Ühe massipsühhoosi lahkamine
Jälle hakkab pihta jalka MM, see tühisuse laat ja barbarite paraad, mis ometi sadu miljoneid inimesi köidab ning mitmeks nädalaks ekraani ette kokku toob. Miks küll? Jalgpall on ju nii totakas, jäme ja üdini primitiivne mäng. Kohutavalt ebaõiglane veel pealegi. Enne kui fännid mulle kallale tormavad – vaadakem tõele näkku!
Tänapäeval paneb jalgpalli veerema raha. Tipptasemel jalka on muudetud labaseks meelelahutusäriks. Klubide väärtused ulatuvad miljarditesse eurodesse ning sponsorite, teleõiguste ja reklaamilepingute kõrval on sportlik pool teisejärguline. Rikkamad klubid ostavad paremaid mängijaid ja moodustavad tugevamaid koosseise. Selle tulemusena võidavad samad klubid aastaid järjest. Kui rahaline jõud määrab tulemuse, on konkurents üksnes näiline.
Peale selle teenivad suurimad vutistaarid pallikest kõksides aasta jooksul summasid, mis ületavad enamiku inimeste eluaegse sissetuleku. Kas ühe meelelahutusvaldkonna esindajate tasustamine sellisel tasemel on tõesti põhjendatud? Teeks nad vähemalt midagi kasulikku!
Ka MM-turniiri pikendati selleks, et kaasata rohkem riike ja publikut (tõlge: raha). Kindlasti lootsid osustajad kardinalid, et peale pääsevad ka säärased rahvarikkad maad nagu Hiina või India, ent tänavu seda siiski ei juhtunud. Enam kui saja mänguga turniir paneb aga isegi suurimate vutiarmastajate kannatuse proovile.
 |
| Pixabay |
Jalgpallurid kipuvad olema ka amatöörnäitlejad, kes iga väikese müksu peale kamarale viskuvad ja surmavalusid teesklevad. Mõni Oscari nominent kasutab sellist võtet vastasele kaartide hankimiseks või karistuslöökide teenimiseks. Aus mäng, ah? Kujutame nüüd ette, kui poksiringis midagi sarnast toimuks. Või hoopis maratonirajal.
Ja siis need kuradi kohtunikud, kes tuleks kohe seebiks keeta... Väljakul tekib olukordi, mis lahendatakse puhtalt vilemehe hinnangu põhjal. Mõni kohtunik võib teatud vea eest vilgutada „kollast”, aga teine laseb täpselt samas seisus mängul jätkuda. Üksainuke penalti, punane kaart või tühistatud värav võib otsustada kogu mängu – ja turniiri – saatuse. Ka videokohtunike süsteem pole probleeme lahendanud. Mõned olukorrad jäävad ikka mitmeti tõlgendatavaks ning selge pole seegi, millal on „videokohtu” sekkumine õigustatud ja millal mitte.
Ühegi teise spordialaga ei käi kaasas nii palju huligaanseid ja agressiivseid fänne kui jalgpalliga. Halvimal juhul moondub rivaliteet vaenuks, mis kandub tribüünidelt tänavatele. Suusa-, maadlus-, ralli- või – taevas hoidku! – iluuisufännid ei torma pärast võitlust linna vahele lällama ja märatsema. Jalkamatšide ajal tuleb aga politseijõud viia igal juhul kõrgendatud valmisolekusse. Fännide kultuuritus kinnitab, et jalgpall tõmbab pätte ligi sama edukalt kui katoliku kirik lapsepilastajaid.
Jalgpall saab sageli hoopis rohkem tähelepanu kui muud, palju kultuursemad spordialad. Suurturniiride ajal jahvatatakse meedias päevade kaupa harvadest väravatest, punastest kaartidest ja Cristiano Ronaldo dieedist. EM-i ja MM-i vahivad huviga isegi need, kes muidu palliveeretamisest põrmugi ei hooli. Tulen tagasi alguses esitatud küsimuse juurde: miks?
Jalgpall on lihtne ja labane mäng, mille reeglitest arusaamine ei nõua pirakat aju. Ehkki suluseisud, jah – need jäävadki mõne vaataja jaoks mõistatuseks. Loomulikult köidab inimesi kahevõitlus. Võidab see või too. Jalkamatšid on kui väikesed lahingud, kus riigid omavahel madistavad. Publik tahab näha ka verd ja kui moodne gladiaator vigase jala või lömmis ninaga väljakult minema kantakse, kahisevad tribüünid rahulolust.
Kõigele lisaks on jalgpall koletu massipsühhoosi vorm. Pidevalt ühest platsi servast teise liikuvad mürakarud tekitavad vaatajas hüpnoosi, millest on raske välja tulla. See hüpnoos hullutab, lülitab mõistuse välja, peedistab...
Tunnistan üles: ka mina olin varem väikestviisi jalkafänn. Aga nüüdseks olen ma mõistusele tulnud ja raskest psühhoosist täielikult vabanenud. 2026. aasta finaalturniiri ei vaata ma üldse. Noh, peaaegu. Piirdun ainult kolmekümne viie mänguga.
