Keegi ei tea, kes leiutas jalgpalli. Ehk olid need ahvid, kes hakkasid arbuusi või kookospähklit taga ajama? Või skarabeused, kes suure hoole ja armastusega sõnnikukerasid kokku veeretavad? Või koguni inglased? Vahet pole, jalgpall paistab olevat midagi nii universaalset ja loomulikku, et tema päritolu järele küsimine on sama hea, kui otsida vee ja õhu põhjustajat.
Kuid kogu selle vutivaimustuse juures tuleb nentida, et jalgpall on siiski üks kummaline nähtus, millele on raske mõistlikke seletusi leida. Pallimänge leidub ilmas ju teisigi, miks on just jalgpallile antud see pühalik ja lausa religioosne tähendus? Jalgpalliga suudab populaarsuse ja võimu poolest konkureerida ainult jäähoki, kuid litri tagaajamise MM ei kogu pooltki nii palju tähelepanu ja reklaamiraha. Jalgpalli MM on suursündmus, mida vähemalt pisteliselt jälgivad needki, kes Meistrite Liigast kuulnudki pole.
Jalgpall (nagu sport üleüldse) olevat universaalne keel, füüsiline franca lingua. Ometi ei kõnelda seda suure õhinaga igal pool maailmas. Jänkid jalgpalli ei armasta. Neil on oma jalgpall, mida jällegi mujal pool ei mõisteta. Ka hiinlased, suur spordirahvas, ei ole vutiusku. Samuti ei suuda venelased sel alal teravamasse tippu jõuda.
Üks jalgpalliga kaasnev anomaalia on kindlasti Inglise koondise suhteline ebaedu suurturniiridel. Vana hää Inglismaa võib uhkustada planeedi parimate jalkaklubide ja ikoonilisse staatusesse tõusnud vutivõluritega (võtame kasvõi Beckhami), kuid kui Itaalia, Saksamaa või Portugali mehed neile vastu astuvad, on inglismannidel toss väljas. Ja kui muidu mängu ei kaotata, siis penaltitega kindlasti.
Järgmine vutianomaalia seostub olümpiamängudega. Miskipärast on olümpiajalgpall paras naljanumber (erinevalt korvpallist või jäähokist) ning olümpiamedaleid tõsisteks autasudeks ei peeta. MM-karikas on ainus, õige ja ehtne tunnustus rohelisel murul müttajatele. Seejuures on alates 1930. aastast, mil esimest korda jalgpalli MM-i peeti, karika pea kohale tõstnud vaid kaheksa erineva riigi meeskonnad. Brasiillased on selle tükiga hakkama saanud viiel korral, itaallased on rõõmustanud neli korda. Ja ometi vahib peaaegu kogu maailm, kuidas ühed ja samad soosikud võidu poole rühivad. Kusjuures viimasel kahel MM-il on medalid-karikad omavahel jaganud üksnes Euroopa koondised. Aafrika ja Aasia pole eales võitnud. Kus on vaheldus?
Jah, kuid jalgpall ongi pealtnäha igav mäng, mis nõiduslikul moel muutub ikkagi põnevaks. Jalgpalli võlu kirjeldamisel kasutatakse sageli sõna „inimlikkus“. Staadionil üheainsa palliga žongleerivad mehed võtavad igas sekundis vastu hulga individuaalseid otsuseid, kuid peavad seejuures tegutsema ühise võistkonnana. Mängu käiku ohjab inimlikult eksiv kohtunik, kellega teatavasti ei mängijad, treenerid ega fännid kunagi rahul pole. Inimlik seegi.
Miks on jalgpall ikkagi menukam kui teised pallialad? Ilmselt ei tasu põhjust väga sügavalt inimpsüühikast otsida. Jalka on lihtsalt väga vaatemänguline. Isegi siis, kui väravaid ei lööda. Pealtvaatajad tahavad mõistagi meelelahutust. Jalgpallis on piisavalt primitiivsust, toorust ja ürgsust, mis äratab igas vaatajas pisikese koopakolli, keda lõbustab ainuüksi too asjaolu, et pallike lõbusasti ringi veereb. Vutt on vaat et ainus palliala, kus pall saab teha seda, milleks ta on loodud – veereda. Ja kõrge kaarega lennata. Palli võib küll põrgatada, lüüa ja käest-kätte sööta, kuid just jalgpallimurul ilmnevad selle ümmarguse imeasja efektseimad aspektid.
