbrit. Sekka kaunis ja mõtlik muusika. 

Film võib just põneva tehnilise poole pealt ka mujal tähelepanu äratada, kuid kas sisu jõuab vaatajani? Kahtlane. „Risttuules“ üritab käibele tuua terminit „Nõukogude Holokaust“. Jah, sellest saaksid isegi prantslased ja brasiillased aru. Termin on paraku eksitav. Holokaust tähendab sõna-sõnalt tapatalguid. Küüditamine oli „kõigest“ küüditamine. Inimesed kisti juurtega maast välja. Neid ei raiutud maha. See asjaolu ei mahenda muidugi kommunistlike sigade kuritegusid. Me ei pea oma rahva kannatusi reklaamima, ehkki Balti rahvaste saatus võiks olla igas maailmajaos tuntud. Kas see läheb tegelikult kellelegi korda? Kas meid liigutab „Türgi Holokaust“ Armeenias või „Serbia Holokaust“ Bosnias? Palju me neist üldse teame? 

Kuid mis neist laipadest lugeda. Märgakem inimest – elavat ja hingavat. Erna ja Helduri armastuslugu on väga lihtne ning peaks kõnetama igaüht rahvusest sõltumata. Vahest on sisulist lihtsust ülearugi. Võiks olla rohkem emotsioone ja pooltoone, jõhkramat hingepitsitust… Aga las ta olla. Monumentaalne film küüditamisest ootab tulevikutegijaid. „Risttuules“ pole veel monument, vaid alles viit, mis osutab millelegi võimsamale. Ülekohus seisab endiselt kotis. Andeks ei palu keegi. Just selle pärast ongi taolisi filme vaja – et mälu ei tuhmuks ja emotsioonid ei tarduks. 

P.S.

Minu kodu lähedal on üks talukoht, mis jäi pärast märtsiküüditamist tühjaks. Alati, kui sinnapoole vaatan, jääb mulje, nagu oleks aeg sealgi igaveseks seisma jäänud. Hea küll, vahest mitte igaveseks. Ükskord kaovad ka laudavundament ja praegu kohisevad õuepuud. Vahest ehitab keegi sinna uue maja? Siis saaks tõesti öelda, et viimaks läheb aeg edasi.

Armsad munad

Soome-ugri rahvaste jaoks on munal fundamentaalne tähendus. Munast sündis ju kogu maailm. Kusagilt lendas kohale lind, kes punus ilmaruumi keskele pesa ning poetas sinna kena kirju munakese. Niisiis, soomeugrilased ei ole murdnud pead selle üle, kas enne oli muna või kana. Aga kana ja tema päritolu polegi tähtis. 

Munad on armsad, olgu kõne all maamuna, pesamuna või silmamuna. Või siis need hellad munad, millest mehed peamiselt räägivad. Hing väärtustab elu. Ja munas on elu. Paljude rahvaste jaoks seostuvad munad küllusega. Valgud ja mineraalid, mis hapra koore all peituvad, toidavad meid. Aga munade haprus tuletab ühtlasi meelde, kui habras on elu. Täna hingame õhku ja süda põristab trummi, aga homme saavad me kopsudest-maksadest odavad üürikorterid vakladele. Noh, needki olevused sünnivad munast. 

Munas on korraga kuldne päike ja hõbedane kuu. Munas on ilu ja hoolt. Eestlaste ürgema Linda sündis näiteks tedremunast. Kuid muna ei ole naiselik ega mehelik sümbol. Ta on androgüünne, kesksooline, universaalne ja omane kõigile. Naise organismist leiame munarakud, mehele kuuluvad munandid. Uue elu tekkeks on mõlemad vajalikud. Hauvad nii emas- kui isaslinnud. Isased teinekord rohkemgi. Munemine ja haudumine nõuab aega. Venivillemite peale käratatakse küll, et mis sa muned, aga vahest peabki endale aega võtma. Kiirustades ei saa armastada. 

Nii mõnegi põngerja lapsepõlve ilmestavad üllatusmunad. Kas pole põnev see pooleks koksata ja vaadata, mis seal sees on? Üllatused toovad põnevust ja pettumust. Mina sain esimese üllatusmuna umbes kakskümmend aastat tagasi. Sealt koorus tolmuimejaga naisterahvas. Oli see mingi müstiline enne? Tont seda teab. Mõnest munast võib välja vupsata tuvike, teisest hoopis türannosaurus. Eks munad ja elud ole erinevad. 

Miks mune ikkagi värvitakse? Vahest samal põhjusel, miks kuuski igasugu kulinatega ehitakse. Inimene on säärane imelik loom, kes tahab loodust ümber kujundada. Kasvõi niisama – katsetamise mõttes. Et oleks ägedam. Kõik ilm on värve täis, olgu siis munadki mõnikord lillelised või triibulised nagu punkari sonks. Mõnus ju!

Täiuslik tarkvara

Teadus- ja leiutusajalugu sisaldab huvitavaid paradokse. Antiikkreeklased tundsid elektrit, aga ei osanud seda inimkonna hüvanguks kasutada. Muistse Mehhiko asteegid teadsid väga hästi, mis on ratas, aga ei võtnud seda kunagi praktilises elus tarvitusele. Esimesed katsetused kompuutertehnika vallas tehti juba 19. sajandil, aga tookord ei nähtud arvutites mingit tulevikku. Mõnel puhul jäävad pruukimiskõlbulikud tehnoloogilised lahendused rakendamata seetõttu, et need ei sobi kokku valitseva mõtteviisiga. Esiteks on tagurlasi, kes lihtsalt ei taha uuendustest kuulda. Teinekord on mõni asi nii hea ja tõhus, et ta ei anna tootjale enam tulu. Selline on näiteks Windows XP. 

