Soome-ugri rahvaste jaoks on munal fundamentaalne tähendus. Munast sündis ju kogu maailm. Kusagilt lendas kohale lind, kes punus ilmaruumi keskele pesa ning poetas sinna kena kirju munakese. Niisiis, soomeugrilased ei ole murdnud pead selle üle, kas enne oli muna või kana. Aga kana ja tema päritolu polegi tähtis.
Munad on armsad, olgu kõne all maamuna, pesamuna või silmamuna. Või siis need hellad munad, millest mehed peamiselt räägivad. Hing väärtustab elu. Ja munas on elu. Paljude rahvaste jaoks seostuvad munad küllusega. Valgud ja mineraalid, mis hapra koore all peituvad, toidavad meid. Aga munade haprus tuletab ühtlasi meelde, kui habras on elu. Täna hingame õhku ja süda põristab trummi, aga homme saavad me kopsudest-maksadest odavad üürikorterid vakladele. Noh, needki olevused sünnivad munast.
Munas on korraga kuldne päike ja hõbedane kuu. Munas on ilu ja hoolt. Eestlaste ürgema Linda sündis näiteks tedremunast. Kuid muna ei ole naiselik ega mehelik sümbol. Ta on androgüünne, kesksooline, universaalne ja omane kõigile. Naise organismist leiame munarakud, mehele kuuluvad munandid. Uue elu tekkeks on mõlemad vajalikud. Hauvad nii emas- kui isaslinnud. Isased teinekord rohkemgi. Munemine ja haudumine nõuab aega. Venivillemite peale käratatakse küll, et mis sa muned, aga vahest peabki endale aega võtma. Kiirustades ei saa armastada.
Nii mõnegi põngerja lapsepõlve ilmestavad üllatusmunad. Kas pole põnev see pooleks koksata ja vaadata, mis seal sees on? Üllatused toovad põnevust ja pettumust. Mina sain esimese üllatusmuna umbes kakskümmend aastat tagasi. Sealt koorus tolmuimejaga naisterahvas. Oli see mingi müstiline enne? Tont seda teab. Mõnest munast võib välja vupsata tuvike, teisest hoopis türannosaurus. Eks munad ja elud ole erinevad.
Miks mune ikkagi värvitakse? Vahest samal põhjusel, miks kuuski igasugu kulinatega ehitakse. Inimene on säärane imelik loom, kes tahab loodust ümber kujundada. Kasvõi niisama – katsetamise mõttes. Et oleks ägedam. Kõik ilm on värve täis, olgu siis munadki mõnikord lillelised või triibulised nagu punkari sonks. Mõnus ju!
