Moest läinud tuhkatriinulood

Kahekümne viie aasta eest valiti suure õhinaga esimest sõjajärgset Miss Estoniat. Publikuhuvi oli tohutu. Tol ajal ei tulnud vist kellelegi pähe, et tegemist on üksnes palaganilaadse meelelahutusüritusega. Eesti esikaunitari valinud kohtunike brigaad koosnes paljuski meie kunsti, kirjanduse ja filminduse suurkujudest, mistõttu kvalifitseerus missivõistlus vabalt kultuurisündmuseks. 

Ajad muutusid ja üheksakümnendail tekkis nii palju kõiksugu missivalimisi, et avalikkuse huvi nüristus. Käesoleval sajandil ei tehta Miss Estoniatest enam väljagi. Miks siis? Küllap leitakse glamuuri ja elegantsi mujalt. Kuid ennekõike paistab kohaliku missinduse pankroti põhjuseks olevat ühiskondliku psühholoogilise ja emotsionaalse seisundi muutumine. Tuhkatriinulood ei ole enam moes. 

Eesti taasiseseisvumine on samuti omamoodi Tuhkatriinu lugu, kus kõrgest soost heasüdamlik iludus (Eesti) langeb kurja kasuema (Nõukogude Liit) ja võõrasõdede (sovetlikud immigrandid) türannia alla. Viimaks õnnestub aga üllal neitsil haldjast ristiema (USA) abiga taastada oma endine staatus ja abielluda nägusa printsiga (Euroopa Liit). Üleminekuajal tunnetati seda ürgset lugu kollektiivselt ning selle tunnistuseks on ka Ladina-Ameerika seepide hiigelmenu. Juba millalgi kaheksakümnendate lõpus, kui perestroika täistuuridel pöörles, hakati vene telekanaleil näitama Ladina-Ameerika teletoodangut. „Lihtsalt Maria“ sai vaat et legendiks (mina õppisin tänu nimetatud sarjale ära esimesed venekeelsed sõnad…). Sellele järgnes ETV eetris „Metsik roos“, mille tunnusmeloodia on tänu Kuldse Trio teravmeelsele kaverile igavikulise kuulsuse saavutanud. Vasttärganud kommertskanalid hullutasid vaatajaid Tahmanägude ja kõikvõimalike mitte-lihtsalt-Mariadega. Nagu näha, polegi Tahmanäo ja Tuhkatriinu vahel enam põhimõttelist erinevust. Semiootiliselt kuuluvad telenovela’de kannatavad neiud samasse kategooriasse rahvusvaheliselt tuntud Cendrilloni ja Aschenputteliga. 

Ladina-Ameerika ühiskonnad on üldiselt väga kontrastsed ning sotsiaalsed lõhed sügavad. Neist asjaoludest johtubki sealsete Tuhkatriinude aktuaalsus. Vaestele ühiskonnakihtidele pakub psühholoogilist rahuldust elada kaasa matsiplikade imelisele saatusele. Ka missivõistlused järgivad todasama tuhkatriinulikku stsenaariumi: tüdruk „meie seast“ kroonitakse kuningannaks. Isegi puruvaesest agulirotist võib saada muinasjutulises rikkuses kümblev kõrgeausus. Pole juhus, et üleilmsed missivalimised on samuti just Ladina-Ameerika riikides võrdlemisi populaarsed, samas kui suhtelist heaolu nautivad eurooplased ja põhja-ameeriklased sääraste ürituste peale vaid õlgu kehitavad. 

Nõnda siis tulebki tunnistada, et ka eestlased on tuhkatriinulugudest välja kasvanud. Oleme vabad ja mitte just ülearu vaesed. Kõrvitsad on tõldadeks muudetud ja kristallkingakesed vedelevad pangalaenu eest soetatud baldahhiinvoodi ees. Sellises mugavuses võib pilgu vahelduseks „Tuhande ja ühe öö“ eksootikale heita, et hakata tasapisi harjuma islamiseeruva maailma kommetega.

Mida reinuvader ütleb?

Vulpes vulpes on koerlaste sugukonda kuuluv kiskja. Ta on umbes koerasuurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema karvastik on valdavalt oranž, kurgu ja kõhu alt valge. Elupaigana eelistab metsatukkasid. Toitub peamiselt närilistest. On ettevaatliku iseloomuga. Tema urul on mitu väljapääsu. Urud on peamiselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägraurge. Tal on väga hea kuulmine ja haistmine, ka pimedas näeb ta väga hästi.

Interneti põhjatutest sügavustest võib leida kõiksugu kummalist kraami. Sageli ujub pinnale sodi, mida kümnete miljonite klikkidega vahule klopitakse, kuigi vahel hulbib lainetes ka pärlikarpe, mis igat surfarit rõõmustavad. Aga infost tuubil maailmas polegi pärlikarpe ja sodihunnikuid lihtne eristada.

Miks ühest või teisest YouTube’i klipist saab rahvusvaheline hitt, on vastamatu küsimus. Paikapidavaid hitivalemeid pole nagunii veel välja rehkendada suudetud. Ühel hetkel lihtsalt juhtub nii, et suur hulk inimesi tormab klikkima mingil „überlahedal“ videol. Järelikult on selle järele vajadus. Viirus päästetakse valla ja ajud muutuvad jälle natuke siledamaks. Tegelikult tahtsin kirjutada viimatisest YouTube’i hitist, mis polegi sileajudele. Kui mullu õpetas üks Lõuna-Korea jorss kodanikud kaerajaani vihtuma, siis tänavu on kõigi pilgud suunatud Norra paksudele metsadele, kus toimub nii mõndagi põnevat. Vennad Ylvisåkerid on pannud kogu maailma kooris küsima: „Mida rebane ütleb?“ Ja see, kallid loodushuvilised, on pagana hää küsimus.

Mina olen rebast kodulähedases salunukas häälitsemas kuulnud küll, kuid linnastunud kuulmismeel ei pruugi seda alati registreerida. Õigupoolest polegi loomadest ja loodusest kuigi palju poplaule komponeeritud. Kahju. Loodus on suur inspiratsioonipank, mis pakub hulgaliselt üllatusi. „What Does the Fox Say“ toob kõigepealt meelde lastesalmid, kus mainitakse krooksuvaid konni ja näuguvaid kasse või püütakse mõne linnu erilist laulumaneeri järele aimata. (Midli-madli, kudli-kadli… Tõmbas särgi lõhki – sirts-sirr!) Nõnda on siis ka Ylvise hitti mõjutanud rahvaluule meloodiline külg. Kuid videos saba keerutava rebasekuti fenomeni võib asetada ka laiemasse folkloristlikku ja popkultuurilisse konteksti.

Nutika rebase lood on tuntud kogu Euroopas. Meie Reinuvader Rebane, keskaegne „Rebaseromaan“, Krõlovi valmid, Roald Dahli „Vapustav härra Rebane“ – küllap on see vaid väärika nimekirja esiots. Rebast on tihti käsitletud kavaluse allegooriana, mõnikord vandenõulaste vapiloomana, kelle graatsia, väledus ja tuline kasukakarv ei jää inimpilgule märkamatuks. Öise eluviisi ja hiiliva käitumislaadi tõttu hakkasid kristlased teda vanakuradiga seostama, kuid Renart'i lugudes sai rebasest feodaalkorda õõnestav satiirik. Põhjamaade mütoloogias on rebane olnud tigeda ja teravmeelse allilmavalitseja Loki kaaslane.