Kapitalistlikus maailmas ei ole kasulik toota asju, mis töötavad igavesti. Säästupirn võib aidata küll energiat kokku hoida, kuid mida kiiremini ta läbi põleb, seda parem. Vähemalt pirnitootjale. Küünlavalgus pole kah odavam. Kodumasinatele antakse tavapäraselt 1–2 aastat garantiid, aitab küll. Kui külmik või pesumasin juba viis aastat vastu peab, on hästi läinud. Ajaga tuleb ju kaasas käia. See tähendab ühtlasi kukru kergendamist. 

Microsoft suutis enda õnnetuseks välja töötada täiusliku operatsioonisüsteemi, millest paljud loobuda ei tahtnud. Ega taha endiselt. XP tõi arvutimaailma kevadist värskust, mida sümboliseerib ka tema rohetav kujundus. Muidugi said tarkvaraloojad oma eksitusest aru ja tõid järgmisena turule kõige kasutajavaenulikuma opsüsteemi, mida eales nähtud: Vista. Ilmselt jääb paljudele lihtsurelikele arvutisõpradele selgusetuks, miks peab koos nime ja kujundusega muutma ka süsteemitarkvara tööpõhimõtteid. Tehnoloogia eesmärk on ju ikkagi teha inimese elu mugavamaks. Kui iga programmiuuenduse tõttu tuleb jälle tööharjumusi muuta, ei ole see enam mugav elu. Kaua sa vanale koerale uusi trikke õpetad, lõpuks hakkab ta urisema. 

Küllap tuleb õige pea välja ka Windows 9 ja 10, aga XP-d jäädakse ikka mäletama. (Ei tea, kas see on juhus, et XP on varakristliku täiuslikkuse sümboli hii-roo teisend?) Pole ju kurjajuur selles, et täiuslikke asju ei saa toota. Neid ei taheta toota. Kui kellelgi õnnestuks leiutada perpetuum mobile, tuleks see siiski pärast mõningast töötamist välja lülitada, sest nagunii on kusagil keegi, kes igiliikurist majanduslikku kahju saab. 

Täiuslik tarbija ei nõua täiuslikke tooteid. Täiuslik tarbija käitub nii, nagu tootjad soovivad. Nõudluse ja pakkumise tasakaal on paigas seni, kuni asjad kuluvad. Ja kui nad, sindrinahad, piisavalt kiiresti ei kulu, läheb käiku turundajate hädaloosung: vanad asjad pole enam moodsad ega turvalised.

Valetu ja vallatu

Maailmas on ärevad ajad. Sõdu peetakse salaja. Sissid, partisanid, terroristid, Putini „rohelised mehikesed“… Ei kuuluta enam ükski fanfaar lahingut, ei tõuse lipud ja täägid võitlusvalmilt taeva poole, ükski kindral ei kohenda punast sulge kübaral. Sõjapidamisest on kadunud igasugune tseremoniaalsus. Sõda pole enam härrasmeeste iidne mäng, vaid salasepitsuste segapundar, kus kombatakse vastase närve, hõljutakse diplomaatilise liblikana ja nõelatakse militaristliku mesilasena. Kõige hävitavam relv on hirm. Ja seda oskavad edukalt käsitseda nii türannid kui terroristid. 

Valitsema ja vallutama pärinevad samast sõnatüvest. Kes valitseb, see valdab ja vallutab. Vallutused käivad valitsemisega kaasas, sest võim nõuab enese kindlustamist. Meeli vallata on veel olulisem kui maid vallutada. Sellepärast tärisebki propagandamasin sõjaaegadel sama lärmakalt nagu kuuliprits. Moodne reklaamindus, mille tüütuid võrseid me kõikjal meediaruumis iga päev lokkamas näeme, on välja kasvanud sõjapropagandast. Mõjuta emotsioone, ütleb propaganda ja reklaami esimene põhimõte. Kui vallata meeli, võib valitseda ka inimeste üle. Valluta meel – ja sa paned inimest tegema mida iganes. Ta täidab sinu soove ja arvab seejuures, et talitab vabatahtlikult. Valluta meel – ja inimene ostab just sinu pesupulbrit, ta külastab sinu kauplust, ta astub sinu armeesse ja tulistab just sinu vaenlast, olgu see või tema enda vend. 

 Vallatu inimene on aga oma mõtetes ja tegudes vaba. Vallatu on ju see, keda ei saa vallutada ega valitseda. Tema üle pole kellelgi meelevalda. Narrid on pühakud, sest nad on vabad. Nali teeb priiks. Mida rohkemal määral suudab võim enda üle naerda, seda rohkem on vabadust ka kodanikel. Saatanad ei naera. Kõige säravamaid naerusuid tasub otsida pühameeste nägudelt. Vaadake tiibetlaste suurt juhti dalai-laamat või Lõuna-Aafrika kunagist piiskoppi Desmond Tutut. Neil on ranged põhimõtted, aga meele poolest on nad vabad kui varblased. 

Selleks, et oma peaga mõelda ja täisväärtuslikku elu elada, peab olema igaühes natuke vallatust. Eks vallatus ole ju protest nende vastu, kes tahavad meid kasti suruda või meile päitseid pähe köita. Vallatuile ei saa kergesti puru silma ajada, nad ei püsi ju paigal!  

Valetamine ei tule samast tüvest, kust valitsemine ja vallutamine. Ometi valetavad kõik valitsejad. Poliitika ja valed – kes neid suudaks lahuta? Meile valetatakse ja me valime valetajaid end esindama. Volitame neid valetama. Muud ei jää vist üle. Valija usub, et kõik ei valeta. Ja pealegi on väga raske ühele ilusale valele vastu panna. Usutakse ka, et valetaja peab olema tark. Kes oskab musta valgeks rääkida, sobib ka riiki juhtima, kas pole? Valed on teatud liiki fantaasiad ja kes siis ei tahaks neid tõeks pidada? 

