Pika Hermanni tornis on juba veerand sajandit katkematu järjepidevusega lehvinud sinimustvalge. Tartu tähetornis niisamuti. On see märk vabadusest? Lipud võivad ju kõigi Eestimaa küngaste kohal lehvida, aga mis toimub hinges?
Olen ikka imestanud selle üle, miks noored kodanikud tudengite öölaulupidudel Tõnis Mäe „Koitu“ kuuldes aru kaotavad, end näpuotsteni välja sirutavad ja kogu kõrist kaasa üürgavad. Isamaaline vaim polegi kadunud? Jah, kuid „Koit“ on oma iseloomult ju revolutsioonilaul, mis ei tohiks nooremat põlvkonda karvavõrdki liigutada. Miskipärast leiavad aga noored, kellest paljud vanuselt „Koidule“ alla jäävad, et see laul kõnetab neidki. Vahest tuntakse, et orjarüü polegi veel täielikult seljast heidetud, käsivars alles varrukas? Selg pole piisavalt sirge ja matsikört käärib suus? Valgus ei ole lõplikult võitnud?
Kindlasti võiks Eestis olla rohkem vabadust. Eesti võiks olla alkoholivaba. Ja õnnetustevaba. Võiks ja lausa peaks olema rohkem mõttevabadust. Ahelad, mis kõige valusamalt randmeid soonivad, ei ole tehtud rauast, vaid hoolimatuse ja sallimatuse sulamist. Aga hoolivust ja sallivust ei saa importida. Need on viljad, mis peaks võrsuma otse rammusast, eelarvamustest puhastatud inimmeelest.
Vahetevahel öeldakse, et igaüks saab midagi riigi hüvanguks ära teha. Eksitus! Ainult kollektiivsuses on jõud. Üksi ei nihuta keegi mägesid paigast ega sunni jõgesid teisipidi voolama. Ka revolutsioone ei algatata üksi. Vaid ühtsusest ja soovist ühineda sünnib suuri asju. Uue elu tekkeks piisab kahest ühtivast organismist. Ühiskondlike protsesside suunamiseks läheb vaja masse. Innovaatilised ideed viljastavad hulga ajusid. Seegi viljastustegevus nõuab hoolt ja armastust. Tahet teha midagi paremaks. Kui armastatakse vaid rahakoti kaudu – ükskõik, kas inimesi või isamaad – ei saa loota, et suhe kaua kestaks.
Vanem põlvkond küsib: „Kas me sellist Eestit tahtsime?“. Noorem rahvas niimoodi ei küsi. Noorte jaoks on praegune Eesti üks ja ainuke. Pigem küsitakse: „Mis maa see on?“ Neis küsimustes on põhimõtteline vahe. Ühele saab vastata pelgalt jah või ei. Teine nõuab kirjeldavat vastust. Detailse vastuse andmiseks peab Eestit hästi tundma, mõistma siinset meelelaadi ja rahvuslikku vaimu. Erapooletust lisab vastusesse eemalseisja pilk. Vahest tuleb kodust ära käia, et osata hinnata tema väärtust. Ehk selgub, et koduke on tilluke ja armetu ja suht mõttetu veel pealegi. Aga natuke armas ka. Päriselt.
Riiki ja rahvast tuleb ikka aeg-ajalt mõtestata ja siis jälle ümber mõtestada. Miski ei püsi muutumatuna. Vabadus, va latikas, kipub kergesti käest lipsama. Kuid kui inimene on tõesti vaba, milline ta siis on? Uhke? Julge? Suuremeelne ja abivalmis? Sõbralik ja avatud? Küllap kõike seda ja enamgi. Vaba inimene on raske olla. Eriti veel iga päev. Laulupidude ajaks end vabaks mõelda pole probleem. Argipriius aga… Loodame siiski, et muutume paremaks ja näeme ka vaba Eestit, mille tulekut Tõnis Mägi ammu-ammu kuulutas.