Väike salapära ja ambivalentsus saadab rebast tänini. Muidu poleks ju kõnealune rebaselaulgi nõnda menukaks osutunud. Moodsa klubimuusika paroodia ja naljasaate reklaamina sündinud videoklipp viib mõtted hoopiski metsikule loodusele. Küsides rebase hääle järele, küsime ühtlasi, mida me loodusest üldse teame. Kas me tunneme loomi? Ega vist. Metsast on betoonis kükitavale inimesele saanud samblavaibaga kaetud näitelava, kus mingisugused anonüümsed elukad aeg-ajalt etendusi korraldavad (mõelgem kasvõi puude otsa paigaldatud veebikaamerate peale!). Loomad on osa vaatemängust. Nende askeldusi on lihtsalt huvitav jälgida. Näe, metssiga tuhnib! Appike, kurg lendas pessa! Ja kusagil võpsikus lippab saladuslik „maskeeritud ingel“, kelle häält enamik meist kuulnudki pole.

Aga mida see rebane siis ütleb? Esiteks, tänapäeva tantsumuusika on sisutu, iseloomutu ja selgrootu. Teiseks, põhjamaalased oskavad nalja teha. Kolmandaks, norra mehed valdavad falsetti (a-ha ja Ylvis vähemalt). Ja neljandaks – pange YouTube ja Facebook vahelduseks kinni ja minge metsa.

Surm limonaadipudelis

Poeskäimine on väsitav töö. Füüsiliselt ja vaimselt. Ei ole nii, et haara aga siit leib ja sealt piim, mõni vorstijupp ja kohvipakk lisaks. Täisväärtusliku eluga arvestav ostlemine nõuab põhjalikke teadmisi matemaatikast, majandusest, bioloogiast ja keemiast. Aju peab ühtelugu arutlema, mida ja millise hinnaga osta, mis on kahjulik, mis kasulik. Inimene on kõrgelt arenenud elektrokeemiline olend ja iga makku jõudev piisake-raasuke ei too pikemas perspektiivis tulu. Kokkuhoid ja mugavus võivad mõnes võrrandis anda summaks ilusad matused. 

Ainult üks näide. Karastusjookides peituvad säilitusained naatriumbensoaat (E211) ja kaaliumbensoaat (E212). Ilmselt pole kuigi laialdaselt teada fakt, et C-vitamiini ja soojuse mõjul muutub aine benseeniks, mille toime võib inimorganismile olla hukatuslik. E211 kahjustab rakke ja DNA-d. Erinevad vähivormid, maksahaigused ja Parkinsoni tõbi on pikka aega säiliva magusa joogiga kaasnevad tõenäolised tagajärjed.

Kahju, et keemiatundides nendele tarkustele rõhku ei panda. Teooria süsinikahelatest ja ioonilistest sidemetest on mõistagi vajalik, aga elu elatakse ikka praktilises maailmas, kus ohud ei jää aatomitasandile, vaid vahivad vastu kodustest külmkappidest. Euroliidu tarmukamad ametimehed peavad püha ristisõda tubakatoodete vastu, kuid selle võitluse varju on jäänud teised tooted, mille kasutus pole sugugi nõnda rangelt reguleeritud. Kes hoiataks lapsi ja vanemaid ohtlikke aineid sisaldava limonaadi või viineri eest? Vahest tuleks ka säilitusaineid sisaldavatele toodetele lisada märge: „Limonaad võib kahjustada teie tervist!“ või „NB! Ohtlik viiner. Hoida laste eest kättesaamatus kohas!“. Veel parem: „Toode sisaldab säilitusaineid. Toote tarbimisega kaasnevate tervisekahjustuste ravi eest Haigekassa ei tasu.“ Paneks mõtlema küll… 

Kõiksugustest teadusuuringutest küllastunud maailmas on keeruline leida autoriteeti, kes põrutaks: E-ained on surmavalt ohtlikud. Ikka tuleb hea akadeemilise tava kohaselt kasutada impotentset sõnastust, mille kohaselt on teatud ainetel teatud tõenäosus tekitada teatud inimestele teatud tingimustel teatud kaebusi. Aga inimene, kes ostukorv käevangus oma sente loeb, ei lükka E-aineid sisaldavat allahinnatud kraami tagasi. Kellel on üldse aega veeta poeriiulite vahel tunde, et uurida etikette? Ja palju on luubiomanikke, kes toodetele kantud kirbukirja lugeda suvatsevad? 

Mitte keegi meist ei tea, millised reaktsioonid meie sisemises keemialaboris päevast-päeva toimuvad. Mõni võib kogu elu E-aineid organismist läbi lasta ja häda ei midagi. Teisel nii hästi ei lähe. Turumajandus on aga püha ning tarbija peab ise olema piisavalt tark ja ettevaatlik, et ohtlike toodete eest hoiduda. Täna nuumame vorstivabrikut, homme matusebürood. Nõnda see kapitalistlik masinavärk töötabki.

Põlvkondade heitlus

Kohalike omavalitsuste valimised paljastavad kurva tõsiasja: Eesti riigi moodustavad suur kanaema (Tallinn) ja paarsada väikest tibukest (sealhulgas kukepoeg Tartu). Mis parata, päälinnas elutseb ligi kolmandik Eesti asukatest ja Tallinnas toimuv mõjutab otsesemalt või kaudsemalt kogu riiki. Seega pole ka imestada, et Tallinna meeri trooni pärast käib armutu, absoluutselt kõiki hea maitse piire purustav kuningate heitlus, mis võtaks isegi lennuka fantaasiaga George R. R. Martinil habeme võbisema. 

Ent tibukesed ei säutsu vähem raevukalt. Isegi paari tuhande elanikuga valdades käivad tulised troonide mängud. Taolised võimusaagad kuuluvad paraku tragikomöödia žanrisse. Kui ka kümmekonna liikmega vallavolikogud ei suuda kompromisse leida, muutub poliitika halenaljakaks. Mitmetes Lõuna-Eesti pisivaldades on täheldatav kõrge valimisaktiivsus, ent huvi argipoliitika vastu jääb pigem kesiseks. Mõnes vallas domineerib seisukoht, et volikogu liikmed on täiesti ebapädevad, suur osa neist on omavahel sugulased või vähemalt sõbrasuhetes, volikogu esimeest või vallavanemat süüdistatakse joomarluses jne. Näiteid väikestes omavalitsustes lokkava negatiivse meelsuse kohta jaguks veelgi. 

Pingete tagant paistab aga sügavalt juurdunud kogukondlik etikett. Kui pealinna absurditeaterlikud kampaaniad kulgevad riigikogu valimistele sarnanevas õhkkonnas, siis provintsimülgastes mängitakse teiste reeglite järgi. Siin on olulisteks juhtmotiivideks onupojapoliitika ja kolkakonservatism. (Ausõna, ma ei taha pisemaid omavalitsusi iseloomustades kasutada sõnu „mülgas“ ja „kolgas“, kuid amortiseerinud juhtkonna ja endassesulgunud asukatega maapiirkondi vaadeldes muutuvad isegi romantikud küünikuteks.) 

