Alles see oli, kui kõva häälega vaieldi, kas taandumisest kõnelev vokaalteos ikka sobib laulupeole. Mis „Taandujad“?! Eestlased on olnud püsijad, juured sügaval maa sees ja latv uhkelt pilverünkade vahel. Paljud arvavad nii. Jah, vahest tundubki taandumise kujund pisut ebaharilik, sest läheb see ju vastuollu ehteestiliku narratiiviga. Kui aga taandumine asendada tardumisega, tekib juba teatav rahvuslik leitmotiiv. Ka tardumist võib tõlgendada negatiivsest küljest: moodne ühiskond ei tohtivat olla tardunud, vaid liikuv ja tuultele avatud.
Kuid tugevad tuuled on Eestimaad nii kõvasti räsinud, et vahelduseks tahakski tõmmata pea õlgade vahele ja kivikujuks moonduda. Ega tuul kivile häda tee. Film „Risttuules“ mängib tardumise ja liikumise kujundiga väga nutikalt ja elegantselt. Küüditamisega jäi aeg seisma. Film rõhutab seda dramaatilist mõtet algusest lõpuni. Aga mida see aja peatumine õieti tähendab? Näib, nagu ütleksid tegelased ekraanil aina: „Me ei taha minna, me tahame paigale jääda!“ Just nimelt. Olla omal maal, tegelda oma asjadega. Õppida, töötada, armastada. Igast kaadrist peegeldub eestlaslik trots. Ei taha minna! Ei taha kurjaga lepingut sõlmida! Ei taha mütata mööda võõrast Siberi maastikku. Ei taha! Parem tardume...
„Risttuules“ on Y-põlvkonna kingitus esivanematele. Hämmastavalt palju debütante on andnud oma panuse, et inimsusvastased kuriteod ei ununeks. Ajalooline teema nõuab väga keskendunut ja taktitundelist käsitlust. Mina poleks julgenud midagi sellist ette võtta. Arvan ikka, et enne kui hakata ajaloolistest traumadest kõnelema, peaks tordilt vähemalt 30 küünalt ära puhuma. Muidugi saab ajaloo vagudele minna ka uutmoodi adraga. Eesti filmikunsti puhul on tüüpiline, et raskeid teemasid käsitletakse läbi eksperimenteeriva vormi. Miks ka mitte?
Filmi „Risttuules“ vaadates tekib tunne, nagu sirviks kellegi pildialbumit ja loeks kõrvale patakat kolletunud kirju. Pilt on tähtis. Vahel tähtsamgi kui sõna. Massiküüditamistest on säilinud väga vähe autentset pildimaterjali. Olen näinud vaid paari-kolme udust fotot küüditamisautodest ja loomavagunitest. Need on tehtud mõistagi salaja. „Risttuules“ laotab meie ette terve hunniku mustvalgeid fotosid – mis sest, et lavastatud. Vähemalt me näeme, mis kunagi juhtunud on. Saame osa päris inimeste lugudest. Uitame pildi sees ja kuuleme kõrvus kumisemas ühe noore naise mahedat tämbrit. Sekka kaunis ja mõtlik muusika.
Film võib just põneva tehnilise poole pealt ka mujal tähelepanu äratada, kuid kas sisu jõuab vaatajani? Kahtlane. „Risttuules“ üritab käibele tuua terminit „Nõukogude Holokaust“. Jah, sellest saaksid isegi prantslased ja brasiillased aru. Termin on paraku eksitav. Holokaust tähendab sõna-sõnalt tapatalguid. Küüditamine oli „kõigest“ küüditamine. Inimesed kisti juurtega maast välja. Neid ei raiutud maha. See asjaolu ei mahenda muidugi kommunistlike sigade kuritegusid. Me ei pea oma rahva kannatusi reklaamima, ehkki Balti rahvaste saatus võiks olla igas maailmajaos tuntud. Kas see läheb tegelikult kellelegi korda? Kas meid liigutab „Türgi Holokaust“ Armeenias või „Serbia Holokaust“ Bosnias? Palju me neist üldse teame?
Kuid mis neist laipadest lugeda. Märgakem inimest – elavat ja hingavat. Erna ja Helduri armastuslugu on väga lihtne ning peaks kõnetama igaüht rahvusest sõltumata. Vahest on sisulist lihtsust ülearugi. Võiks olla rohkem emotsioone ja pooltoone, jõhkramat hingepitsitust… Aga las ta olla. Monumentaalne film küüditamisest ootab tulevikutegijaid. „Risttuules“ pole veel monument, vaid alles viit, mis osutab millelegi võimsamale. Ülekohus seisab endiselt kotis. Andeks ei palu keegi. Just selle pärast ongi taolisi filme vaja – et mälu ei tuhmuks ja emotsioonid ei tarduks.
P.S.
Minu kodu lähedal on üks talukoht, mis jäi pärast märtsiküüditamist
tühjaks. Alati, kui sinnapoole vaatan, jääb mulje, nagu oleks aeg sealgi
igaveseks seisma jäänud. Hea küll, vahest mitte igaveseks. Ükskord
kaovad ka laudavundament ja praegu kohisevad õuepuud. Vahest ehitab
keegi sinna uue maja? Siis saaks tõesti öelda, et viimaks läheb aeg
edasi.