Valedele rajatud riigikorrad ei kesta kaua. Aga nad võivad kesta ikkagi piisavalt kaua, et inimesed harjuksid valede sees elama. Jutt ei käi üksnes Venemaast, selliseid valevaldu on ilmas enam kui küll. Aleksandr Solženitsõn kutsus 40 aasta eest kõiki elama ilma valedeta. Võimatu ülesanne! Valedeta ühiskond eksisteerib üksnes roosades ulmelugudes. Eestimaagi kubiseb valedest. Aga valetada saab üksnes sellele, kes tahab valesid uskuda ja kes ei suuda ise mõelda. Mõttelaiskus on suurem julgeolekuoht kui vene tankid või viies kolonn. 

Mina ootan sellist Eestit, kus oleks rohkem vallatust. Siis oleks ka inetute tõdedega kergem leppida. Jah, asjad võivad vahel tuksi minna, aga vallatu meel ei lase sügavale muremülkasse vajuda. Inetuid tegusid ei saa olematuks teha ja inetuid nägusid ilusamaks valetada. Kuid natuke vaba ja vallatut meelelaadi aitab leppida inetustega. Inetud teod muutuvad vallatu meele mõjul naeruväärseks ning inetud näodki paistavad naeratuste sees päris kenakesed.

Lesbikuninganna ja igavene talv

Kõik tõlkijad teavad, et sõnu pole võimalik tuimalt ühest keelest teise tõsta. Tõlkida tuleb mõtet, arvestades seejuures nii tõlgitava teksti päritolu kui ka kohalikku konteksti. Isegi lihtsakoeline tekst võib sisaldada niivõrd paljusid erinevaid tasandeid, et paratamatult läheb tõlkides üht-teist kaotsi ja kolmandat-neljandat sigineb märkamatult juurde. Hea tõlkija suudab orienteeruda korraga semiootilises džunglis ja erinevaid maitseid pakkuval turuplatsil. Iga toode tahab ju müümist. 

Nõnda ei tasugi imestada, et Disney multifilmist, mis originaalis kannab lakoonilist pealkirja „Frozen“, on Eesti kinolevis saanud „Lumekuninganna ja igavene talv.“ Rahvusvahelises plaanis ei saa Lumekuningannat reklaamplakatil mainida, sest see võib mehisema publiku kinost eemale peletada. Milline poiss tahaks näha mingit „naistekat“? (Samal põhjusel sai „Rapuntsel“ pealkirjaks sisutühja „Tangled“.) Eesti publiku jaoks mõjub aga Lumekuninganna kõva kaubamärgina. Kaheksakümnendate põlvkond mäletab kindlasti Jevgeni Švartsi näidendil põhinevat telelavastust, väheke nooremale vaatajale võiks meenuda ehk mõni Anderseni-teemaline jõuluetendus või Olav Ehala muusikal. Ehkki jah, tegelikult pole Disney Lumekuningannal ju Anderseniga midagi pistmist. 

1844. aastal ilmunud „Lumekuninganna“ paneb punkti Hans Christian Anderseni esimesele loomeperioodile, kuhu kuuluvadki muinasjutumeistri kõige tuntumad lood, sealhulgas „Pöial-Liisi“, „Keisri uued rõivad“ ja „Väike merineitsi“. Viimasest tegi Disney kompanii oma versiooni juba 25 aasta eest ning valminud film tähistas nn. Disney renessansi algust. Kas Andersen toob „disnikatele“ järjekordse tõusulaine? Eks näis. Igatahes on uue „Lumekuninganna“ autorid endale suurt loominguvabadust lubanud. 

Anderseni algupärandis on tegemist pesuehtsa teismeliste (või päris lapsukeste) armulooga, milles tulised tunded sulatavad kurja jää ja tigeda lume. Disney ei ole vaprale Gerdale ja nõiutud Kajle sedapuhku üldse sõna andnud. Tegelaskond on täiesti uus (põhjapõder vast välja arvata). Anderseni anonüümne lumekuninganna on saanud aga nimeks Elsa ja tema ümber kogu talvine möll keerlebki. Vahest pidanuks filmi pealkiri olema hoopis „Noore Lumekuninganna seiklused“? Sellisel juhul oleks tegemist Anderseni muinasjutu eellooga. 

Aga seiklused seiklusteks. Üks asi on tõlkida, teine asi tõlgendada. Olgugi et hoolikalt valitud originaalpealkiri üritab ka meespublikut tõmmata, rullub kinolinal lahti üks feministlikumaid teoseid, millega Disney eales hakkama saanud. See pole etteheide. Kinolina on (ja peakski olema) peegel, millest vaatab vastu meie kaasaeg ühes moodsate väärtuste ja mõttetrendidega. „Lumekuninganna“ on natuke veidra ja isepäise neiu lugu. Ja mis kõige tähelepanuväärsem – me näeme lugu printsessist, kes ei oota printsi valgel, mustal ega kõrvil hobusel. Näib, et talle polegi meest vaja! 

Mainitud asjaolu tekitab loomulikult igasuguseid ideevärelusi. Internetis levivad põnevad analüüsid, mille kohaselt on Elsa omasoolembene. Lesbi, noh! Sellele pidavat viitama teisedki väga kaalukad märgid. Elsa on „teistsugune“. Ta toob oma perekonnale häda ja häbi. Teda püütakse „õigele“ teele pöörata, aga see ei õnnestu. Ent Elsa lepib oma kiiksuga, mida tähistab filmi pöördepunktiks kujunev ja juba hitiks saanud laul „Let It Go“. Kuuldavasti olevat see suhteliselt keskpärane ballaad tõusnud juba uueks geihümniks, paigutudes samasse ritta selliste paladega nagu Gloria Gaynori „I Will Survive“ ja Cheri „Believe“. Mis veel? – Andersen oli tõenäoliselt biseksuaalne. Ja veel? – Kristoffile on hääle andnud kapist välja tulnud gei. Ja veel? – Külmad Põhjamaad on tuntud vabameelsete seaduste poolest. Veel? – Lumememm Olaf on ehtne homo (transvestiit veel pealegi). Olgu-olgu, nüüd läheb paljuks… 

Põhimõtteliselt saab teksti (ka audiovisuaalset) tõlgendada kaht moodi. Kas loetakse sealt midagi välja või loetakse hoopis sisse. Ühel juhul püütakse mõista autorit, teisel juhul käsitletakse teksti enese vaadetest ja arusaamadest lähtuvalt. Elsa maagilist võimet luua lund ja jääd võib muidugi mitmeti tõlgendada. Kas tegemist on homoseksuaalsuse või hoopis bipolaarsuse allegooriaga? Vastus sõltub vaatajast. Andersenil sümboliseerib Lumekuninganna ennekõike talvise looduse stiihiat, mis võib ka inimesi külmaks ja hoolimatuks muuta. Külma ja kuuma, hooliva ja hoolimatu kontrast kumab läbi ka Disney teosest, mistõttu mingi peenike niit Anderseni ja Disney „Lumekuningannat“ ikka seob. 