Väikevaldade arengut ei takista niivõrd nende väiksus, kuivõrd sealsete elanike tugevad sõltuvussuhted. Kõik tunnevad kõiki ja kuulujutud levivad kiiremini kui SMS-id. Üksikud vallas tegutsevad ettevõtted (ehk peamised tööandjad) hoiavad vallavalitsust pantvangis, kuna sageli kuuluvad kohalikud suurettevõtjad ka ise volikokku või mõjutavad volikogus tehtavaid otsuseid seal istuvate mõttekaaslaste kaudu. Tavapäraselt on väikevalla üks tähtsamaid asutusi ka kool, mis kipub samuti olema peamiste tööandjate hulgas. Nõnda on kerge tekkima olukord, kus lihttöölised ei julge bossi vastuseisu tõttu volikokku pürgida ning kogukondlikult ärksate ideedega õpetajal läheb raskeks kandideerida koolidirektori vastu. Kodanike poliitiline aktiivsus ja tahe on sellega pärsitud. 

Hoopis hullem probleem on väikevaldades tsementeerunud võim. Kui Tallinna ja Tartu ladvikus on juhtivad erakonnad jäänud samaks, kuid isikud võimu juures aeg-ajalt ikkagi vahetuvad, siis väiksemate omavalitsuste tüüri hoiavad ühed ja samad näod halvimal juhul aastakümneid. Loomulikult ei püsiks poliitilised fossiilid võimul, kui neid pidevalt tagasi ei valitaks. Kuid siin ilmnebki pisivaldade nõiaring: vanad valivad vanu ja omad omasid. Muutusi kardetakse vaiksetes maakohtades otsekui katku. Las olla stagnaaeg, uued tuuled võivad külmemalt puhuda! Mitmetel juhtimiskoolitustel ja –konverentsidel nenditakse, et kümmekond aastat on ühele juhile ametiülesannete täitmiseks maksimaalne aeg, edasi tuleb üksnes allakäik. Verevahetus on igale organisatsioonile ja omavalitsusele hädavajalik. Eks väikevaldades ole noorsooga kitsas käes, kuid ka noored on oma kodukandi edendamisest ja arengust siiralt huvitatud. 

Aina selgemalt on näha, kuidas Eesti poliitilisel pildil hakkavad põlvkonnad vahetuma. Erakonna kõrvalorganisatsioonides aretatud komsomolipartide kõrval tegutsevad ka oma peaga mõtlevad, erakordselt laia silmaringi ja suurepärase analüüsivõimega toimekad noored. Peale tungib Y-põlvkond, vabas ühiskonnas üles kasvanud ja maailmale avatud noorsugu, kelle jaoks on demokraatia sama loomulik nagu hingatav õhk. Ehkki kogu Eesti vallutamiseks ja lõpliku võidu kindlustamiseks läheb sellel põlvkonnal veel natuke aega, on nad lahingusignaali välja saatnud. 

Minu kodukandis Antslas on seekord välja tulnud hämmastavalt palju alla 30-aastasi kandidaate. Noorima ja vanima kandidaadi vanusevahe on 66 aastat. Ühe valimisliidu liikmete keskmine vanus on 38 aastat, mida võib pidada värskendavaks nähtuseks. Ühtlasi tuleb märkida, et kõigist Võrumaa valdadest on just Antslas tihedaim konkurents – 5 kandidaati ühele volikoguliikme kohale. Selline situatsioon poleks võimalik, kui puuduks kogukondlik aktiivsus ja tarmukad noored. Milliseks kujunevad valimistulemused, on raske ennustada. Antsla on tugevalt konservatiivne paik, kus sarnaselt teiste maapiirkondadega tehakse teravalt vahet põliselanike ja sisserännanute vahel ning võimuladviku vahetumine võib vanameelsuse pooldajate leeris tekitada paraja paanika. 

Noortele võib ette heita nappi elukogemust ja sedagi, et oma poliitilisi seisukohti ei osata piisava veenvusega põhjendada, kuid kindlasti ei saa noori süüdistada soovis muuta kodupaika elamisväärsemaks. Tegelikult polegi vajadust tõmmata kunstlikke piire noorte ja vanade vahele. Põlvkonnad vahetuvad niikuinii. Kogukonnaelu juhtimisel on oluline avatus, loomingulisus ja arenemispüüe. Nimetagem neid nooruslikeks omadusteks. 

Väikevallas ei saa ega tohigi olla probleemiks kaasata võimalikult palju inimesi kodukandi heaolu edendamisse. Vähesed ressursid peaksid aktiveerima halle ajurakke, et saavutada nutikate lahenduste abil maksimaalseid tulemusi. Nooruslikkus tähendab ka valmisolekut pidevalt uueneda ja ajaga kaasas käia. Volikogu esindagu kõiki vallaelanike ja vallavalitsus teenigu kogukondlikke, mitte vaid kitsa kildkonna huve. 

Kodanikukohuse täitmine on muidugi keerukas ülesanne – ikka nende sõltuvussuhete pärast. Asi pole selles, et puuduksid ausad, tegusad ja suuremeelsed isikud, kelle poolt hääletada. Ühes Tartumaa vallas elav tuttav nentis, et häid kandidaate on nii pagana palju. Kui üheskoos kandideerivad meheõde, naabrinaine, klassivend ja üks ilusate silmadega noor ehitusmees, siis kellele sa vaene hing pead oma ainsa häälekese andma?! 

Oh neid väikevalla hädasid…

Munadega tarkus

Nüüd on inglise naisõiguslased ulsterlaste wõitluse wiisi tarwitama hakanud. Ka nemad asutavad kaitseväe. Bowis, Londoni eeslinnas, kirjutasiwad endid läinud nädalal esimesed 300 naist naisõiguslaste wäkke. Palgati wehlkemise ja boksimise õpetajad, et edaspidi politseile osavamalt vastu astuda. /---/ Tuntud miss Emerson pidas uutele nekrutitele järgmise kõne: „Kawatsetud sõjawäelise õpetuse eesmärk on Downing Streeti (uulits, kus walitsuse peaasukohad on) ära võtta ja ministrite kontorid ümber piirata. Teie kõik olete kuriteost Sydney uulitsal kuulnud, kus jaanuarikuul 1911 Wene anarhistid ja kurjategijad ühes majas 700 soldatile ja politseinikkudele wastu panivad. Downing Streetis peab asi tuhat korda hullem olema.“ 

(Ajaleht Olewik, 9. november 1913) 

Sada aastat on neist ärevatest sündmustest möödunud, aga naiste ja meeste ühiskondlikud õigused pole ikka veel tasakaalupunkti saavutanud. Õnneks ei kasuta naisõiguslased enam poolterroristlikke vahendeid, mille poolest inglise sufražetid kurikuulsaks said – praeguseks on appi võetud puhtpoliitilised hoovad. 

