Kui ma kümmekond aastat tagasi Alatskivil Liivi muuseumis käisin, võisin oma silmaga näha seinakella, mille tiksumine olevat poeedi alalõpmata rahutuks teinud. Kell justkui nöökis ja pilkas teda. Ehk olid õrna närvisüsteemiga mehele monotoonsed tikk-takid ülemäära rõhuvad? Või – tehes fantaasiaseguse üldistuse Liivi eluteed ja loomingut taustaks võttes – oli tema rahutuse põhjus hoopis aja peatumatu kulg, mida kell oma halastamatult vilgaste seieritega sümboliseeris? Jätame need küsimused õhku.
Juhan Liivi nähakse meie kultuurimälus vist kõige enam külahullust isamaa-laulikuna. Ehkki tema luuletused on sündinud tsaariajal ehk enne iseseisvust, heiastub neis praegugi põline mure oma maa ja rahva kestmajäämise pärast. Liiv ei saa rääkida vabadusest, küll aga pühadusest.
Isamaa on meile kallis,
ta meil kallis, püha on,
ta on meie kindel side,
ta on meie elu õnn.
Paljud eestimaalased, keda virisemises ja negatiivses mõttelaadis süüdistatakse, on ju õigupoolest tundmatu tulevikuga silmitsi seistes väga Liivi nägu. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka – ehk polegi see liivilik sedastus nii padupessimistlik, vahest peitub ses mõttes eluterve ettevaatlikkus ning viide juurtele. Ärgem unustagem, kust oleme tulnud – ikka rehetarest, mitte kuningalossist. Oleme popside ja pärisorjade järglased ning me ei tohi kunagi kaotada murelikku meelt – muidu muutume liiga julgeks, edevaks ja totraks, kaotame ohutunde ja reaalsustaju. Kui me oma maad südamega ei hoia, oleme varsti jälle orjad. Tagasi mudas ja kupja piitsa all.
Ühest aga pole mul puudu,
oh seda on palju ju!
Oh seda on palju, liig palju:
mu armastus on mu kalju,
mu kallis isamaa!
Eestlast kasvatatakse juba maast-madalast Liivi luulega. Mäletan, et minu esimese klassi aabitsas oli Liivi üks kuulsamaid luuletusi, mis kõneleb lausa budistlikult mediteerival moel sellest, kuidas lumehelbeke tasa-tasa aknale langeb. Kuid näikse, et poeet ei kirjelda loodust niisama lapse silmadega, vaid annab ümbritsevale hoopis sügavama tähenduse.
Jüri Talvet kirjutas kord: „Liivi elumõistmises on olemine suurem kui mõtlemine, mõtlemine ei anna olemisele mingit erilist privileegi mõtlevat olevust loodusest kõrgemale tõsta.“ Nii see näib. Oleme osa loodusest ja mitte meie ei mõtesta loodust, vaid loodus annab meile tähenduse. Liivi luule lugemine aitab sellele äratundmisele kaasa. Tema tunded on loodusega kooskõlas, kui ta ütleb: lumi kogub aia ääre, mure minu südame. Poeedi tugev vaimne side loodusega mõjub lugejale vabastavalt. Seda tüüpi vaimset sidet võib hädapärast ka paganlikuks nimetada. Liivi luules on aimata küll kristlikku hardust, kuid samas annab kohati tooni antiklerikaalne ilmavaade.
Moor nõudis misjonäri käest:
kui ta nii täis on selle väest,
keda ta neile kuulutab, -
ta poogu ennast üles siis,
end poogu üles, nagu viis,
end üles mooramehe eest!
Sest, ütles, ajan, tapan sind, -
meid tapetakse iga meest.
Kui hakkan sind ma kuulama,
siis päris ori olen ma.
Mulle tundub, et Liiv kahetseb väga palju. Ta ülistab ja imetleb, muretseb ja kahetseb. Milline inimlik luuletaja! Kuid mida ta siis kahetseb? Iga viga ja eksisammu paistab ta hirmsasti südamesse võtvat. Kas tõesti ei suuda ta leppida sellega, et ka eksimine käib inimlikkuse juurde? Oleks vaid keegi, kes andestaks! Aga mõni poeet ei suuda iseendaga leppida.
Rong lendab tuule kiirusega
ja silmist kaovad metsad, mäed;
mul on, kui sõidaksin ma surma,
kui kisuksid mind surma käed.
Liivi minimalistlik käekiri teeb ta kergelt loetavaks. Paljud luuletajad ei kirjuta siiski teistele, vaid ennekõike endale. Seetõttu võiks ju arvata, et poeedi luulet lugedes ja kogedes saame temast rohkesti teada. Ent saladused jäävad loovaid hingi katma alatiseks, kirjutagu nad endast, maast ja ilmast palju tahes. Nõnda jääb ka Liiv natuke salapäraseks. 150 aasta eest sündinud mehe loomingut võib nüüdsel ajal võtta kui läkitusi – ja need läkitused on kirjutatud just meile. Rääkides iseendaga, räägib poeet kõigiga. Seega tasub kuulata. Äkki saame targemaks ja hingelt puhtamaks.
Siin rind jääb vaikseks, nagu rõhuks häda,
kui tahaks nutta, tahaks hõisata...
Kui ootaks ta, kõik loodus ka üht sõna,
mis iial ei saa keegi ütelda...
