Kettaheide on iidne ala, mida teadaolevalt harrastati juba vähemalt 2700 aastat tagasi. Seda enam on põhjust uhkust tunda, et Gerd Kanter kuulub kõigi aegade parimate kettaheitjate hulka (Antiik-Kreeka atleetide tulemusi pole kahjuks teada, aga vaevalt keegi toonastest mürakatest üle 70 meetri põrutas). 11 tiitlivõistluste medalit, sealhulgas olümpiakuld, räägivad iseenda eest.
Kergejõustiklastest on sama võimsa medalisülemini jõudnud vaid odamees Jan Železný. Muidugi võiks ju piriseda, et nii mõnigi võimalik medal jäi puu otsa (OM 2004, EM 2010) ja maailmarekord pelgalt unistuseks, kuid karmis spordivallas ei kingita midagi niisama.
 |
| Wikimedia Commons |
Helsingi MM-ist Berliini EM-ini suutis Kanter püsida tipus või selle lähedal. Taoline stabiilsus on spordis harukordne. On ju nähtud sadu ühe hooaja liblikaid, kes põrutavad suve jooksul ilusaid tulemusi ja kaovad siis pildilt. Paljude lootustandvate sportlaste karjääri lõpetab ränk vigastus. Gerd Kanter on kahtlemata olnud tark sportlane, kes tunnetab oma seinu ja lage.
Kui edukas atleet karjäärile joone alla tõmbab, jääb tugitoolisportlase hinge ometigi tõsine kripeldus. Kas vägilasele leidub ka samast klassist mantlipärija? Medalisära ja emotsioonimöllu tahaks ju edaspidigi kogeda. Juba 2006. aastal pakuti Kanteri "ristipojaks" Margus Hunti, kes tuli toona juunioride maailmameistriks nii kettaheites kui ka kuulitõukes. Hundist sai aga hoopis - tohhoo hullu! - ameerika jalgpallur. Peagi tõusis horisondile uus lootus: Märt Israel, kel 2011. aasta MM-il pronksmedal üsna käeulatuses oli, kuid protokollis ikkagi 4. koht. Parimaks tulemuseks see talle jäigi. Uus lootuskiir Martin Kupper järgib vist sama liini. Rio olümpial oli ta juba jala pjedestaalile saanud, kuid libises viimases heitevoorus medaliringist välja. Õnnetuseks pole tema järgmised hooajad enam sama palju elevust toonud.
Leedukatel on viimase veerandsajandi jooksul paremini läinud: olümpiavõitjate Romas Ubartase ja Virgilijus Alekna sissetallatud rada jätkab edukalt Andrius Gudžius. Paraku ei saa võidutraditsiooni staadionil vägisi jätkata. Alates nüüdisaegsete olümpiamängude algusest kuni Moskva olümpiani valitsesid kettaheidet pea eranditult ameeriklased. Kaheksakümnendate algusest peale lennutavad ketast kõige kaugemale eurooplased.
Mälu kipub kiirelt tuhmuma ning areenidel suure töö ja vaevaga välja võideldud medalid tuhmuvad veel kiiremini. Vanad vägilased peavad tegema ruumi uutele, ehkki mitte tingimata kõvematele tegijatele. Pole põhjust arvata, et lähitulevikus mõni Eesti kettaheitja (või üldse kergejõustiklane) Kanteri saavutusteni jõuab.
Aga üks on kindel: kodused meeleheitjad, kes diivanil isekeskis mõõtu võtavad, võidavad edaspidigi mitu järjestikust olümpiakulda.