Briti feministlik aktivist Mary Wallstonecraft oli üks esimesi, kes naiste õiguste teemal teravamalt sõna võttis. 1792. aastal ilmunud kirjutises kuulutab ta, et naiste niinimetatud alaväärtuslikkus ei seisne mitte bioloogilises nõrkuses, vaid meeste soovimatuses kohelda naisi kui endale võrdväärseid olendeid. Paljud 19. sajandi mõtlejad arvasid, et sugudevahelisi pingeid leevendaks see, kui naistele korralikku kooliharidust anda. Enne esimest maailmasõda oli kõrgharidus naissoole peaaegu kättesaamatu, kuid suured tapatalgud, mille käigus mehed üksteist hea tava kohaselt veristasid, tõstsid nagu võluväel naiste tähtust ühiskonnas. Naised pidid rindel rüselevate mürakate asemel mehetöid tegema. Kaks suurt ilmasõda ajasidki „meeste“ ja „naiste“ tööd segamini. Samal ajal omandasid naised järjest enam poliitilisi õigusi. Kuuekümnendate seksrevolutsioon tõi esile uued soorollid. Nüüdseks on mehed ja naised näiliselt võrdseks saanud. Miks tekitab siis väljend „sooline võrdõiguslikkus“ endiselt nii palju pahameelt? 

Mrs Wallstonecrafti unistus haritud naistest on suures osas täitunud. Naised on vabanenud meestekeskse maailma sotsiaalsetest kammitsatest. Aga just siin tulebki ette looduslik piir, mida paljud feministid alahindavad. Mehed ja naised võivad olla ühiskondlikus plaanis võrdsed, kuid bioloogiliselt – oh seda õnnetust! – jäävad mehed ja naised ikka erinevaks. Inimühiskonnas võib ka jäiku soorolle pehmendada (naised pritsumeesteks ja mehed lasteaianaisteks!), kuid kanad ei hakka eales kirema ega pullid piima andma. Soolise võrdõiguslikkuse advokaadid eiravad jämedalt loodusseadusi ja talupojatarkust, mille vundamendiks on looduslikud/loomulikud protsessid. 

Hiljutine kokajuhtum Gustav Adolfi Gümnaasiumis on näide talupojatarkuse minetamisest. GAG-i idee noorest meeskokast, kes uuendaks klassikalist koolimenüüd ja ärgitaks kooliperet tervislikumalt toituma, oli igati jumekas. Kui üks asutus (antud juhul lugupeetud kool) sätib paika oma visiooni ja hakkab seda tarmukalt teostama, siis kus on väärtegu? GAG pani välja ausa kuulutuse, ehkki oleks võinud minna ka „sooneutraalset“ rada pidi ja otsida lihtsalt kokka. Niisiis, intriig seisnes aususes ja otsekohesuses, mis on teatavasti poliitilise korrektsuse vastandid. GAG-i visioon on igati eetiline, ainult et selle teostamiseks valiti „vale“ moodus, millega riivati feministlikku etiketti. 

Aga tõele näkku vaadates – peaaegu kõik maailmatasemel meisterkokad on mehed. Nii on see loomuliku konkurentsi tingimustes välja kujunenud. Paljudel aladel, kus konkureerivad võrdsetel alustel nii mehed kui naised, jõuavad tippu ikka enamjaolt mehed. Meeste ja naiste saavutusi tuleks võrrelda erineval skaalal – nii, nagu spordiski. Mõnel alal (kasvõi kokanduses) jäävad aga mehed ikka autoriteetideks ja maskuliinne kuvand mõjub sageli sisendusjõulisemalt kui naiselik. Mehed on pealegi valmis rohkem riske võtma ning eksperimenteerima, mis tuleneb muuhulgas bioloogilisest eelsoodumusest.

Talupojatarkus on munadega tarkus – sügavalt mehekeskne, empiirikal ja loogikal põhinev mõtte- ja toimimislaad. Maskuliinset mõtlemist ei tohi siiski uisapäisa diskrediteerida. Talupojatarkus toimib ka naiste huvides. Paraku on sedasorti tarkust raske määratleda. Vahest aitaks talupojatarkuse mõistmisele kaasa… naiselik vaist? 

Kõigi sotsiaalsete gruppide, sealhulgas sugude võrdne kohtlemine on üllas, aga paraku utoopiline konstruktsioon. Meeste ja naiste soolise võrdõiguslikkuse alus on juba paigas ja seda ei anna enam laiemaks venitada. Kui mõningad agaramad feministid ei kavatse edukatele meestele kuuluvate ettevõtete aknaid kividega sisse loopida, nagu nende eelkäijad saja aasta eest, siis tuleb neil lihtsalt leppida tõsiasjaga, et mehed on mehed ja naised on naised ning tippu jõuavad ikkagi riskialtimad mehed, sest – pange tähele! – Emake Loodus tahab nii.

Mitte ainult naistest ehk mis värvi on armastus?

Mehed ja tunded. See pole sõnapaar, mida kõlbaks kõhklusteta ühes lauses kasutada. Meestel on tunded küll, aga neid ei saa hea tava kohaselt kõigile vahtimiseks nöörile riputada. Maire Aunaste võttis nõuks tavasid eirata, meestel karvadest kinni krahmata ja vedada nad pihitooli, otse paarikümnest naisest koosneva kohtunikkonna teravate pilkude alla. Sado-masohhism erutab paljusid naisi, nagu võib järeldada „Viiekümne halli varjundi“ edust. Aga „Mehed räägivad armastusest“ astub veel sammukese edasi. See on eriti piinarikas saade, mis vähekese aja möödudes toob ihusse mõnusurina. 

Kõigepealt tuleb Mairele anda plusspunktid konkreetsuse eest. Saate pealkiri ütleb täpselt ja otsekoheselt, kes räägivad ja millest räägitakse. Järgmised plusspunktid kukuvad tabavale, kõiki tippgraafika reegleid järgivale logole, milles on ühendatud maskuliinne Marsi märk ja südamekesega jutumull. Miinuspunktid lähevad stuudiokunstnikule. Kus on öeldud, et armastuse värvid on tingimata punane ja roosa? Taolise ärritav-lääge paleti sees istudes jookseb nii mõnegi mehe keel umbsõlme. Osundan siinkohal üht katkendit oma jutust: „Kas sa armastad mind?“ – Kurat, selle malaka all on palju mehi langenud. Mõni jääb elu lõpuni vigaseks, lausa poolearuliseks, kui naine talle sellega virutab. „Kas sa armastad mind?“ Milline mõistuselage küsimus! Mida peaks siis mõistusega inimene selle peale kostma, kui „ei“ oleks vale ning „jah“ oleks vähe? Ma ei saa öelda „must“ ega „valge“, kui näen korraga kolme vikerkaart! 

Esialgu näiski, et Maire on sedapuhku puusse pannud ja selline vägitegu nagu Eesti mehe tundelisema poole avamine käib isegi talle üle jõu. Esimese saate esimese poole pealkiri võinuks olla „Maire Aunaste räägib armastusest“. Tsiklihärrad lähenesid suhteteemadele igimehelikul moel, milles domineeris parajalt pragmaatiline maailmavaade ja huumor. Kohati jäi vestlusest mulje, et enne saadet on mehed Mairele lobisenud palju huvitavat, kuid mikrofonidesse ei jõudnud sellest suurt midagi. Mehed nagu mehed ikka. Räägivad parem armastusest tsiklite, kaheraudsete ja spinningute vastu. Õige kah, tsikkel ei tänita, kaheraudne püsib surmani truu ja spinning näitab iga kell võrratult painduvat selgroogu. 