Õigupoolest on loo põhimõte sama selge ja sile nagu jääkilp Läänemere vete pääl. Armastagem ja austagem neid, kes on mingil moel teistsugused. Ja sina, kes sa oled teistsugune – ole aga edasi. Humanistlik sõnum, mida peab aeg-ajalt ikka meelde tuletama. 

Siinkohal on paslik viidata ühele nõukogude multikale, mille pealkirja ma kahjuks ei mäleta, kuid mis pajatas loo siiliperest ja nende suurest-suurest probleemist. Nimelt oli siilipere noorim tütreke krussis okastega. Küll varjati seda häbiväärset puuet rätiga, küll püüti vaiguga sirgeks tõmmata, viimaks koguni sirgu ehmatada. Ja kõigi pingutuste tulemus? Hoopis vareseproua ehmatas ennast valgeks. Heakene küll, siilipere leppis olukorraga ja armastas oma krussokastega tütart ikkagi kogu südamest. Sama skeemi järgib ka „Lumekuninganna ja igavene talv“. Aga siilimultikas tuli välja juba aastakümneid tagasi – sügaval stagnaajal, mil igasugused „erisused“ olid inimeste juures taunitud ega sobinud kokku ametliku ideoloogiaga. Ja nüüd siis selgub, et „Sojuz-Multfilm“ tegi lastele homopropagandat ammu enne Disneyt! 

Kriipsutame selle jubeda sõna „homopropaganda“ siit maha ning räägime lihtsalt sallivusest, inimese märkamisest ja leppimisest teatud kiiksudega. Jah, küll see maailm oleks ikka imeline, kui kõikidel siilidel oleksid sirged okkad ja printsessid ei oskaks jääpurikaid meisterdada. Ilma kiiksudeta oleks me maailm kindel, mõnus ja täiesti hall. Aga paraku pole ta hall. On hoopis nurjatult vikerkaarevärviline või siis valge ja särav nagu Põhjala lumevaip.

Oo leedi, sa kaunis koidulaik!

Elu ja kunsti piir kulgeb mööda naissugu. Naise ilu ja kütkestavust on läbi aegade peetud natuke müstiliseks ja isegi saatuslikuks. Nõnda on sündinud lood hukutavatest näkkidest ja sireenidest, kaljusel Reini kaldal laulvast Loreleist, patustajast Eevast, võrgutavast Delilast ja ülearu uudishimulikust Pandorast. Rääkimata Aphroditest, Venusest ja Ištarist, mitmekülgsetest jumalannadest, kes demonstreerivad erinevates müütides nii välimusest tulenevat lummuse väge, armukadeduse traagikat kui ka eneseohverduslikku kirge. Laskuvad ju mitmed armujumalannad koguni allilma, et kallimat surma küüsist päästa. 

Kui maiste naiste juurde tulla, siis pole igapäevased ohvrid neilegi võõrad. Näib, et naised teevad oma elu meelega keeruliseks. Meessoole jääb igavesti mõistatuseks, kuidas saab siidsukkade, seelikute ja tikk-kontsadega üleüldse kõndida. Et akrobaatilist trikki keerukamaks teha, kuhjavad naised endale kaela, kõrva ja käte ümber kõikvõimalikke säravaid kulinaid. Kaalu lisavad ka juuksepikendused. Ei ole veel piisavalt keerukas? Pistame siis sõrmede otsa parajalt pikad küüned ja kleebime vaatevälja ahendamiseks külge kunstripsmed. Ja siis algab etendus! Naine ilmub seltskonda ja teenib (mees)publikult sooja aplausi elegantse, artistliku ja kahtlemata väga ohtliku etteaste eest. 

Tsirkus tsirkuseks, naine tahab olla kunstiteos. Kunsti nimel on ammustel aegadel kantud korsette ja krinoliine, peas parukaid ja näos puudrihunnikuid. On pleegitatud nahka elavhõbedaga või seda hoopis solaariumis pruunistatud. Ja ehted, ehted, ärgem unustagem ehteid! Kuld ja kalliskivid ei maksaks pooltki nii palju, kui naised poleks neid muistsetest aegadest peale enda küljes kandnud. Tüdrukud on teemandi parimad sõbrad, sest vaid tüdrukute säras paistab ka teemant tõeliselt kirgas ja hinnaline. Või vaadakem seto laulikuid – oh seda hõpõkraami, mida nad büstile laduda suudavad! Leelo läheks rappa ja hääl jääks kurku kinni, kui rinda ei kaunistaks hõbedamäed. 

Kus asub aga loomulikkuse ja kunsti tollipunkt? Kas lõunamaa päikese all pruuniks põlenud kunstlike täienditega naine on ikka ilus? Vaidluse koht. Kunst ei peagi olema ilus. Kunst peab juhtima tähelepanu sellele, mis on tegelikult ilus. Nagu näiteks hing. Eriti jõudsalt juhatab pilgu õigetele radadele moekunst, millel on naissooga fundamentaalne side. Muidugi peab kunst vahel ka šokeerima ja naised suudavad sedagi. Pärast II maailmasõda ilmusid naiste garderoobi bikiinid. Nime olevat need saanud Bikini atollilt, kus ameeriklased tuumapommi katsetasid ja mis olnud pärast plahvatust sama paljas kui bikiinides naise keha. Õige pea tõmbasid Eeva järglased endale jalga ka püksid, mis oli juba otsene väljakutse seni tugevamaks nimetatud meessoole. Šokk missugune! 

