30. juuni 2016

Õnn on ümmargune

Euroopa on taas jalgpallilainel. Jalgpall kipub paraku olema suurte riikide mäng, kus pisike Taavet saab ilmatult Koljatilt alatasa tappa. Ent harva sünnib ka imesid. Seekordsel jalgpalli EM-il on enim kõneainet pakkunud (ja hulgaliselt uusi pöidlahoidjaid teeninud) jäine saareke kaugel põhjakaares - Island.

Kaheksandikfinaal, kus Island alistas Inglismaa, jääb ilmselt sügavale vutiajalukku. Mis on islandlaste erakordse edu põhjus - lisaks sellele, et Islandi igikeltsale on viimastel aegadel külvatud rohkelt jalgpallimuru ja iga poisu (või plika) põrutab juba varakult varba vastu palli? Ega siin mingit müstikat ole. Islandlased on väga kokkuhoidev rahvas. Ja väike rahvas peabki selline olema. Ikka õlg õla ja tiib tiiva kõrval nagu mesilassülemil. Ometigi ei saa eestlaste kiituseks sama öelda.

Mööda Eestit jooksevad risti-rästi mitmesugused lõhed. Need kulgevad eestlaste ja venelaste, vaeste ja rikaste, vabameelsete ja traditsiooni-pooldajate vahel. Tüli ja pahandust on oi kui palju. Asi pole selles, et osa eestimaalastest on omad ja teised võõrad, osad peavad end valgeteks ja teised tembeldatakse mustadeks (jutt pole nahavärvist). Meie-tunne on lahustunud, rahvuslik palg viril ja tõre. Kus on põhjus? Eks ikka ajaloos.

Islandlased pole kunagi saanud tunda verejanulist võõrvõimu. Tõsi, Island püsis sajandeid Taani valduses, ent sügavat, rahvusliku üdini tungivat mõju taanlastel kauge saareriigi elanikele ei olnud. Island iseseisvus alles 1944. aastal (Teise maailmasõja päevil!), kuid rahvusliku liikumise lugu ulatub sealgi 19. sajandisse. Ehk isegi kaugemale. Erinevalt eestlastest ei pidanud islandlased rahvana "ärkama". Vaba inimese mõtteviis ja rahvalik kokkukuuluvustunne istuvad ammust aega islandlaste DNA-s.

Mis juhtus aga Eesti aladel? Rahvast väntsutati sajandeid kuningate, piiskoppide ja tsaaride mängulaual. Eestlastelt rööviti vabadus, väärikus ja autunne. Aga nii kui Postipapa, Lauluisa ja Koidulauliku eestvõttel hakati ühiselt asju ajama, tõusis ka rahva eneseteadvus. Tasapisi jõuti ka iseseisvuseni.

Saatanlik nõukogude võim andis eestlastele moraalse nokaudi. Punased okupandid keerasid eestlased üksteise vastu. Stalin, Brežnev ja teised punasultanid teadsid hästi, et impeeriumit saab kõige paremini koos hoida põhimõttel "Jaga ja valitse". Teisisõnu: õhuta vaenu ja pealekaebamist, ära lase rahval koos püsida ja üksmeeles tegutseda. Nõnda ei saa ka mässuseemned idaneda. Kommunistid tegid vaid ühe jämeda vea - nad ei keelanud ära laulupidusid. Isegi punalippude all Leninist lauldes ei kadunud täielikult rahvuslik säde, mis paisus viimaks laulva revolutsiooni leegiks.

Eesti - ja kogu endine idablokk - ägab minevikupainajate küüsis. Haavad on justkui kinni kasvanud, aga armid pakitsevad endiselt. Omade seast võrsunud küüditajad ja koputajad lõhestasid rahvast rohkem kui ükski stalinistlik kirves seda oleks suutnud. Lisame siia Moskva salakavala koloniaalpoliitika, mille tulemusel toodi Eestisse hulgaliselt vene lihttöölisi. Nemad ja nende järglased (õnneks mitte kõik) vahivad endiselt Kremli poole. Kogu kompott käärib.

Ühtehoidmine algab ühistest eesmärkidest. Islandlastel on ka kergem ühte hoida kui meil siin Eestis, sest Island on suuresti ühe rahvuse riik. Sellist eesmärki, mis aitaks siduda nii tülliläinud eestlasi kui ka neid pahuralt põrnitsevaid venelasi, ei ole lihtne leida. Võiks see olla mõni spordiala? Toosamune jalgpall, näiteks? On ju ka Eesti koondises hulgaliselt eestivenelasi (kes nimetavad end muide "venekeelseteks eestlasteks"). Või aitaks see, kui vene koorid laulupeole kutsuda? (Õigupoolest osalevadki mitmed vene koorid laulupeol, aga mingit tuntavat resonantsi see vene kogukonnas ei tekita.)

Aga jalgpall on üksnes mäng ja laulupidu on... pidu. Midagi oleks vaja koos korda saata. Midagi tähtsat ja kasulikku. Õnneks on meil "Teeme ära!", mis on elustanud iidse talgute traditsiooni. See, mis algab ühise prügikoristusega, võib viia peatselt juba suuremate eesmärkide ja koostöövormideni. Kui saaks vaid kõik need torssis nägudega herbertvingud ühise vankri ette rakendada, ehk saabuks kauaoodatud õnn siis ka eestlaste õuele.