Maire ei andnud aga alla. Tema oskab oma trumbid õigel ajal välja käia. Vestlus Priit Pihlapiga oli juba hoopis teisest toormest. Küsiv naine minetas kogu senise bravuurikuse ja vastav mees kõneles siiralt oma suhetest, koormamata kuulajaid liigsete detailidega. Vestluspartnerite vahel tekkis imeline usalduslik side, mille lummus immitses läbi teleekraani. Priit Pihlapi tõdemus usalduse ülimuslikkusest ja kokkulepete austamisest peaks olema pitseriks iga suhte juures. 

„Mehed räägivad armastusest“ sisaldab elemente, mis peavadki olema ühes terviklikkuse poole püüdlevas teoses (ka telesaade on ju teos!): riskantne uuenduslikkus, tabude murdmine, lustakus, huumor, elutarkus ja mõtteaine. Maire Aunaste on need meistrikäega üheks kangaks kudunud ning erinevalt stuudiost võib sellest kangast leida mitmeid elulisi värve. 

Haarasin raamaturiiulist Maire Aunaste autogrammiga mälestustepõimiku „Mitte ainult meestest“ ja vaatasin, mida autor seal ise armastusest kirjutab (ehk siis mida ta meestelt kõige meelsamini kuulda tahab). Leidsin päris raamatu lõpust järgmise südantsoojendava lõigu: 

Võib-olla kogu see armastus, mida me eluaeg taga ajame, ongi tegelikult vaid vajadus tunda, et meist hoolitakse. Et hoolivad inimesed, kelle hulgas me elame, ja me tunneks, et pole elanud ilmaasjata.

Kuuekümnendate kuld

Viiekümne aasta eest tuli välja kaks eripalgelist laulu, mis said kiiresti klassikaks – „I Want to Hold Your Hand“ ja „Blowin’ in the Wind“. Üht neist esitas Liverpooli punt The Beatles ja teist ameerika noormees Bob Dylan. Mida öelda nende muusikasauruste loomingu iseloomustamiseks? Võiks ju aukartusest vaikida, kuid tõeline muusika paneb inimese antenni nõnda vägevalt särisema, et vaikimine oleks kuritegu. Muusika – ikka see ehe ja ehtne, mis suudab kesta üle sajandite – lükkab tunded liikvele ja ärgitab mõtteid mõlgutama. 

Kuuekümnendate muusikas kajab selgelt ajastu vaim. Toonastes levilauludes oli palju süütust, puhtust, naiivsust ja kergust. „I Want to Hold Your Hand“ kannab neidsamu omadusi. Natuke totter, vahest isegi sisutu tekst muutub tähendusrikkaks, kui meenutada, et kuuekümnendaid valitsesid noored. See oli mässude ja revolutsioonide ajastu, II maailmasõja aegu või selle järel sündinute enesemääramise aeg. Uus maailmakord oli kehtestumas ja tollased noored taipasid seda. Nemad ise olidki uue korra kehtestajad. Seksrevolutsioon, kosmosevallutused, massimeedia plahvatuslik levik, ökoloogilise mõtteviisi jõuline esiletõus, uususundite ja idamaiste filosoofiate populaarsus – kõik see näitas, et meie planeet ja ühiskond pole enam endised. 

Biitbändid hullutasid suuri rahvamasse. Liverpooli juntsud suutsid koguni vallutada Ameerika, mis tõi jänkide plaadikompaniides kaasa kerge paanika. Biitlid ei tahtnud hoida üksnes iga neiu kätt oma pihus, kätt pakuti kõigile noortele, kes söandasid maailmaparandamisega kaasa minna. Tandem Lennon-McCartney üllatas pööraste akordide ja imelise harmooniaga, otsekui tõestades, et ka teisiti talitades – nii muusikas kui väljaspool seda – võib saavutada sulni kooskõla. Ja noored tõepoolest uskusid helgesse tulevikku, kogu elitaarsetest kammitsatest vabanenud popkultuur kandis idealismi sõnumit, mis jõudis haripunkti kümnendi lõpul. Paneme püssid maha, võtame üksteisel käest kinni ja säuhti! Ongi maailm parem kui kunagi varem! 

Sedasama idealismi hellitasid teisedki biitbändid, kes jäid paraku teenimatult biitlite varju. The Hollies, Herman’s Hermits, The Monkees, The Turtles, The Marmalade… nad kõik oleksid unustatud, kui mõned nende tuntumatest hittidest ei kõlaks multikates („Sherk“!) ja mängufilmides („Palja relvaga“!), reklaamklippides ja telesarjades. Vahepeal on inimesed kainemaks saanud, kanep ei liigu nii vabalt ringi ja armastuse kõikevõitvasse väesse ei usuta enam ammu. Poisid ei küsi enam tüdrukutelt kätt, mida öö läbi silitada, selle asemel… Ah, jätame roppused. 

Kogu selles kuuekümnendate kullapurulises roosamannas leidus muidugi ka pahasid poisse, kes kammitud ja lipsustatud biitnunnudele paljast tagumikku näitasid. The Rolling Stones oli ainus bänd, mis suutis biitlitega samas suurusjärgus konkureerida, ehkki publik oli neil vististi erinev. Jaggeri-poiss ei leidnud kuidagi rahuldust ja tahtis sitarimängu taustal kogu maailma mustaks võõbata. Aga selleski rokis oli helgust, omajagu päikesekiiri, mis läbi salapragude lärmakatesse garaažidesse tungisid. Rokkmuusikal oli pühitsuslik roll, ehkki rokkarid alles otsisid oma nägu ja stiili. Egas ilmaaegu saanud ansambli The Grass Roots pala „Let’s Live for Today“ Vietnami põrgus sõdivate meeste jaoks vaat et hümniks. Rokk ja biit kõnetasid inimesi tol pöördelisel ajal. 

Tagasi aastasse 1963. Kordumatut menu nautivate paipoiste, eksperimenteerivate rokkarite ja mustade laululuikede kõrval ajas vaikselt omi asju ka üks tähelepanuväärne mõtiskleja. Kui kuulsin esimest korda tema igihaljast pala „Blowin’ in the Wind“, siis arvasin, et laulab mingi vana mees. Ometi oli Dylan laulu ilmumise ajal alles 22-aastane. Kuidas sai säärane noor kutt kirjutada ja esitada niivõrd suure elutarkusega täidetud laulu? Temal polnud illusioone. Ta justkui teadis, et see armastuse ajastu ei kesta kuigi kaua. Kuldne kümnend tuhmub õige pea ja selle sära asendub sujuvalt kahvatu argihõbeda helgiga. 

Masujärgse kümnendi inimesed on mässudest tüdinud. Maad on võtnud ettevaatlik elulaad, kust ei puudu muidugi lõbud ja rõõmud, kuid seda piiritut optimismi, millega poole sajandi eest tulevikku vaadati, pole ei muusikas ega mujalgi. Aga just säärastes oludes kõlab Dylani esimene hitt endiselt kõnekana. Ometi võiks olla ka natuke idealismi, usku homsesse. Iga põlvkond loob ju enesele uue maailma ja paraja portsu ideaalideta pole võimalik midagi paremaks teha.