Kunsti kohustuslikuks eelduseks on loome- ja tegutsemisvabadus. Egas ilmaasjata ole vabadust peetud naissoost nähtuseks. See poolpaljas kaunitar, kes Eugène Delacroix’ kuulsaimal maalil viib rahva barrikaadidele, pole keegi muu kui Vabadus. New Yorki saabujaid tervitab aga Rooma priiusejumalanna Libertas, kelle õilis vaskne ihu ja kiirgav tõrvik lausa sisendavat tahtmist käia püstipäi ja olla see, kes olla võid. 

Kuid nii on olnud ju aastatuhandeid: mehele annab vabaduse tegutseda just naine. Mees võib teha, mida süda lustib, kui samal ajal keegi hea olevus kodus leemekulpi liigutab ja sukavarrast keerutab. Ja kes siis veel järeltulijail silma peal hoiab, kui mitte naine? Aga aitab, see on praegusel ajal valus teema. Naiste ühiskondliku vabanemisega on mees kaotanud hulga isiklikku vabadust. 

Vastavalt aegadele muutuvad ka kunstiteosed. Me ei tea, millised võivad naised välja näha saja või viiesaja aasta pärast. Millist värvi on nende huuled või juus? Mida torkavad nad jalgade otsa, mida kätte? Kuid üks on ometigi kindel. Naised lisavad värvi. Meeste ellu ja maailma üldiselt. See ongi muusade ülesanne. Inspireerida ja ülendada.

Priiuse hõim, läheme koos

Pika Hermanni tornis on juba veerand sajandit katkematu järjepidevusega lehvinud sinimustvalge. Tartu tähetornis niisamuti. On see märk vabadusest? Lipud võivad ju kõigi Eestimaa küngaste kohal lehvida, aga mis toimub hinges? 

Olen ikka imestanud selle üle, miks noored kodanikud tudengite öölaulupidudel Tõnis Mäe „Koitu“ kuuldes aru kaotavad, end näpuotsteni välja sirutavad ja kogu kõrist kaasa üürgavad. Isamaaline vaim polegi kadunud? Jah, kuid „Koit“ on oma iseloomult ju revolutsioonilaul, mis ei tohiks nooremat põlvkonda karvavõrdki liigutada. Miskipärast leiavad aga noored, kellest paljud vanuselt „Koidule“ alla jäävad, et see laul kõnetab neidki. Vahest tuntakse, et orjarüü polegi veel täielikult seljast heidetud, käsivars alles varrukas? Selg pole piisavalt sirge ja matsikört käärib suus? Valgus ei ole lõplikult võitnud? 

Kindlasti võiks Eestis olla rohkem vabadust. Eesti võiks olla alkoholivaba. Ja õnnetustevaba. Võiks ja lausa peaks olema rohkem mõttevabadust. Ahelad, mis kõige valusamalt randmeid soonivad, ei ole tehtud rauast, vaid hoolimatuse ja sallimatuse sulamist. Aga hoolivust ja sallivust ei saa importida. Need on viljad, mis peaks võrsuma otse rammusast, eelarvamustest puhastatud inimmeelest. 

Vahetevahel öeldakse, et igaüks saab midagi riigi hüvanguks ära teha. Eksitus! Ainult kollektiivsuses on jõud. Üksi ei nihuta keegi mägesid paigast ega sunni jõgesid teisipidi voolama. Ka revolutsioone ei algatata üksi. Vaid ühtsusest ja soovist ühineda sünnib suuri asju. Uue elu tekkeks piisab kahest ühtivast organismist. Ühiskondlike protsesside suunamiseks läheb vaja masse. Innovaatilised ideed viljastavad hulga ajusid. Seegi viljastustegevus nõuab hoolt ja armastust. Tahet teha midagi paremaks. Kui armastatakse vaid rahakoti kaudu – ükskõik, kas inimesi või isamaad – ei saa loota, et suhe kaua kestaks. 

Vanem põlvkond küsib: „Kas me sellist Eestit tahtsime?“. Noorem rahvas niimoodi ei küsi. Noorte jaoks on praegune Eesti üks ja ainuke. Pigem küsitakse: „Mis maa see on?“ Neis küsimustes on põhimõtteline vahe. Ühele saab vastata pelgalt jah või ei. Teine nõuab kirjeldavat vastust. Detailse vastuse andmiseks peab Eestit hästi tundma, mõistma siinset meelelaadi ja rahvuslikku vaimu. Erapooletust lisab vastusesse eemalseisja pilk. Vahest tuleb kodust ära käia, et osata hinnata tema väärtust. Ehk selgub, et koduke on tilluke ja armetu ja suht mõttetu veel pealegi. Aga natuke armas ka. Päriselt. 

Riiki ja rahvast tuleb ikka aeg-ajalt mõtestata ja siis jälle ümber mõtestada. Miski ei püsi muutumatuna. Vabadus, va latikas, kipub kergesti käest lipsama. Kuid kui inimene on tõesti vaba, milline ta siis on? Uhke? Julge? Suuremeelne ja abivalmis? Sõbralik ja avatud? Küllap kõike seda ja enamgi. Vaba inimene on raske olla. Eriti veel iga päev. Laulupidude ajaks end vabaks mõelda pole probleem. Argipriius aga… Loodame siiski, et muutume paremaks ja näeme ka vaba Eestit, mille tulekut Tõnis Mägi ammu-ammu kuulutas.

Ärge tulistage suusatajat!

