Kõik tõlkijad teavad, et sõnu pole võimalik tuimalt ühest keelest teise tõsta. Tõlkida tuleb mõtet, arvestades seejuures nii tõlgitava teksti päritolu kui ka kohalikku konteksti. Isegi lihtsakoeline tekst võib sisaldada niivõrd paljusid erinevaid tasandeid, et paratamatult läheb tõlkides üht-teist kaotsi ja kolmandat-neljandat sigineb märkamatult juurde. Hea tõlkija suudab orienteeruda korraga semiootilises džunglis ja erinevaid maitseid pakkuval turuplatsil. Iga toode tahab ju müümist.
Nõnda ei tasugi imestada, et Disney multifilmist, mis originaalis kannab lakoonilist pealkirja „Frozen“, on Eesti kinolevis saanud „Lumekuninganna ja igavene talv.“ Rahvusvahelises plaanis ei saa Lumekuningannat reklaamplakatil mainida, sest see võib mehisema publiku kinost eemale peletada. Milline poiss tahaks näha mingit „naistekat“? (Samal põhjusel sai „Rapuntsel“ pealkirjaks sisutühja „Tangled“.) Eesti publiku jaoks mõjub aga Lumekuninganna kõva kaubamärgina. Kaheksakümnendate põlvkond mäletab kindlasti Jevgeni Švartsi näidendil põhinevat telelavastust, väheke nooremale vaatajale võiks meenuda ehk mõni Anderseni-teemaline jõuluetendus või Olav Ehala muusikal. Ehkki jah, tegelikult pole Disney Lumekuningannal ju Anderseniga midagi pistmist.
1844. aastal ilmunud „Lumekuninganna“ paneb punkti Hans Christian Anderseni esimesele loomeperioodile, kuhu kuuluvadki muinasjutumeistri kõige tuntumad lood, sealhulgas „Pöial-Liisi“, „Keisri uued rõivad“ ja „Väike merineitsi“. Viimasest tegi Disney kompanii oma versiooni juba 25 aasta eest ning valminud film tähistas nn. Disney renessansi algust. Kas Andersen toob „disnikatele“ järjekordse tõusulaine? Eks näis. Igatahes on uue „Lumekuninganna“ autorid endale suurt loominguvabadust lubanud.
Anderseni algupärandis on tegemist pesuehtsa teismeliste (või päris lapsukeste) armulooga, milles tulised tunded sulatavad kurja jää ja tigeda lume. Disney ei ole vaprale Gerdale ja nõiutud Kajle sedapuhku üldse sõna andnud. Tegelaskond on täiesti uus (põhjapõder vast välja arvata). Anderseni anonüümne lumekuninganna on saanud aga nimeks Elsa ja tema ümber kogu talvine möll keerlebki. Vahest pidanuks filmi pealkiri olema hoopis „Noore Lumekuninganna seiklused“? Sellisel juhul oleks tegemist Anderseni muinasjutu eellooga.
Aga seiklused seiklusteks. Üks asi on tõlkida, teine asi tõlgendada. Olgugi et hoolikalt valitud originaalpealkiri üritab ka meespublikut tõmmata, rullub kinolinal lahti üks feministlikumaid teoseid, millega Disney eales hakkama saanud. See pole etteheide. Kinolina on (ja peakski olema) peegel, millest vaatab vastu meie kaasaeg ühes moodsate väärtuste ja mõttetrendidega. „Lumekuninganna“ on natuke veidra ja isepäise neiu lugu. Ja mis kõige tähelepanuväärsem – me näeme lugu printsessist, kes ei oota printsi valgel, mustal ega kõrvil hobusel. Näib, et talle polegi meest vaja!
Mainitud asjaolu tekitab loomulikult igasuguseid ideevärelusi. Internetis levivad põnevad analüüsid, mille kohaselt on Elsa omasoolembene. Lesbi, noh! Sellele pidavat viitama teisedki väga kaalukad märgid. Elsa on „teistsugune“. Ta toob oma perekonnale häda ja häbi. Teda püütakse „õigele“ teele pöörata, aga see ei õnnestu. Ent Elsa lepib oma kiiksuga, mida tähistab filmi pöördepunktiks kujunev ja juba hitiks saanud laul „Let It Go“. Kuuldavasti olevat see suhteliselt keskpärane ballaad tõusnud juba uueks geihümniks, paigutudes samasse ritta selliste paladega nagu Gloria Gaynori „I Will Survive“ ja Cheri „Believe“. Mis veel? – Andersen oli tõenäoliselt biseksuaalne. Ja veel? – Kristoffile on hääle andnud kapist välja tulnud gei. Ja veel? – Külmad Põhjamaad on tuntud vabameelsete seaduste poolest. Veel? – Lumememm Olaf on ehtne homo (transvestiit veel pealegi). Olgu-olgu, nüüd läheb paljuks…
Põhimõtteliselt saab teksti (ka audiovisuaalset) tõlgendada kaht moodi. Kas loetakse sealt midagi välja või loetakse hoopis sisse. Ühel juhul püütakse mõista autorit, teisel juhul käsitletakse teksti enese vaadetest ja arusaamadest lähtuvalt. Elsa maagilist võimet luua lund ja jääd võib muidugi mitmeti tõlgendada. Kas tegemist on homoseksuaalsuse või hoopis bipolaarsuse allegooriaga? Vastus sõltub vaatajast. Andersenil sümboliseerib Lumekuninganna ennekõike talvise looduse stiihiat, mis võib ka inimesi külmaks ja hoolimatuks muuta. Külma ja kuuma, hooliva ja hoolimatu kontrast kumab läbi ka Disney teosest, mistõttu mingi peenike niit Anderseni ja Disney „Lumekuningannat“ ikka seob.
Õigupoolest on loo põhimõte sama selge ja sile nagu jääkilp Läänemere vete pääl. Armastagem ja austagem neid, kes on mingil moel teistsugused. Ja sina, kes sa oled teistsugune – ole aga edasi. Humanistlik sõnum, mida peab aeg-ajalt ikka meelde tuletama.
Siinkohal on paslik viidata ühele nõukogude multikale, mille pealkirja ma kahjuks ei mäleta, kuid mis pajatas loo siiliperest ja nende suurest-suurest probleemist. Nimelt oli siilipere noorim tütreke krussis okastega. Küll varjati seda häbiväärset puuet rätiga, küll püüti vaiguga sirgeks tõmmata, viimaks koguni sirgu ehmatada. Ja kõigi pingutuste tulemus? Hoopis vareseproua ehmatas ennast valgeks. Heakene küll, siilipere leppis olukorraga ja armastas oma krussokastega tütart ikkagi kogu südamest. Sama skeemi järgib ka „Lumekuninganna ja igavene talv“. Aga siilimultikas tuli välja juba aastakümneid tagasi – sügaval stagnaajal, mil igasugused „erisused“ olid inimeste juures taunitud ega sobinud kokku ametliku ideoloogiaga. Ja nüüd siis selgub, et „Sojuz-Multfilm“ tegi lastele homopropagandat ammu enne Disneyt!
Kriipsutame selle jubeda sõna „homopropaganda“ siit maha ning räägime lihtsalt sallivusest, inimese märkamisest ja leppimisest teatud kiiksudega. Jah, küll see maailm oleks ikka imeline, kui kõikidel siilidel oleksid sirged okkad ja printsessid ei oskaks jääpurikaid meisterdada. Ilma kiiksudeta oleks me maailm kindel, mõnus ja täiesti hall. Aga paraku pole ta hall. On hoopis nurjatult vikerkaarevärviline või siis valge ja särav nagu Põhjala lumevaip.