Õitsev õunapuu

Vastu sügist on üks mu koduaia õunapuudest otsustanud end õitega ehtida. Ise on ta väärikale vanusele vaatamata üsna kidurakene, sattus ta ammusel ajal ju veesoone peale. Nüüd aga arvas ta, et aitab kiratsemisest küll, köidame õunad oksa külge ja seome õied latva – nii on kõigil ilusam. 

See lõikuskuu lõpupäevil õitsev õunapuu tõi mõttesse daamid, kes kaduva noorusega leppida ei suuda ja elusügise lähenedes ennast kunstlikult kohendavad. Aga vääramatult lähenev sügis paneb mõned taadidki perutama nagu noored täkud – jäägu sinnapaika see vanaeit, kelle vaarituste peal mitukümmend aastat sai paisutud, siledaid näitsikuid ju terve ilm täis, neid mõnus näppida! 

Sügis paneb paljusid hulle tempe tegema. Varsti lumi maas, jää heidab end üle järvede, õige elu jääb justkui seisma. Põhjamaa inimene ihkab päikest ja kui selle kiired tasapisi kokku kuivavad, algab meeleheitlik võidujooks ajaga. Tahaks veel natuke seda õiget elu. Tahaks veel! Raske on mõelda, et peagi tuleb jälle kasukate ja käpikute sisse pugeda. Mida veel teha, enne kui pikad ööd päevi alla neelama asuvad? Tohutult oleks teha, aga aega ei anta ning järgmisest kevadest lahutab meid ainult pisut vähem kui igavik. 

Tänavune suvi oli ilus. Nagu kevadki. Võib-olla kaob ta lõpuks teiste ilusate suvede vahele, koos sulavad need üheks päiksekullakarvaliseks mälestustetombuks, mis lubab hallide juuste aegu õhata: kord olin ma nii õnnelik! Ilu jääb. Kirjeldamatu ja tabamatuna, aga ta jääb kusagile kuklasse hästi turvatud ja valgustatud vitriini. 

Imelikul kombel jäävad kurvad raamatud paremini meelde kui lõbusad. Mälestustega on hoopis vastupidi. Olgu mälestus süngemast süngem – mõni rõõmukübe suudab teda ikka varjutada või siis vähemalt vallatu sädelusega tähelepanu endale võita. Varjud püsivad meil nagunii kannul, valgust tuleb ise hoida ja koguda. Kes on elus, küünitab valguse poole. 

Vahest polegi see õiekimp õunapuu ülemisel oksal mingi eputuse märk ega vanaeide maitsetus? Omal üllatuslikul viisil sirutab kidur puu taevasse mõned õied, et pidada meeles kevadet – seda kaunist, mis oli ja seda kaunimat, mis alles tuleb.

Bolero

Mõni inimene inspireerib. Ta on tulnud muusade mäelt, hoidnud Pegasuse valjaid ja täidab nüüd iga maapealse hämara nurgakese sooja valgusega. See suure lainepikkusega mahe valgus, kõigi varjude vaenlane, langeb mu peale, äratab minus eosed, mis pudenevad laane alla laiali. Neist eostest tekivad õnneseened, maitsvad ja rammusad – kõlbavad nii võis praadimiseks kui ka marineerimiseks. Hea neid talvises pakases riiulilt võtta ja ikka õnnelik olla. 

Kas ta hüüab mind? Jah, jah, muidugi tema, kes siis veel! Ta hääles on puhaste lätete vulinat. Ei tea, millistel kangastelgedel on kootud see siid, mis ta keha katab. Milline peab olema see peitel või meisel, mis on suutnud voolida nõnda veatud ümarused ja kumerused tema kehale? 

Ta astub mu ette, olematule lavale. Korraks kummardub mu kohale, ei puutu mind. See on avakummardus, tervitus ja tähelepanuavaldus. Ta on ju pärit mujalt, sealt ülevalt, kus liigeldakse tiibade jõul. Ta tõstab käed. Sirutus taeva poole – kas tunneb elusorganism mõnda loomulikumat liigutust? Taeva poole küünitavad kõik kõrred ja kastanid, igikelts ootab sealt lunastavat päikesepaistet ning janune kõrb külluslikku vihmasabinat. 

Taevasse vaatavad nii õnnelikud kui õnnetud, lootusega ja lootuseta. Ta rebib jalad lahti sellelt kõdult, porilt ja kiviklibult – maast, mis kunagi õrnu taldu ei hellita. Maa neelab inimesi. Hing hinge järel vajume kalmetesse. Aga tema ei lepi sellega. Ta ihkab taeva poole – sinna, kust ta tuli! Tema ei kuulu maale. Ta tahab olla kõrgemal nälkjatest ja närilistest. 

Nõnda algab tants. Iga žest on lihvitud ja samm hoolega välja mõõdetud. Keha järgneb meelele. Vesikuppude nõtked varred õpetasid teda õõtsuma, düünidelt päris ta malbe miimika. Minge ja küsige briljantidelt, kas mõni neist on näinud nõnda pillavalt säravat sugulast! 

Enam ei malda ma oodata. Kõõlused kihelevad, lihased pakitsevad, liigesed lõgisevad. Seda tantsu nähes ei saa jääda osavõtmatuks. Ta haarab, hullutab ja kutsub kaasa. Kuid olen ma seda väärt? Bolero on ju meistrite tants. Taevaste olendite mäng. Mina võrsusin maast. Kuidas saan ma ennast taevatükikestega ühele püünele seada? 

Instinktid aga kutsuvad. Nad summutavad mõistuse korina. Järgnen tundele, mis mu sees kirvendab. Looming sünnib tunnetest, mitte mõistusest. Kaine aru tapab teosed. Ma tõstan käe. Kisun jalad maa küljest lahti. Olen valmis! Ma lähen temaga kaasa. 

Hämarik saab vaid mõnel üksikul ööl koiduga kokku. Nende embusest sünnib aga palju valgust. Ka mõni inimene on hämarik. Ta ärkab siis, kui läänekaar päikesepalangus kiirgab. Vallatu rapsatusega tõmbab ta oma miilavad juuksed, oma merevaigukiharad valla, vabastab end rüüdest, mis varjavad tõelist ilu ja naerab seejuures vallatut naeru, mille peale isegi harfikeeled kadedusest katkevad. 

Ta kuulub ööle ja öö kuulub talle. Huulte kohal hõljuvad sõnad, mis õnnistavad igaüht, kes neid kuulma juhtub. Koit kogub neid oma kõrvu ja igatseb rohkemat. Kirg süütab ta põlema. Vaid hommikukastes on ta tõeline armastaja, suure hinge ja avarate embustega. Vaid loetud minutitel, kui testosteroonitase on kõrge ja erektsioon kaunistab keha. 

Hämarik riivab koitu. Pidutsev taevas jätab tuled põlema. On ka põhjust pillerkaaritada. Me tantsime koos. Muusikat mängib me endi ühine süda ja verevood, mis kohinal soontes tormlevad. Vahest ka mõni üksik ritsikas oma viletsa viiuliga. Sellestki piisab. Hing laulab. Tantsus lahustuvad mäed ja mered, rütmis põimuvad käed ja jalad. Pas de deux. Ekstaas! 

