Nii mõneski muinasloos satuvad rändurid imepärastesse paikadesse, kus füüsikaseadused ei kehti ja argimõistus kaotab väärtuse. Kuid egas muinaslood kuulu üksnes lasteraamatute värvilistele lehekülgedele. Tasub vaid koivad kõhu alt välja tõmmata ja teha mõni tiiruke siin-seal ilma peal. On paiku, kus rongad ja tihased kõnelevad inimkeeli, havi käsul edenevad kõik tööd ludinal ja lauake katab end ise igasugu pipstükkidega, millest Rooma keisridki võisid ainult und näha.
Hapravõitu, peaaegu olematu lumekiht jalge all, kulgesin mööda imedemaad. Mis loeb külm, kui silmad õgivad looduse ilu! Härmahelbed langesid ülalt männihiidude uhketelt kuubedelt nagu hõbevalge. Kõik rootsud ja raod olid korralikult hõbetatud, iga kõrs kallisse kreppi mähitud.
Tavaliselt kondavad neil radadel kitsed, rebased ja vahest ka mõni haavikuemand. Kuid nüüd polnud lumekanga voltidel ainsatki jälge. Ainult minu sigrimigri mustriga tallad jätsid maha rea kohatuid pitsereid sellesse unelevasse metsatukka.
Päris üksi ma siiski ei olnud. Üks punase baretiga rähnihärra toksis ruuge, pentsikult muhkliku männi otsas. Isegi puhkepäevadel ei raatsi see kirju sulejopega töönarkomaan oma sepikoda kinni panna. Häda üraskitele!
Kelle jaoks sihuke sätendav, paljude tillukeste briljantidega ilmestatud hõbemets avatud oli? Ega ometi inimeste jaoks? Aga muinasjuttudes saavad seda liiki metsades inimesed alati nõu ja juhatust. Puud, kes pakaselistel aegadel hõbepuru alla puistavad, on seisnud visalt aastakümneid. Ei loe tormid ega vihmasabinad. Nende juured on kindlalt maa küljes, latv sirutub aga taeva poole. Nõnda näivad mõned vanaldased puudki omaette ümisevat. Neil pole kusagile kiiret. Järsku tahavad nad sellega inimloomale miskit öelda?
