Maailmas on ärevad ajad. Sõdu peetakse salaja. Sissid, partisanid, terroristid, Putini „rohelised mehikesed“… Ei kuuluta enam ükski fanfaar lahingut, ei tõuse lipud ja täägid võitlusvalmilt taeva poole, ükski kindral ei kohenda punast sulge kübaral. Sõjapidamisest on kadunud igasugune tseremoniaalsus. Sõda pole enam härrasmeeste iidne mäng, vaid salasepitsuste segapundar, kus kombatakse vastase närve, hõljutakse diplomaatilise liblikana ja nõelatakse militaristliku mesilasena. Kõige hävitavam relv on hirm. Ja seda oskavad edukalt käsitseda nii türannid kui terroristid.
Valitsema ja vallutama pärinevad samast sõnatüvest. Kes valitseb, see valdab ja vallutab. Vallutused käivad valitsemisega kaasas, sest võim nõuab enese kindlustamist. Meeli vallata on veel olulisem kui maid vallutada. Sellepärast tärisebki propagandamasin sõjaaegadel sama lärmakalt nagu kuuliprits. Moodne reklaamindus, mille tüütuid võrseid me kõikjal meediaruumis iga päev lokkamas näeme, on välja kasvanud sõjapropagandast. Mõjuta emotsioone, ütleb propaganda ja reklaami esimene põhimõte. Kui vallata meeli, võib valitseda ka inimeste üle. Valluta meel – ja sa paned inimest tegema mida iganes. Ta täidab sinu soove ja arvab seejuures, et talitab vabatahtlikult. Valluta meel – ja inimene ostab just sinu pesupulbrit, ta külastab sinu kauplust, ta astub sinu armeesse ja tulistab just sinu vaenlast, olgu see või tema enda vend.
Vallatu inimene on aga oma mõtetes ja tegudes vaba. Vallatu on ju see, keda ei saa vallutada ega valitseda. Tema üle pole kellelgi meelevalda. Narrid on pühakud, sest nad on vabad. Nali teeb priiks. Mida rohkemal määral suudab võim enda üle naerda, seda rohkem on vabadust ka kodanikel. Saatanad ei naera. Kõige säravamaid naerusuid tasub otsida pühameeste nägudelt. Vaadake tiibetlaste suurt juhti dalai-laamat või Lõuna-Aafrika kunagist piiskoppi Desmond Tutut. Neil on ranged põhimõtted, aga meele poolest on nad vabad kui varblased.
Selleks, et oma peaga mõelda ja täisväärtuslikku elu elada, peab olema igaühes natuke vallatust. Eks vallatus ole ju protest nende vastu, kes tahavad meid kasti suruda või meile päitseid pähe köita. Vallatuile ei saa kergesti puru silma ajada, nad ei püsi ju paigal!
Valetamine ei tule samast tüvest, kust valitsemine ja vallutamine. Ometi valetavad kõik valitsejad. Poliitika ja valed – kes neid suudaks lahuta? Meile valetatakse ja me valime valetajaid end esindama. Volitame neid valetama. Muud ei jää vist üle. Valija usub, et kõik ei valeta. Ja pealegi on väga raske ühele ilusale valele vastu panna. Usutakse ka, et valetaja peab olema tark. Kes oskab musta valgeks rääkida, sobib ka riiki juhtima, kas pole? Valed on teatud liiki fantaasiad ja kes siis ei tahaks neid tõeks pidada?
Valedele rajatud riigikorrad ei kesta kaua. Aga nad võivad kesta ikkagi piisavalt kaua, et inimesed harjuksid valede sees elama. Jutt ei käi üksnes Venemaast, selliseid valevaldu on ilmas enam kui küll. Aleksandr Solženitsõn kutsus 40 aasta eest kõiki elama ilma valedeta. Võimatu ülesanne! Valedeta ühiskond eksisteerib üksnes roosades ulmelugudes. Eestimaagi kubiseb valedest. Aga valetada saab üksnes sellele, kes tahab valesid uskuda ja kes ei suuda ise mõelda. Mõttelaiskus on suurem julgeolekuoht kui vene tankid või viies kolonn.
Mina ootan sellist Eestit, kus oleks rohkem vallatust. Siis oleks ka inetute tõdedega kergem leppida. Jah, asjad võivad vahel tuksi minna, aga vallatu meel ei lase sügavale muremülkasse vajuda. Inetuid tegusid ei saa olematuks teha ja inetuid nägusid ilusamaks valetada. Kuid natuke vaba ja vallatut meelelaadi aitab leppida inetustega. Inetud teod muutuvad vallatu meele mõjul naeruväärseks ning inetud näodki paistavad naeratuste sees päris kenakesed.