Ükski leksikon ei anna täpset vastust, millal võisid suusad esmakordselt Eestimaale jõuda. Küllap oli see millalgi 20. sajandi alguses. Igatahes oli noor Friedebert Tuglas suuskamisest vaimustuses. Paraku ei pidanud tema lähikondsed sihukest lume pääl aelemist mingiks kunstiks ja Tuglas sai naabritelt koguni sõimata, et ta oma keppide ja pilbastega koeri hirmutab. Äärepealt oleks tarmukas suusapioneer ja tulevane kirjandushiiglane ühelt tigedalt taadilt kuuli kerre saanud. 

Ega eestlased ole kunagi olnud suur talispordirahvas. Kümme medalit erinevatelt taliolümpiatelt on küll ilus tulemus, aga kui arvestada, et nende medalite taga on vaid viis sportlast (Antson, Levandi, Veerpalu, Mae, Šmigun-Vähi), siis tuleb ikkagi tunnistada: oleme rohkem mati-, paadi- ja kettarahvas. Ja muidugi mõõgarahvas. Ja reketirahvas ka, kui Kanepil hästi läheb. 

Mõni spordianalüütik ennustas juba paari aasta eest, et Sotšist meile medaleid ei tule. Aga seda kurba asjaolu, et ükski eestlane individuaalselt kahekümne parema hulka ei mahu, võis näha vaid tugitoolisportlaste kõige karmimas õudusunenäos. Samal ajal keerlevad kahekordsete olümpiavõitjate ümber dopingujamad, mis tuhmistavad paratamatult ka möödunud kuldsete aegade sädelust. Kõigele lisaks jäi Tartu maraton ka ära. Täitsa nutt tuleb peale! Kõik taevased ja maised jõud on suusarahvale selja pööranud. 

Olematud võistlustulemused ning räiged dopinguskandaalid on murdmaasuusatamist nii tugevalt määrinud, et selle puhtakspesemiseks peab veel vähemalt paar-kolm taliatleetide põlvkonda vahetuma. Pole ka ime, et sellise lörtsise olukorra juures nihkus fookus hoopistükkis iluuisutamisele. Jah, Eestis polekski iluuisutamisest kuuldud, kui Allar Levandi ei oleks kaheksakümne kaheksandal aastal toonud Calgaryst lisaks pronksile ühes ka võluvat Annat. 

Sellega seoses meenub, et tänavu tuli eestlannast lumelauasõitja Kadri Pihla elukaaslane Pierre Vaultier lumelauakrossis olümpiavõitjaks. Ehk nihkub nüüd fookus tasapisi ka nn. ekstreemsetele talialadele, mille edendamine on Eestis seni täiesti tagaplaanile jäänud. Ometi võistlesid lumelaudurid esimest korda juba Naganos 1998. Paraku oli see aeg, kui just murdmaasuusatamine jõudis meil maailmatasemele ning sellest sai Eesti talispordi püha lehm. 

Eesti murdmaasuusatamise kuldaja võib piiritleda aastatega 1999–2011 ehk esimestest MM-i medalitest Veerpalu märtrijandini. Üheksakümne üheksandal aastal toimus esmakordselt ka Otepää MK-etapp. Maailmakarikasari on nüüd Maarjamaalt kadunud sama jäljetult nagu lumi. Rahvuslikust uhkusest on saanud rahvuslik häbi. 

Kehvade tulemuste üle on palju virisetud ja vaieldud. Suusatajad pole süüdi. Metsiku Lääne saloonides rippus seinal silt: „Ärge tulistage pianisti! Ta teeb, mis suudab.“ Suuskaritega on sama lugu. Mõni pehmel diivanil lösutav kommentaator arvab endiselt, et võiduvalem on imelihtne: kes teeb hommikust õhtuni trenni ja sööb korralikult putru, see ongi olümpiavõitja. Ei ole ta midagi! Mängivad tibatillukesed detailid. Tipptasemel sport vajab enda kõrvale ka tipptasemel teadust. Ja raha, see raha, see neetud raha, mida kellelegi kunagi piisavalt ei jätku… 

Tulevik pole õnneks tume. Sotšis käis hulk debütante, kes ei suutnud küll üle oma varju hüpata/suusatada/uisutada, kuid kellel auahnus ja võidunälg ihus kirvendavad. Kõik ässad on olnud kunagi tattninad. Peaasi, et võidunälg ei kustuks. Selle nimel peab ka spordiametnikkond pingutama. 

Ootusärevad pilgud on suunatud murdmaalt mäenõlvadele. Juba valmistatakse ette medalitseremooniat Viguri-Kellyle, kelle väikestele õlgadele on kleebitud vahest liiga varakult meie talispordi päästeingli tiivad. Aga nelja aastaga võib veel palju muutuda ning naiste konkurents ka freestyle-suusatamises tublisti tiheneda. Tänu Kellyle saavad X-alad vähemasti rohkelt tähelepanu. Ei tasu jääda konservatiivselt oma klassikaliste „rahvusradade“ juurde. Tuleb leida uusi radasid, mis medaliteni viiks. Võtkem või lätlased – nemad on leidnud oma niši kelgurennist. (Huvitav, kas Eestis üldse keegi skeletoni või bobisõiduga tõsiselt tegeleb?) 

Kuid lumi on muinasjutt, nagu laulsid me kahevõistlejad üle kahekümne aasta tagasi, ja olgugi et kõik muinaslood ei lõpe sugugi õnnelikult, võiks Sotši olümpiat nimetada siiski kainestavalt mõtlemapanevaks ja natuke ka lootuste olümpiaks. Kui on lootust, siis on kõik hästi.

Kas paksud võivad joogat teha?

Näet, mõnikord tikuvad pähe säärased küsimused. Kõiksugu elustiili- ja terviseajakirjades võtavad joogaeksperdid järjepannu sõna. Öeldakse ja kirjutatakse, et joogaharjutused aitavad muuhulgas korras hoida vereringet, selgroogu ja liigeseid. Jooga eesmärk on toniseerida roidunud lihaseid ja panna eluenergia kogu kehas voolama. Piltidelt ja videotest näeme igat masti kondiväänamist, mida kõike joogaks nimetatakse. 

