„Ma olen juba nii vana…“ kuulen oma eakaaslasi kurtmas. Jutt käib inimestest, kel elukangast turjale kogunenud natuke rohkem kui veerand sajandi jagu. Tõepoolest, viissada aastat tagasi võis kolmekümnele liginevat mehemürakat juba üsna eakaks nimetada. Tänapäevalgi leiab Afganistanist ja mõnest Aafrika riigist 30-aastasi memmekesi-taadikesi. Kellel õnnestub kauem elada, on taeva poolt ära märgitud. Aga Eesti ja 21. sajand?
Aegade jooksul on noorusliku ea piir aina tõusnud. Praegustes oludes on üsna tavaline, et kahekümnendais inimesi nimetatakse eranditult noorteks. Lapse- ja nooruspõlv näib pikenevat vastavalt keskmise eluea tõusule. Kuidas siis ikkagi juhtub, et põrsapõlvele järgneb kohe vana kuldi jõulueelne ahastus?
Küllap on üks põhjus, miks nooredki end lootusetult vanana tunnevad, rutakas elulaadis. Elatakse intensiivselt ja mitmekesiselt. Üks vennike jõuab tänapäeval paarikümne aastaga enam kui jõudsid ennemuistsed mehed kamba peale poole sajandiga. Kirjavahetus pole päevade, vaid sekundite küsimus. Ühest maailma otsast teise pääsemiseks pole vaja nädalaid või kuid ookeanidel loksuda. See tähendab, et nende asjatute asjaajamiste arvelt, mis meie esivanemaid morjendasid, saab moodne inimene enesele kvaliteetaega näpistada.
Aga kromanjoonlase närvisüsteem ei ole aastatuhandete jooksul muutunud. Koopainimene ei suuda helibarjääre ületavate kiirustega hakkama saada. Suure rutu kõrvaltulemiks on vastik psühholoogiline efekt, mis paneb inimest tundma, nagu oleks kõik juba tehtud-nähtud. Kolmekümnendaks eluaastaks võib nii mõnigi õnneseen olla juba 4-5 töökohal rassinud ja seitset armusuhet nautinud. Või… on see üldse õnn? Palju väljakutseid, palju ahvatlusi, palju tegemist… aga vähe õnne. Kuid eks ole igaüks ise oma õnne sepp, öeldakse selle peale.
Maailm muutub väga kiiresti. Esiteks tehnoloogia. Kui mina gümnaasiumi lõpetasin, polnud e-koolist veel midagi kuuldud, ometi pole tollest veel kümmet aastatki! Ja juba näib, nagu oleks „minuaegsed“ õppe- ja õpetamismeetodid jäänud kusagile sauruste ajastusse. Teiseks vaimulaad. Üldiselt ei toimu vaimsed muutused väga kiirelt, kuid pealetulevad põlvkonnad näikse kandvat juba hoopis teistsugust mentaliteeti kui laulva revolutsiooni beebibuumi generatsioon. Üheksakümnendatel sündinud kipuvad vägisi olema andekamad, tarmukamad ja sallivamad. Katsu nendega siis sammu pidada!
Noorus ja nooruslikkus on muutunud üheks tarbimisühiskonna sihtmärkidest, mistõttu ei tahagi keegi enam vana olla. Aga kui tunne on selline… Küllap pole asi üksnes tänapäeva kommetes, väärtustes ja mentaliteedis. Luts võtab „Kevade“ teise osa kokku väga kummaliselt: „Lõpetan seekord. Ja kui jumal veel elu ja tervist annab, siis ehk saame oma noortest sõpradest edaspidigi kuulda.“ Paistab, nagu oleks mõni hall vanataat Lutsult sule kahmanud ja omatahtsi toimetanud. Tulevane rahvakirjanik polnud neid sõnu paberile pannes ju vanem kui kakskümmend kuus! Paras semu oma „noortele sõpradele“!
Kuid ka arvamist, et ennevanasti said poisid kiiremini meheks, ei tohiks võtta puhta kullana. Sirvime veel raamatuid. Dumas’ „Kolmes musketäris“ nimetatakse 18-aastast d’Artagnani suisa lapseks, ehkki on põhjust eeldada, et 17. sajandil pidi selles eas mees juba ühiskondlikus plaanis täisküps olema. Võta näpust, ei olnud…
Tuleb välja, et munad keesid viie minutiga kõvaks esimesel sajandil ja teevad seda ka kahekümne esimesel. Valusal tulel läheb aga iga roog kähku kõrbema. Ja nõndamoodi jõuamegi krapsakate vanaeitede lemmikmanifesti juurde: „Aastad ei loe, kui hing on noor!“ Jääb üle vaid tunnistada, et noorus on suhteline mõiste. Kes kuidas tunneb.
