Me teeme seda kolmekesi

Me teeme seda kolmekesi,

mina, sina ja tema.

Teeme nii pagana hästi,

et jääme end imetlema.

Seda tegime juba siis,

kui oli valge ja hele.

Aga kohal nüüd on öö,

annab võimu vaikusele.

Ei lõpe siiski me rüsin,

seda teeme ikka niisama.

Ja viimaks ma siis küsin:

kui kaua veel kestab see jama?

Magnific

Sibul ja kartul

Lõimumise retsept

Venelane on teadupärast sibul. Ta ajab eestlase nutma. Eesti keelt ära ei õpi, peksa või hapukurgiga. Sibul arvab ikka, et kogu peenar kuulub talle ja kõik peavad kõnelema ainult kibedat sibula keelt. Kibe on sibul seepärast, et marineerib koguaeg viina sees. Kui sibul viinaleotisest välja võtta, läheb ta kähku mädanema.

Sibul armastab kulda, eriti kassikulda. Sellepärast ongi ta ennast pealt kullakarvaliseks võõbanud. Suur glamuur peibutab teda, ta armastab odavaid ehteid ja odavat tümpsu.

Sisemiselt on ta lootusetult siiruviiru ja käärunääru. Ühe kihi all on järgmine ja selle all veel üks – mida rohkem uurid, seda hullemaks läheb. Ta igatseb tagasi Stalini aega, kuid samas fännab ka Peetrit ja Katariinat. Tahab kõigile peksa anda, aga kardab ise peksa saada.

Sibul võib olla korraga terav, magus, mahlane ja üllatavalt kangekaelne. Emotsionaalne. Temas on kurja kuraasi ja eklektilist ekstaasi. Ent seejuures on ta ikkagi päris tugev. Teda saab hakkida, kuid kerge see pole.

Eestlane on seevastu kartul. Lihtne, tagasihoidlik ja maalähedane. Ta ei säti end esimese käiguga lauale. Aga kui ta ette astub, siis võib tema peale kindel olla. Kõht saab täis ja meel muhedaks.

Kartul on pealtnäha labane, ent seest soe ja kõige paremini avaneb siis, kui teda natuke koorida. Selleks tuleb muidugi aega varuda.

Kartul trotsib külma, vihma ja kehva suve. Isegi hallaööd elab ta üle, öeldes selle peale lihtsalt: „Kannatame ära!” Mis on kartulile raske, see on sibulale surm.

Kartul on äärmiselt praktiline ja mitmekülgne: keeda, küpseta, prae või tambi pudruks – ikka saab asja. Kartul on sündinud kümnevõistleja. Selleks, et midagi saavutada ja välja paista, peab ta olema paljudel aladel meisterlik.

Kuidas sibulat kartuliga lõimida? Kõige maitsvam kooslus sünnib siis, kui kullane ja mullane ühte supipatta satuvad. Pajas on ju kõik võrdsed.

Koori sibul ja kartul. Lõika kartul väikesteks tükkideks, haki sibul. Hauta sibulat tasasel tulel õli sees. Lisa kartul ja puljong, puista juurde soola ja pipart. Keeda umbes veerand tundi. Soovi korral serveeri hapukoore ja saiakuubikutega.

Tulemuseks on roog, mis kinnitab vana köögitarkust: kartul hoiab kõhu täis, sibul annab maitset. Nii see lõimumine käibki. Ikka soolestiku kaudu.

Madisõ Ülle sinnu võtku!

Kas põrgulinõ ülletäs?

Eesti om saanu jäl vahtsõ riigivanõmba vai nigu seo ilma aigu üldäs: presidendi. Madisõ Ülle om mi säidsmes president ja ku kaia, määnest nimme tä kand, sõs taad naist piät kül pelgämä!

Edimäne president oll muiduki Päts. Kas tä oll Pätsi vai Pätsu Konstantin, ei olõ selge. Ku võtami tarvitusõlõ tõsõ variandi (Kahr vai Mesikäpp), sõs om meil olnu kats mõtsast tulnu presidenti (Päts, Ilves) ja kats merega köüdet riigipääd (Meri, Kaljulaid). Eesti om ju iks mõtsa- ja mereriik. Pääle tuu om siin ammust maad küntü ja karja hoitu. Karis tähendäs karamaad, nii et timä tulõ talurahva puult. Hulga sõamehi ja mõisapidäjid om siit üle käünü – tuu miilde tulõtamises pidäsi presidendiammõtit Rüütel.

A nüüd astus Kadriorgu ehtsä põrgulinõ, vana Madis esi. Madis om ju rahvasuun sama, miä juudas, jeekim vai sindrinahk. Määne üts Madis õigõlõ vällä näge ja mille tä säändse nime om saanu, jääs tiidmäldä. Madis sünnütäs kurja, a timäga või kaupa kah tetä. Võtat vana luvvakandsu, viit nelläpäävä üüse risttii pääle, hõikat Madisõ vällä ja saat kolmõ veretsilga iist hindäle tubli puugi (eesti keelen: krati).

Magnific

Madisõ Ülle om harv tükk tuu poolõst, et juudalidsõ omma hariligult iks esädse. Kas kiäki om ülepää kuuldnu mõnõst naiskuradist? Piiblist või löüdä mitmid hõelid naisi, nigu Iisebel, Delila ja Salome, a nä kõik omma luust-lihast inemise. Õigõl kuradil omma iks muna takan. Seo naissoost Madis, kiä nüüd Kadriorgu pässi, piät kül korgõmba järgu põrgulinõ olõma!

Madis või tõnõkõrd pühä kah olla, näütüses apostli Madis (Matteus), Jeesusõ jüngri, kiä arvada üte nelläst evangeeliumist kirjä pandse. Tõnõ Piibli-Madis (Mattis) oll niisamatõ Jeesusõ seldsiline, Juuda kotussõtäütjä, kedä katoligu kerigun miskiperäst joodikidõ kaitsjas peetäs. Pääle kõvva pummelungi võit sõs tuu lakatsi iist, kiä inämb jalgu alla ei võta, pallõlda: „Madis tulõ appi!”

Mi vabariigi sünnüpäiv om üteliidsi talvinõ madisõpäiv. Nüüd või ütelda, et ka madisõüllepäiv. Mõnõ meelest om vahtsõnõ riigi-imänd ilmakaemisõ kotsilt pallu vanamiilne, mõnõ meelest hoobis perädü vabamiilne. Kiä pidä tedä ülearvu teräväs, kiä tsipa pehmes. Madistamist saa tuu peräst küländ. Pääasi, et ei tulõs tõist madisõpäävä lahengut.

A Ülle või viil kõvva ülletä ja ütte hääd ülletüst omgi mi rahvale vajja.