Kas natuke kaalukamatele inimestele on seejuures mõeldud? Jooga algkodu on Indias, kus pole aastatuhandete jooksul kuigi palju paksukesi nähtud. Mitmed joogaharjutused on läänes kohandatud ülekaalulisuse vältimiseks, mitte aga selle vähendamiseks. Ei kujuta ettegi, mil moel peaks kasvõi õllekõhuga mehemürakas päikesetervitust tegema. 

Tõtt-öelda ei ole ma ise just ülemäära rasvane tüüp, kuid tüsedike diskrimineerimine hakkab siin-seal ometi silma. Popp on olla noor ja sale, ilus ja rõõsk. Kommertsvankri ette rakendatakse sihvakad modellid, kõikjalt vaatavad vastu kordaläinud välimusega nooruslikud näod. Kas on keegi näinud mõnda alkoholireklaami, kus paksud vennad pubis õlut libistavad või siis autoreklaami, milles heas toitumuses pereisa ennast rooli taha pressib? Mõistagi ei nähta üheski mis tahes tooteid tutvustavas kataloogis keskmisest kaalukamaid mehi-naisi. Neid nagu polekski olemas. 

Idamaade filosoofia, aastatuhandete suur tarkus, mida läänemaailmas püütakse järgida, ei ole arvestanud paksudega. Nõndasamuti jäetakse ka moe- ja stiilisfääris paksukesed kõrvale kui ideaalidele mittevastav element. Miski ei ohusta püha glamuuri rohkem kui rasvavoldid. Samal ajal kasvab „tsiviliseeritud“ maailmas ülekaaluliste hulk. Olukord on skisofreeniline. Ideaalid, mis moodsate elustiiliõpetuste keskmes säravad, ei vasta rõhuvale tegelikkusele. Seetõttu püütakse paksukesed iga hinna eest avalikkusest välja tõrjuda. (Taevale tänu, et meil on Kõrsikud ja Baruto!) 

See tõrjutud sotsiaalne vähemus kipub aga arvudes muutuma enamuseks. Lõhe soov- mõtlemise ja reaalsuse vahel üha süveneb. Muidugi, eks ideaalid olegi selleks, et nende poole püüelda. Küll oleks ilus see planeet, kui siin ei tatsaks ringi ühtki tihasepuguga primaati! 

Aga isegi loodus pole täiuslik. Turumajanduslik süsteem on täiusest ja tasakaalust päris kaugel. Kõhnadekultuse kõrval ajab McDonald’s kokku meeletuid kasumeid. (Ja mõistagi ei kohta ka burgerireklaamides ainsatki paksu…) Tsiviliseeritud ja hästi teeniv inimene peab sööma rammusaid toite, kuid nägema seejuures välja kui herilane. 

Igaüks, kelle ihule on kogunenud üleliigseid kilosid, teab, kui neetult raske on neist lahti saada. Siinkohal sekkuvad dieedidoktorid ja toitumisspetsialistid. Ilma paksudeta poleks neil kukrus kopikatki. Paksude arvelt teenimine on tubli äri. Dieedispetsialistid võivad muiata sama rahulolevalt nagu matusetalitajad – kummagi töö ei lõpe kunagi otsa. 

Mida siis mitte-nii-väga-saledatele inimestele, kellele alaväärsuskompleksi ühiskondlikult peale surutakse, soovitada võiks? Jõuan oma arutlusega sinna, kuhu tavaliselt ikka jõuan: usku on vaja. Usku iseendasse. Meeletut tahtejõudu ja julgust oma elu pea peale pöörata. Ideaalid on küll hirmus kõrgel, kuid kellele ülekaal tõepoolest tõsiseid probleeme valmistab, saab end usaldades hakkama. Muide, ka paksudele peaks olemas olema spetsiaalsed joogaprogrammid. Nii et pealkirjas esitatud küsimusele saab põhimõtteliselt jaatavalt vastata. 

Lõpetuseks: egas ainult väline külg tee inimest ilusaks. Suur ameerika joogi Ramacharaka on öelnud: „Ilusa inimese olemus ei peegeldu ainult näos, vaid ka hästi vormitud kehas, jalgades, puusades, tema liikumises ja liigutustes, seisakus, hinges, naeratuses, silmade vaates, mida ei suuda varjata ükski rüü ega rõivas.“

Jalutuskäik hõbemetsas

Nii mõneski muinasloos satuvad rändurid imepärastesse paikadesse, kus füüsikaseadused ei kehti ja argimõistus kaotab väärtuse. Kuid egas muinaslood kuulu üksnes lasteraamatute värvilistele lehekülgedele. Tasub vaid koivad kõhu alt välja tõmmata ja teha mõni tiiruke siin-seal ilma peal. On paiku, kus rongad ja tihased kõnelevad inimkeeli, havi käsul edenevad kõik tööd ludinal ja lauake katab end ise igasugu pipstükkidega, millest Rooma keisridki võisid ainult und näha. 

Vahel viib ilmas õnne otsivate rändajate tee läbi hõbe-, kuld- ja teemantmetsa. Ja oh tonti ja hunti, minagi sattusin mõne päeva eest kogemata kombel ühte säärasesse metsa. Külmataat on oma vägevat saua viibutades kogu maa kaunilt ehtinud, õrna lumeloori üle nurmede tõmmanud ja andnud haldjaile käsu kududa taevakuplile peenekoelisest sinisiidist katteriie. See hõbemets, kuhu mina juhusliku jalutuskäigu tegin, hiilgas ja sädeles pillavalt nagu tuhande vaarao aardekambrid. 

Hapravõitu, peaaegu olematu lumekiht jalge all, kulgesin mööda imedemaad. Mis loeb külm, kui silmad õgivad looduse ilu! Härmahelbed langesid ülalt männihiidude uhketelt kuubedelt nagu hõbevalge. Kõik rootsud ja raod olid korralikult hõbetatud, iga kõrs kallisse kreppi mähitud. Tavaliselt kondavad neil radadel kitsed, rebased ja vahest ka mõni haavikuemand. Kuid nüüd polnud lumekanga voltidel ainsatki jälge. Ainult minu sigrimigri mustriga tallad jätsid maha rea kohatuid pitsereid sellesse unelevasse metsatukka. 

