Elu ja kunsti piir kulgeb mööda naissugu. Naise ilu ja kütkestavust on läbi aegade peetud natuke müstiliseks ja isegi saatuslikuks. Nõnda on sündinud lood hukutavatest näkkidest ja sireenidest, kaljusel Reini kaldal laulvast Loreleist, patustajast Eevast, võrgutavast Delilast ja ülearu uudishimulikust Pandorast. Rääkimata Aphroditest, Venusest ja Ištarist, mitmekülgsetest jumalannadest, kes demonstreerivad erinevates müütides nii välimusest tulenevat lummuse väge, armukadeduse traagikat kui ka eneseohverduslikku kirge. Laskuvad ju mitmed armujumalannad koguni allilma, et kallimat surma küüsist päästa.
Kui maiste naiste juurde tulla, siis pole igapäevased ohvrid neilegi võõrad. Näib, et naised teevad oma elu meelega keeruliseks. Meessoole jääb igavesti mõistatuseks, kuidas saab siidsukkade, seelikute ja tikk-kontsadega üleüldse kõndida. Et akrobaatilist trikki keerukamaks teha, kuhjavad naised endale kaela, kõrva ja käte ümber kõikvõimalikke säravaid kulinaid. Kaalu lisavad ka juuksepikendused. Ei ole veel piisavalt keerukas? Pistame siis sõrmede otsa parajalt pikad küüned ja kleebime vaatevälja ahendamiseks külge kunstripsmed. Ja siis algab etendus! Naine ilmub seltskonda ja teenib (mees)publikult sooja aplausi elegantse, artistliku ja kahtlemata väga ohtliku etteaste eest.
Tsirkus tsirkuseks, naine tahab olla kunstiteos. Kunsti nimel on ammustel aegadel kantud korsette ja krinoliine, peas parukaid ja näos puudrihunnikuid. On pleegitatud nahka elavhõbedaga või seda hoopis solaariumis pruunistatud. Ja ehted, ehted, ärgem unustagem ehteid! Kuld ja kalliskivid ei maksaks pooltki nii palju, kui naised poleks neid muistsetest aegadest peale enda küljes kandnud. Tüdrukud on teemandi parimad sõbrad, sest vaid tüdrukute säras paistab ka teemant tõeliselt kirgas ja hinnaline. Või vaadakem seto laulikuid – oh seda hõpõkraami, mida nad büstile laduda suudavad! Leelo läheks rappa ja hääl jääks kurku kinni, kui rinda ei kaunistaks hõbedamäed.
Kus asub aga loomulikkuse ja kunsti tollipunkt? Kas lõunamaa päikese all pruuniks põlenud kunstlike täienditega naine on ikka ilus? Vaidluse koht. Kunst ei peagi olema ilus. Kunst peab juhtima tähelepanu sellele, mis on tegelikult ilus. Nagu näiteks hing. Eriti jõudsalt juhatab pilgu õigetele radadele moekunst, millel on naissooga fundamentaalne side.
Muidugi peab kunst vahel ka šokeerima ja naised suudavad sedagi. Pärast II maailmasõda ilmusid naiste garderoobi bikiinid. Nime olevat need saanud Bikini atollilt, kus ameeriklased tuumapommi katsetasid ja mis olnud pärast plahvatust sama paljas kui bikiinides naise keha. Õige pea tõmbasid Eeva järglased endale jalga ka püksid, mis oli juba otsene väljakutse seni tugevamaks nimetatud meessoole. Šokk missugune!
Kunsti kohustuslikuks eelduseks on loome- ja tegutsemisvabadus. Egas ilmaasjata ole vabadust peetud naissoost nähtuseks. See poolpaljas kaunitar, kes Eugène Delacroix’ kuulsaimal maalil viib rahva barrikaadidele, pole keegi muu kui Vabadus. New Yorki saabujaid tervitab aga Rooma priiusejumalanna Libertas, kelle õilis vaskne ihu ja kiirgav tõrvik lausa sisendavat tahtmist käia püstipäi ja olla see, kes olla võid.
Kuid nii on olnud ju aastatuhandeid: mehele annab vabaduse tegutseda just naine. Mees võib teha, mida süda lustib, kui samal ajal keegi hea olevus kodus leemekulpi liigutab ja sukavarrast keerutab. Ja kes siis veel järeltulijail silma peal hoiab, kui mitte naine? Aga aitab, see on praegusel ajal valus teema. Naiste ühiskondliku vabanemisega on mees kaotanud hulga isiklikku vabadust.
Vastavalt aegadele muutuvad ka kunstiteosed. Me ei tea, millised võivad naised välja näha saja või viiesaja aasta pärast. Millist värvi on nende huuled või juus? Mida torkavad nad jalgade otsa, mida kätte? Kuid üks on ometigi kindel. Naised lisavad värvi. Meeste ellu ja maailma üldiselt. See ongi muusade ülesanne. Inspireerida ja ülendada.