Need on hetked, mille nimel on tulnud kannatada ja kaotada, need on hetked, mille nimel tasus muretseda ja igatseda. Aga igatsusel – imelik küll – on selline vägi, et ta tõmbab enda poole just seda, mida kannatanul kõige enam tarvis. Me tantsime ja unustame argipäeva. Unustame iseenda. Oleme üks. 

Täiuslik. Kõik on täiuslik. Muud pole tarviski öelda ega mõelda. Just nii, nagu ilmale oleme tulnud, virgume uues päevas. Tema süda põksub rahus, kui kõrva ta rinnale panen ja selle rütmist, selle šamaanitrummi löökidest purju jään. Maailm oodaku. Meil pole enam kiiret. 

„Kuidas sulle meeldib see bolero?“ küsin kuiva suuga. „Tahad sa tantsida?“ 

Tema ainult nahiseb ja ägiseb, keerab end tihedamalt teki sisse ja mõmiseb: „Lase mul magada.“ 

Olgu siis pealegi. Jäägu need muinasjutud mõneks teiseks korraks.

Järjepidevus ei katke

Eestlase elu kulgeb ikka laulupeost laulupeoni. Meil on selline peohimuline rahvas, mis teha. Tallinna laulukaar on muutunud juba templisarnaseks pühamuks, selle Tartu kolleeg pühitseti alles nüüd paljude inimlainetega sisse. Öölaulupidu „Järjepidevus“ tegi sügava kummarduse Tartule kui laulupidude ja laulva revolutsiooni hällile. Ehkki kava oli väga eklektiline (või ilusamalt öeldes: mitmekesine), suutis üritus püsida etteseatud kontseptsiooni raamides ja ehitada silla üle põlvkondade. See on laulupeo puhul väga oluline. 

Aeg-ajalt küsitakse, kas meil pole igat masti laulupidusid juba liigagi palju. Asjatu küsimus! Kui inimesed tunglevad hilisööni lauluväljaku väravate taga ja kogu publikum ei mahugi Tähtvere mäenõlvale, siis järelikult vajatakse ka öölaulupidude taolisi meenutusüritusi. Seni on toimunud kaks öölaulupidu, kolmas peaks tähendama juba traditsiooni. Viis aastat on ühe nii suurejoonelise ürituse jaoks mõistlik intervall. Meenutuseks: 2008. a öölaulupeo ajal olid Ott Lepland ja Sandra Nurmsalu täiesti tundmatud artistid, nüüd aga täisverelised rahvalaulikud. Viie aastaga muutub palju, aga laulvat revolutsiooni, mille meenutuseks öölaulupidusid on peetud, ei tohiks kunagi unustada. 

Eelmise öölaulupeo teemaks oli „Märkamisaeg“. Ja vahepeal on märkamist, hoolimist ja empaatiat Eesti ühiskonda tõepoolest juurde imbunud. Märkamatult. Võrreldes viie aasta taguse üritusega oli „Järjepidevus“ meeleolult mõnevõrra tõsisem. Tohutu joovastuse asemel võimutses kaine optimism. Tuleb uuesti nentida – aeg on muutunud. 19. august 2008 oli mäletatavasti erakordne päev ka selles mõttes, et Gerd Kanter tuli Pekingis olümpiavõitjaks. Tallinna lauluväljakul lehvisid koos sinimustvalgetega punavalged ristilipud, väljendamaks solidaarsust sõtta sattunud Gruusiaga. Seekordses öölaulmises polnud kübetki välis- ega sisepoliitikat. Kanteri medalivõidud ei pane enam kulmugi kergitama ja rahva huvi päevapoliitika vastu muutub üha leigemaks. „Järjepidevus“ oli tugevalt kinni mullakamaras. Ehtne maarahva pidu. 

Rokkarid ja punkarid mängisid laulva revolutsiooni sündmustes olulist pilli – mitte esimest viiulit, aga tõde kuulutavat kontrabassi küll. Seetõttu oli ka Ultima Thule, Rosta Akende ja Singer Vingeri kaasamine iseenesest mõistetav. „Järjepidevus“ oli aga siiski noorte etendus. Noori jätkus vanadega enam-vähem samas vahekorras nii lavale kui publikusse. Uus aeg on toonud uued armastatud laulud (ega siis asjata tulnud „Kuula“ kordamisele), aga jätnud ruumi ka eilsetele viisidele. Eriti südantliigutav oli kummardus kolmele ärkamisaegsele laulusangarile: Graps, Vrait ja Alender pole meie seast läinud niikaua, kuni neid meeles peetakse. Kui mälu ainult alt ei veaks ja kõike säilitamisväärset ikka alles hoiaks! 

Isamaalised palad helisevad isegi nende eestimaalaste kontides, kes 25 aastat tagasi alles isa püksitaskus istusid. See ongi hiilgav näide järjepidevusest, ühest juurestikust, mille kaudu ammutavad toitu nii muistsed tammehiiud kui ka alles tõrust välja pääsenud puunääpsukesed. Kui Oti vedamisel lauldud „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ võis katta mõne kibestunud hingega vanakese häbipunaga, siis noored tõstsid käed taeva poole ja möirgasid Otiga kaasa. Täitsa siiralt. Järelikult… meil on lootust! Ja see on pagana hea, sest laulev revolutsioon oli ju puhas lootuse triumf.

Tulevikutähed juba säravad

Tänavune spordisuvi on olnud kahtlemata vehklejate suvi. Kaks MM-kulda väärikalt olümpiaalalt on väikeriigi jaoks hämmastav tulemus. Kaia Kanepilt oodatakse aga ikka enamat kui mõnda väiksema turniiri võitu ja Rein Taaramäed vaadatakse endiselt kui võimaliku Tour de France’i esiviisiku meest. Tippspordis käivad tõusu- ja mõõnalained ennustamatus rütmis. Seda enam väärib tunnustust tubli medalisepa Gerd Kanteri stabiilsus. Kaheksa aastaga kogutud üheksa medalit on targa sportlase tasu. Kanter on kahtlemata tark sportlane, kes suutnud seni suuremaid läbikukkumisi vältida. Võib ju viriseda, et Moskva MM-il anti kettaheitepronks kätte väga odavalt, kuid samas oli mullune olümpiapronks ju kullaläikega. Õnn sõbrustab tugevatega. Seda ka spordis. 

Kergejõustikku nimetatakse tihti spordialade kuningannaks. Vuti- ja vormelifännid tõstavad selle peale muidugi protestikisa. „Kergeraks“ koosneb aga nii paljudest erinevatest jooksu-, heite- ja hüppealadest, et kokkuvõttes peaks ta igaühele midagi pakkuma. Nõnda suurejooneline staadioniala ei suuda paraku toota piisavalt kuulsaid staare, kelle nime ja nägu isegi spordivõhikud teaksid. Igaüks on kuulnud David Beckhamist ja Michael Schumacherist, aga kui paljudel lööb kolba all tuluke põlema, kui kõlavad sellised nimed, nagu Carl Lewis või Michael Johnson? Aktuaalsetest vutitähtedest Messist ja Ronaldost ei lähe kõmumeedia ealeski kauge kaarega mööda, Vettelil ja Hamiltonil hoitakse samuti agaralt silma peal, aga kui paljud kõmupiltnikud suvatsevad järgneda Usain Boltile? Noh, Bolt on nii kiire mees, et kollase meedia hagijad ei pruugigi teda kätte saada. Iva on aga selles, et jalgpall ja vormel üks on siiski massimeedias, reklaami- ja moeuniversumis tunduvalt võimsamalt esindatud kui ebamäärane kergejõustik. Aga aitab vutist ja vormelist! 