Päris üksi ma siiski ei olnud. Üks punase baretiga rähnihärra toksis ruuge, pentsikult muhkliku männi otsas. Isegi puhkepäevadel ei raatsi see kirju sulejopega töönarkomaan oma sepikoda kinni panna. Häda üraskitele! 

Kelle jaoks sihuke sätendav, paljude tillukeste briljantidega ilmestatud hõbemets avatud oli? Ega ometi inimeste jaoks? Aga muinasjuttudes saavad seda liiki metsades inimesed alati nõu ja juhatust. Puud, kes pakaselistel aegadel hõbepuru alla puistavad, on seisnud visalt aastakümneid. Ei loe tormid ega vihmasabinad. Nende juured on kindlalt maa küljes, latv sirutub aga taeva poole. Nõnda näivad mõned vanaldased puudki omaette ümisevat. Neil pole kusagile kiiret. Järsku tahavad nad sellega inimloomale miskit öelda?

30-aastased vanurid

„Ma olen juba nii vana…“ kuulen oma eakaaslasi kurtmas. Jutt käib inimestest, kel elukangast turjale kogunenud natuke rohkem kui veerand sajandi jagu. Tõepoolest, viissada aastat tagasi võis kolmekümnele liginevat mehemürakat juba üsna eakaks nimetada. Tänapäevalgi leiab Afganistanist ja mõnest Aafrika riigist 30-aastasi memmekesi-taadikesi. Kellel õnnestub kauem elada, on taeva poolt ära märgitud. Aga Eesti ja 21. sajand?

Aegade jooksul on noorusliku ea piir aina tõusnud. Praegustes oludes on üsna tavaline, et kahekümnendais inimesi nimetatakse eranditult noorteks. Lapse- ja nooruspõlv näib pikenevat vastavalt keskmise eluea tõusule. Kuidas siis ikkagi juhtub, et põrsapõlvele järgneb kohe vana kuldi jõulueelne ahastus?

Küllap on üks põhjus, miks nooredki end lootusetult vanana tunnevad, rutakas elulaadis. Elatakse intensiivselt ja mitmekesiselt. Üks vennike jõuab tänapäeval paarikümne aastaga enam kui jõudsid ennemuistsed mehed kamba peale poole sajandiga. Kirjavahetus pole päevade, vaid sekundite küsimus. Ühest maailma otsast teise pääsemiseks pole vaja nädalaid või kuid ookeanidel loksuda. See tähendab, et nende asjatute asjaajamiste arvelt, mis meie esivanemaid morjendasid, saab moodne inimene enesele kvaliteetaega näpistada. 

Aga kromanjoonlase närvisüsteem ei ole aastatuhandete jooksul muutunud. Koopainimene ei suuda helibarjääre ületavate kiirustega hakkama saada. Suure rutu kõrvaltulemiks on vastik psühholoogiline efekt, mis paneb inimest tundma, nagu oleks kõik juba tehtud-nähtud. Kolmekümnendaks eluaastaks võib nii mõnigi õnneseen olla juba 4-5 töökohal rassinud ja seitset armusuhet nautinud. Või… on see üldse õnn? Palju väljakutseid, palju ahvatlusi, palju tegemist… aga vähe õnne. Kuid eks ole igaüks ise oma õnne sepp, öeldakse selle peale. 

Maailm muutub väga kiiresti. Esiteks tehnoloogia. Kui mina gümnaasiumi lõpetasin, polnud e-koolist veel midagi kuuldud, ometi pole tollest veel kümmet aastatki! Ja juba näib, nagu oleks „minuaegsed“ õppe- ja õpetamismeetodid jäänud kusagile sauruste ajastusse. Teiseks vaimulaad. Üldiselt ei toimu vaimsed muutused väga kiirelt, kuid pealetulevad põlvkonnad näikse kandvat juba hoopis teistsugust mentaliteeti kui laulva revolutsiooni beebibuumi generatsioon. Üheksakümnendatel sündinud kipuvad vägisi olema andekamad, tarmukamad ja sallivamad. Katsu nendega siis sammu pidada!

Noorus ja nooruslikkus on muutunud üheks tarbimisühiskonna sihtmärkidest, mistõttu ei tahagi keegi enam vana olla. Aga kui tunne on selline… Küllap pole asi üksnes tänapäeva kommetes, väärtustes ja mentaliteedis. Luts võtab „Kevade“ teise osa kokku väga kummaliselt: „Lõpetan seekord. Ja kui jumal veel elu ja tervist annab, siis ehk saame oma noortest sõpradest edaspidigi kuulda.“ Paistab, nagu oleks mõni hall vanataat Lutsult sule kahmanud ja omatahtsi toimetanud. Tulevane rahvakirjanik polnud neid sõnu paberile pannes ju vanem kui kakskümmend kuus! Paras semu oma „noortele sõpradele“!

Kuid ka arvamist, et ennevanasti said poisid kiiremini meheks, ei tohiks võtta puhta kullana. Sirvime veel raamatuid. Dumas’ „Kolmes musketäris“ nimetatakse 18-aastast d’Artagnani suisa lapseks, ehkki on põhjust eeldada, et 17. sajandil pidi selles eas mees juba ühiskondlikus plaanis täisküps olema. Võta näpust, ei olnud… 

Tuleb välja, et munad keesid viie minutiga kõvaks esimesel sajandil ja teevad seda ka kahekümne esimesel. Valusal tulel läheb aga iga roog kähku kõrbema. Ja nõndamoodi jõuamegi krapsakate vanaeitede lemmikmanifesti juurde: „Aastad ei loe, kui hing on noor!“ Jääb üle vaid tunnistada, et noorus on suhteline mõiste. Kes kuidas tunneb.