Muistne vabadusvõitlus või Liivimaa ristisõda?

Rahvusromantika on ilus!

Sirvin-loen Hanno Ojalo ja Mati Õuna raamatut „Eestlased, rüütlid ja ristisõdijad. Muistne vabadusvõitlus 1206–1343”. Mahult õbluke, kuid sisult tummine teos võtab ladusalt kokku Eestimaal 13. ja 14. sajandil toimunud pöördelised sündmused. Hea kordamismaterjal ajaloo kontrolltööks. Sobib mäluvärskenduseks neilegi, kel kooliaastad ammu möödas.

Kogu tõde Muistsest vabadusvõitlusest sai mul selgeks juba 5. klassis. Siis tutvusin esimest korda ka Läti Henriku, Lembitu ja Kaupoga. Ülikoolis tuli teema uuesti läbi võtta, aga vahepeal oli „kogu tõde” muutunud. Õppejõud Anti Selart üritas tudengitest selle neetud rahvusromantika vanakuradi püha vee ja raudristiga välja ajada. „Ei olnud mingit Muistset vabadusvõitlust,” seletas ta. „Oli Liivimaa ristisõda.” Loengutes kõneles ta palju Riias ja selle ümber toimunust, puudutades Eesti sündmusi vaid põgusalt. Korraga sain teada, et polnud Läti Henrikut, oli lihtsalt kroonik Henrik. Lembitu polnud vägev kangelane ega Kaupo reeturlik vaenlane. Ka Jüriöö ülestõus olevat suht tähtsusetu sündmus, mis siinset eluolu eriti palju ei muutnud.

Kui 2012. aastal ilmus „Eesti ajaloo” II köide, mis käsitles keskaega, lahvatas avalikkuses suuremat sorti tüli vana ja uue kooli ajaloolaste vahel. Vaieldi, mis on siis ikkagi õigem, kas vaadata ajalugu nagu konn (rahvusliku mätta otsast) või nagu kurg (rahvusvahelise pilve pealt). Uue kooli pooldajad leiavad, et ajaloole kui teadusele ei tule rahvusromantilised vaatenurgad sugugi kasuks. Vana kool aga leiab, et traditsiooniline, eestikeskne ajalookäsitlus peab säilima.

„Eestlasi, rüütleid ja ristisõdijaid” lugedes tuli see tülikene jälle meelde. Ojalo ja Õun esitavad puhtalt vana kooli käsitluse, mis mõjub nagu mamma kootud villane kampsun. Natuke kare, aga annab sooja. Raamat pole kirjutatud range akadeemilise moodu järgi, vaid mõnusas, kohati isegi humoorikas stiilis. Kui uue kooli ajaloolased eelistavad pigem kontseptuaalset käsitlust ja esitavad ajalugu teemade kaupa, siis kõnealuses raamatus jutustatakse lugu. Seda puruvana, eestlaste jaoks kurvalt lõppenud lugu.

Pixabay

Tavaliselt paigutatakse Muistne vabadusvõitlus aastaisse 1208–1227, ent mingis mõttes võib suure sõja proloogiks pidada taanlaste sõjaretke Saaremaale 1206. aastal. Vallutajad tulid 16 laevaga, pardal kuningas Valdemar II, Lundi peapiiskop Sunesen ja Schleswigi piiskop Nicolaus. Saarlased olid aga südid ja taanlased löödi kiirelt tagasi. Paraku ei ole sellest retkest palju teada, kuid oletada võib, et taanlaste eesmärk oli Saaremaal püsivamalt kanda kinnitada, samal ajal ikka paganaid ristiusku pöörates.

Teine, hoopis kaalukam vaenuvägi ründas peagi lõunakaarest. 1208. aastal tungis orduvägi koos liitlastega Ugandisse ja aastaid kestnud taplus läkski lahti. Järgnesid teada-tuntud lahingud ja piiramised: madisepäeva lahing, Tallinna ja Tartu vallutamine, lõpuks Saaremaa alistumine. Ent vahele mahtusid ka paar eestlaste jaoks võidukamat sündmust: Ümera ja Lihula lahingud. Neist viimane on saanud ehk teenimatult vähe tähelepanu. Ümera võit saavutati tänapäeva Läti maadel, aga Lihula linnuse tagasivallutamine rootslastelt oli vabadusvõitlejate suurim kordaminek Eesti alal.

Jüriöö ülestõus on ses vabadusvõitluse loos eepiline epiloog. Päris viljatuks ja suisa tähtsusetuks seda kindlasti pidada ei saa, sest mälestus ülestõusust jäi rahva mällu hämmastavalt kauaks ning andis rahvale võitlusindu veel 20. sajandilgi. Seda paika Tallinnas, kus orduväed ja mässulised mõõku ristasid, nimetatakse tänini Sõjamäeks. Saaremaal hakati sarnast lahingupaika nimetama Kooljamägedeks.

Ristisõdijad hõivasid uusi maid, tapsid kohalikku rahvast, röövisid, rüüstasid ja vägistasid. Kuidas nad oma tegevust õigustasid? Kõik see toimus ju isa, poja ja püha vaimu nimel! Paganate hinged oli vaja ristimise kaudu päästa igavesest põrgutulest. Ristirüütlid ei tulnud mitte vallutama, vaid vabastama! Sama liiki ettekäänet kasutab ukrainlaste tapmisel ka Putin. Ei ole miskit uut siin päikese all.

Muide, käsitleda Läti Henriku Liivimaa kroonikat Muistse vabadusvõitluse peamise allikana on umbes sama, kui tugineda Ukraina sõja kirjeldamisel mõne putinistliku sõjablogija kirjutistele. Henrikut ei saa kindlasti lõpuni usaldada, kuid paremat kroonikat, mis tollaseid sündmusi nii põhjalikult avaks, pole kuskilt võtta. Eeldame, et vähemalt pool tema jutust on siiski tõsi.

Aga kumb siin ikkagi toimus: Muistne vabadusvõitlus või Liivimaa ristisõda? Kas ugandlased, harjulased, virulased ja saarlased ei võidelnud vabaduse eest? Võitlesid küll, ehkki oma ühist riiki neil veel polnud. Kas sakslased, taanlased ja nende kohalikud liitlased pidasid ristisõda? Muidugi pidasid. 12.–13. sajandil olid ristiretked kõikvõimalike „paganate” ehk mittekristlaste vastu väga populaarsed.

Samas pole mõtet vaielda selle üle, milline nimetus oleks õigem, tõesem või täpsem. Muistne vabadusvõitlus oli osa Liivimaa ristisõjast. Loogiline! Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Jah, vahest ongi Muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus liialt romantiseeritud. Tore ju. Mis oleks ajalugu ilma romantikata? Ainult üks vereplekiline arvude ja faktide jada. Ajalugu kui teadusharu ei salli romantikat, seda liigset tundelisust. Samas on ajalugu sõna otseses mõttes aja lugu. Loo juurde kuuluvad ilustused, liialdused, subjektiivsed vaatenurgad. Ka kõige kaugem minevik nõuab endiselt uurimist, mõtestamist ja tähenduste loomist. Rahvusromantiline vaade on üks viis, kuidas olnut mõista ja meeles hoida.

Aga Lembitul on sellest nagunii ükskõik.