Tänavune kergejõustiku MM oli mitmes mõttes tähelepanuväärne. Teibavürstinna Jelena Isinbajeva andis kuldse lahkumisetenduse. Taolist säravat punkti õnnestub vähestel kergejõustiklastel oma karjäärile panna. Kuid vahest olulisemgi on märkida, et Moskvas näitasid ennast vanade olijate ja minejate kõrval paljutõotavad uustulnukad. Vedrusäär ukrainlane Bogdan Bondarenko juba hoiatas, et võtab paarkümmend aastat püsinud kõrgushüppe maailmarekordi enda nimele. Seekord jäi pisut puudu, aga küllap on rekordi purunemine vaid ajaküsimus. Igatahes on kergejõustikus üks uus noor staar jälle juures. Prantsuse lipu all võistlev Teddy Tamgho näitas omalt poolt seda, millise pikkusega peavad olema õiged hüpped „kolmikus“. Ilmselt loodetakse teda edaspidigi näha kaheksateistkümne meetri taha kargamas. Tähelepanuväärseks tuleb samuti hinnata kaht noorukest Serbia sportlast, kes tõid oma maale esimesed MM-i medalid. Naiste kaugushüppe ja meeste 400 meetri tõkkejooksu pronksid näitasid, et kaardile on tekkinud uus kergejõustikuriik, mis on varem tootnud maailmale peamiselt pallimängude spetsialiste, eeskätt tipptasemel reketivõlureid, nagu Djokovic. Konkurentsi tihenemine ei ole muidugi meile hea, 400 m tõkkejooks on ju ka väga südikaid võistlusi näidanud Rasmus Mägi peaala. 

Kui Eesti tulevikulootuste juurde sai juba tuldud, siis tuleb tunnistada, et Moskvas käinud koondis oligi pigem debütantide ja „teise ringi“ koondis. Häid kohti võiks edaspidi loota Maicel Uibolt, Grit Šaideikolt (kui ta suudaks vaid rohkem võistlusi lõpetada), kindlasti ei ole oma täiuslikku vormi näidanud Risto Mätas jne. Karmis tippspordis peab kõik klappima, et poodiumile või selle lähedale jõuda. Noortes Eesti atleetides on väge küllalt. Jääb üle vaid pöialt hoida, et meie kergejõustiklaste medalivõiduseeria paugupealt ei lõpe ja nii mõnigi tänastest MM-i debütantidest suudab oma aja, selle võiduaja ära oodata.

Tüdrukud tahavad lihtsalt lõbutseda

Massikultuur jõuab kõikjale. Kui juba Amazonase kaldal kolletab suur McDonald’si M ja aborigeenid kulistavad ümber Uluru tantsu lüües Coca-Colat (samal ajal kui pingviinid eelistavad Pepsit), ei pane enam imestama, et isegi afgaanid valivad endi hulgast kaunihäälseid Õigemeeli ja Leplande. Dokfilm „Afganistan otsib superstaari“ on ses mõttes igati põnev vaatamine. 

Afgaanide superstaarisaade ei hälbi oluliselt kogu planeedil laineid löönud „Pop Idoli“ formaadist. Hulk noori lauljaid unistab miljonite televaatajate ette astumisest ning maailma vallutamisest – isegi Talibani türanniast ja pikast sõjast räsitud Afganistanis. Ometi on superstaarisaate mõju sealkandis hoopis mitmekesisem ja vastuolulisem. Tegemist pole lihtsalt lauljate konkursiga. Läänest imporditud saatevorm kätkeb eneses vabameelsust, mis pole sugugi kõigile afgaanidele meele järgi. Isegi valitsus, mis peaks justkui läänelikke reforme pooldama, ei suhtu superstaaride valimisse soosivalt ja seda ilmselt tänu konservatiivse Islami Nõukogu lobitööle. 

Saate auhind on muidugi ahvatlev – 5000 dollarit ehk mitmekordne aastapalk. Ehkki ka naistel on lubatud saatest osa võtta, ei ole see nende jaoks väga tervislik julgustükk. Tüdruk, kes väljahääletamise järel viimast korda publikule esineb, muutub liialt ülemeelikuks ja asub laval tantsu vihtuma – paljaste juustega veel pealegi. Kaasvõistlejad ja televaatajad on šokeeritud. Üks asi on laulda, aga avalikult tantsida…! See on kuritegu, mille eest võib karistada ka surmaga. Tantsiv afgaani neiu on häbistanud kogu oma suguvõsa ja kodulinna. Ometi ei takista see tal mõni aeg hiljem plaati salvestada. Läänelik ja traditsionaalne käitumisviis kõiguvad Afganistanis üles-alla nagu kaalukausid ning tasakaalupunkti pole veel leitud. 

Üks kolme parema sekka jõudnud neiu teatab aga bravuurikalt, et teda toetab isegi Taliban. Kuidas ta muidu nii kaugele on jõudnud! (See oletus polegi vahest puu otsast nopitud. Taliban võib lääne kultuuri siunata palju tahes – Google’it, Facebooki ja Youtube’i kasutavad nemadki.) Finaali jõuavad kaks noormeest. Mõlemal on üle kogu maa omad fännid. Kuhu nad ka ei satuks, sinna austajaid koguneb. Päris naljakas oli vaadata, kuidas turbanitega mehed hobustel või lihtsad lambakarjused tegid suure õhinaga teatavaks, millise laulja poolt nad hääle annavad. Huvitaval kombel peab Afganistanis olema rahuldaval tasemel mobiililevi ja küllalt palju telereid, et saade üldse menu saavutaks. Finaalsaadet vaatas koguni 11 miljonit inimest ehk ligi kolmandik afgaanidest. 

Hoolimata sellest, et superstaarisaade ei ole šariaadiga harmoonias, vaimustab taoline ettevõtmine paljusid afgaane. Hea lauluhäälega noored ühendavad erinevaid etnilisi rühmi, annavad võimaluse osaleda demokraatlikus valimisprotsessis ja äratavad ellu Talibani ajal varjusurma vajunud lõbustused. Afganistani näite taustal ei saa üleilmse levikuga massikultuurilisi fenomene lõputult pealiskaudsuses, kommertslikkuses ja labase meelelahutuse pakkumises süüdistada. Teatud oludes on massikultuuri võimuses tuua esile inimlikud vajadused ja ihalused, mis ei sõltu riigipiiridest ega rahvusreligioossetest tavadest. Massikultuur ehitab kandvad rippsillad eripalgeliste traditsioonide ja mõttelaadide vahele, muutes sellega maailma küll pisut monokroomsemaks, kuid samas ka hubasemaks. Tüdrukud tahavad ju igal pool lõbutseda, burkaga või ilma.