Näet, mõnikord tikuvad pähe säärased küsimused. Kõiksugu elustiili- ja terviseajakirjades võtavad joogaeksperdid järjepannu sõna. Öeldakse ja kirjutatakse, et joogaharjutused aitavad muuhulgas korras hoida vereringet, selgroogu ja liigeseid. Jooga eesmärk on toniseerida roidunud lihaseid ja panna eluenergia kogu kehas voolama. Piltidelt ja videotest näeme igat masti kondiväänamist, mida kõike joogaks nimetatakse.
Kas natuke kaalukamatele inimestele on seejuures mõeldud? Jooga algkodu on Indias, kus pole aastatuhandete jooksul kuigi palju paksukesi nähtud. Mitmed joogaharjutused on läänes kohandatud ülekaalulisuse vältimiseks, mitte aga selle vähendamiseks. Ei kujuta ettegi, mil moel peaks kasvõi õllekõhuga mehemürakas päikesetervitust tegema.
Tõtt-öelda ei ole ma ise just ülemäära rasvane tüüp, kuid tüsedike diskrimineerimine hakkab siin-seal ometi silma. Popp on olla noor ja sale, ilus ja rõõsk. Kommertsvankri ette rakendatakse sihvakad modellid, kõikjalt vaatavad vastu kordaläinud välimusega nooruslikud näod. Kas on keegi näinud mõnda alkoholireklaami, kus paksud vennad pubis õlut libistavad või siis autoreklaami, milles heas toitumuses pereisa ennast rooli taha pressib? Mõistagi ei nähta üheski mis tahes tooteid tutvustavas kataloogis keskmisest kaalukamaid mehi-naisi. Neid nagu polekski olemas.
Idamaade filosoofia, aastatuhandete suur tarkus, mida läänemaailmas püütakse järgida, ei ole arvestanud paksudega. Nõndasamuti jäetakse ka moe- ja stiilisfääris paksukesed kõrvale kui ideaalidele mittevastav element. Miski ei ohusta püha glamuuri rohkem kui rasvavoldid.
Samal ajal kasvab „tsiviliseeritud“ maailmas ülekaaluliste hulk. Olukord on skisofreeniline. Ideaalid, mis moodsate elustiiliõpetuste keskmes säravad, ei vasta rõhuvale tegelikkusele. Seetõttu püütakse paksukesed iga hinna eest avalikkusest välja tõrjuda. (Taevale tänu, et meil on Kõrsikud ja Baruto!)
See tõrjutud sotsiaalne vähemus kipub aga arvudes muutuma enamuseks. Lõhe soov- mõtlemise ja reaalsuse vahel üha süveneb.
Muidugi, eks ideaalid olegi selleks, et nende poole püüelda. Küll oleks ilus see planeet, kui siin ei tatsaks ringi ühtki tihasepuguga primaati!
Aga isegi loodus pole täiuslik. Turumajanduslik süsteem on täiusest ja tasakaalust päris kaugel. Kõhnadekultuse kõrval ajab McDonald’s kokku meeletuid kasumeid. (Ja mõistagi ei kohta ka burgerireklaamides ainsatki paksu…) Tsiviliseeritud ja hästi teeniv inimene peab sööma rammusaid toite, kuid nägema seejuures välja kui herilane.
Igaüks, kelle ihule on kogunenud üleliigseid kilosid, teab, kui neetult raske on neist lahti saada. Siinkohal sekkuvad dieedidoktorid ja toitumisspetsialistid. Ilma paksudeta poleks neil kukrus kopikatki. Paksude arvelt teenimine on tubli äri. Dieedispetsialistid võivad muiata sama rahulolevalt nagu matusetalitajad – kummagi töö ei lõpe kunagi otsa.
Mida siis mitte-nii-väga-saledatele inimestele, kellele alaväärsuskompleksi ühiskondlikult peale surutakse, soovitada võiks? Jõuan oma arutlusega sinna, kuhu tavaliselt ikka jõuan: usku on vaja. Usku iseendasse. Meeletut tahtejõudu ja julgust oma elu pea peale pöörata. Ideaalid on küll hirmus kõrgel, kuid kellele ülekaal tõepoolest tõsiseid probleeme valmistab, saab end usaldades hakkama. Muide, ka paksudele peaks olemas olema spetsiaalsed joogaprogrammid. Nii et pealkirjas esitatud küsimusele saab põhimõtteliselt jaatavalt vastata.
Lõpetuseks: egas ainult väline külg tee inimest ilusaks. Suur ameerika joogi Ramacharaka on öelnud: „Ilusa inimese olemus ei peegeldu ainult näos, vaid ka hästi vormitud kehas, jalgades, puusades, tema liikumises ja liigutustes, seisakus, hinges, naeratuses, silmade vaates, mida ei suuda varjata ükski rüü ega rõivas.“
