Ükski leksikon ei anna täpset vastust, millal võisid suusad esmakordselt Eestimaale jõuda. Küllap oli see millalgi 20. sajandi alguses. Igatahes oli noor Friedebert Tuglas suuskamisest vaimustuses. Paraku ei pidanud tema lähikondsed sihukest lume pääl aelemist mingiks kunstiks ja Tuglas sai naabritelt koguni sõimata, et ta oma keppide ja pilbastega koeri hirmutab. Äärepealt oleks tarmukas suusapioneer ja tulevane kirjandushiiglane ühelt tigedalt taadilt kuuli kerre saanud.
Ega eestlased ole kunagi olnud suur talispordirahvas. Kümme medalit erinevatelt taliolümpiatelt on küll ilus tulemus, aga kui arvestada, et nende medalite taga on vaid viis sportlast (Antson, Levandi, Veerpalu, Mae, Šmigun-Vähi), siis tuleb ikkagi tunnistada: oleme rohkem mati-, paadi- ja kettarahvas. Ja muidugi mõõgarahvas. Ja reketirahvas ka, kui Kanepil hästi läheb.
Mõni spordianalüütik ennustas juba paari aasta eest, et Sotšist meile medaleid ei tule. Aga seda kurba asjaolu, et ükski eestlane individuaalselt kahekümne parema hulka ei mahu, võis näha vaid tugitoolisportlaste kõige karmimas õudusunenäos. Samal ajal keerlevad kahekordsete olümpiavõitjate ümber dopingujamad, mis tuhmistavad paratamatult ka möödunud kuldsete aegade sädelust. Kõigele lisaks jäi Tartu maraton ka ära. Täitsa nutt tuleb peale! Kõik taevased ja maised jõud on suusarahvale selja pööranud.
Olematud võistlustulemused ning räiged dopinguskandaalid on murdmaasuusatamist nii tugevalt määrinud, et selle puhtakspesemiseks peab veel vähemalt paar-kolm taliatleetide põlvkonda vahetuma. Pole ka ime, et sellise lörtsise olukorra juures nihkus fookus hoopistükkis iluuisutamisele. Jah, Eestis polekski iluuisutamisest kuuldud, kui Allar Levandi ei oleks kaheksakümne kaheksandal aastal toonud Calgaryst lisaks pronksile ühes ka võluvat Annat.
Sellega seoses meenub, et tänavu tuli eestlannast lumelauasõitja Kadri Pihla elukaaslane Pierre Vaultier lumelauakrossis olümpiavõitjaks. Ehk nihkub nüüd fookus tasapisi ka nn. ekstreemsetele talialadele, mille edendamine on Eestis seni täiesti tagaplaanile jäänud. Ometi võistlesid lumelaudurid esimest korda juba Naganos 1998. Paraku oli see aeg, kui just murdmaasuusatamine jõudis meil maailmatasemele ning sellest sai Eesti talispordi püha lehm.
Eesti murdmaasuusatamise kuldaja võib piiritleda aastatega 1999–2011 ehk esimestest MM-i medalitest Veerpalu märtrijandini. Üheksakümne üheksandal aastal toimus esmakordselt ka Otepää MK-etapp. Maailmakarikasari on nüüd Maarjamaalt kadunud sama jäljetult nagu lumi. Rahvuslikust uhkusest on saanud rahvuslik häbi.
Kehvade tulemuste üle on palju virisetud ja vaieldud. Suusatajad pole süüdi. Metsiku Lääne saloonides rippus seinal silt: „Ärge tulistage pianisti! Ta teeb, mis suudab.“ Suuskaritega on sama lugu. Mõni pehmel diivanil lösutav kommentaator arvab endiselt, et võiduvalem on imelihtne: kes teeb hommikust õhtuni trenni ja sööb korralikult putru, see ongi olümpiavõitja. Ei ole ta midagi! Mängivad tibatillukesed detailid. Tipptasemel sport vajab enda kõrvale ka tipptasemel teadust. Ja raha, see raha, see neetud raha, mida kellelegi kunagi piisavalt ei jätku…
Tulevik pole õnneks tume. Sotšis käis hulk debütante, kes ei suutnud küll üle oma varju hüpata/suusatada/uisutada, kuid kellel auahnus ja võidunälg ihus kirvendavad. Kõik ässad on olnud kunagi tattninad. Peaasi, et võidunälg ei kustuks. Selle nimel peab ka spordiametnikkond pingutama.
Ootusärevad pilgud on suunatud murdmaalt mäenõlvadele. Juba valmistatakse ette medalitseremooniat Viguri-Kellyle, kelle väikestele õlgadele on kleebitud vahest liiga varakult meie talispordi päästeingli tiivad. Aga nelja aastaga võib veel palju muutuda ning naiste konkurents ka freestyle-suusatamises tublisti tiheneda. Tänu Kellyle saavad X-alad vähemasti rohkelt tähelepanu. Ei tasu jääda konservatiivselt oma klassikaliste „rahvusradade“ juurde. Tuleb leida uusi radasid, mis medaliteni viiks. Võtkem või lätlased – nemad on leidnud oma niši kelgurennist. (Huvitav, kas Eestis üldse keegi skeletoni või bobisõiduga tõsiselt tegeleb?)
Kuid lumi on muinasjutt, nagu laulsid me kahevõistlejad üle kahekümne aasta tagasi, ja olgugi et kõik muinaslood ei lõpe sugugi õnnelikult, võiks Sotši olümpiat nimetada siiski kainestavalt mõtlemapanevaks ja natuke ka lootuste olümpiaks. Kui on lootust, siis on kõik hästi.
