Kui juba pidutseda, siis täiega!
Olümpiatuled, mis Milanos ja Cortinas korraga süüdati, on kustunud. See oli minu, mitusada medalit võitnud tugitoolisportlase jaoks alles kolmas taliolümpia. Viimati elasin jää- ja lumeatleetidele kaasa 16 aastat tagasi Vancouveris. Talvised alad pole mind kunagi eriti tõmmanud, aga seekord tekkis kange tahtmine pilk Itaalia poole suunata. Küllap ka seetõttu, et paarikümne aasta tagusest Torino olümpiast võtsin kaasa ainult häid mälestusi.
Olümpia on üks suur spordipidu ja kui juba pidutseda, siis täiega. Ülekannete kava vaadates tundsin end kui poisike kommipoes. Tahaks kõike proovida, aga ei saa. No üht-teist ikka. Mida rohkem, seda uhkem. Vaatasin natuke kurlingut, murdmaad, laskesuuska, kahevõistlust, kiiruisutamist, iluuisutamist, skeletoni, slaalomit, jäähokit, suusahüppeid, lumelauakrossi ja vigursuusatamist. Korralik tutti-frutti. Mis siis meelde jäi?
Avatseremoonia oli itaaliapäraselt stiilne, klassikaline ja väljapeetud. Ühesõnaga, igav. Pealtnäha ebakaines olekus Mariah Carey laulis karaokebaaris „Volaret” ja Andrea Bocelli üürgas viiesaja üheksakümne üheksandat korda „Nessun dormat”. Kakskümmend aastat tagasi laulis Torino olümpia avamisel todasama tüütuks kedratud aariat Luciano Pavarotti. Temale jäi see viimaseks avalikuks esinemiseks, loodetavasti läheb Bocellil paremini.
Ikka need pikad ja sisutud kõned. Uus ROK-i boss Kirsty Coventry rääkis suure suuga kõigi rahvaste sõprusest ja maailma rahust, aga samas lubas veriste kätega venelased tagasi olümpiale. Silmakirjalikkuse tipptase. Lõputseremoonia läbiv tegelane, narr Rigoletto on meie ajastut hästi defineeriv tegelinski. Lõbus meelelahutaja, aga sisimas mürgiuss.
Huvitavaid fakte Milano-Cortina spordipeost. Brasiilia võitis läbi aegade esimese taliolümpiakulla. Ajalugu tegi mäesuusataja Lucas Braathen. Nagu nime järgi arvata võib, pole tegu mitte põlise lõunaameeriklase, vaid hoopis norralasega. Veel mõne aasta eest võistles ta Norra lipu all. Tõsi, tema ema on Brasiiliast.
Ka taanlastel oli põhjust rõõmustada, Viktor Hald Thorup tõi neile kiiruisurajalt hõbeda. Miskipärast ei kuulu Taani tublide talispordiriikide sekka. Eelmine medal võideti Naganost 1998, kuldasid pole taanlastel üldse.
Paljud hokifännid ootasid, et finaalis läheks vastamisi kaks vana vaenlast, USA ja Kanada. Soov läks täide. Õigupoolest juhtus see nii meeste- kui ka naistemängus. Mõlemal juhul võitsid ameeriklased. Väljaspool olümpiat ma keppidega vehkivaid uisukarusid ei vaata. Hoki on veel mõttetum kui jalka. Barbarite mäng.
Läti senised taliolümpiamedalid on tulnud puha kelgurajalt, ent seekord sündis üllatus: Roberts Krūzbergs võttis pronksi lühirajauisutamises.
Leedu pole iseseisva riigina ainustki talimedalit võitnud. Tänavu jäi leedukate laeks 6. koht, mille saavutasid jäätantsijad Allison Reed ja Saulius Ambrulevičius.
 |
| Freepik |
Avastasin enda jaoks täiesti uue ala: lumelauakross. Teadsin, et lumelaudurid oskavad gravitatsiooni eirata ja kõikvõimalikke saltosid teha, aga krossisõidust polnud ma varem kuulnudki. Kus kivi all ma küll elasin?! Lumelauakross on väga vaatemänguline ala ning tore, et Eestilgi on siin oma tegija olemas, Mai Brit Teder.
Kas Eesti on kahevõistlejate maa? Mitte päris, aga võiks ju. Pärast kuldse põlvkonna – Levandi, Markvardti ja Freimuthi – lõpetamist tuli kaua oodata järgmist ässa, Kristjan Ilvest. Tema 6. ja 7. koht olid peaaegu medalinägu. Väikese rahva jaoks on iga olümpia esikümnekoht kordaminek.
Ja Niina Petrõkina... Jääkuninganna, kes on oma noore elu jooksul pidanud palju kannatama. Igast hädast ja tõvest on ta tulnud tagasi ainult tugevamana. Film „Düün” ja selle hüpnootiline sisendusjõuline muusika (autoriks Hans Zimmer) mulle meeldivad. Loomulikult meeldib ka Petrõkina samateemaline vabakava, mida ta võistlustel korduvalt ja ikka võrratult on esitanud. Elasin talle väga kaasa. Iga õnnestunud hüppe järel tõstsin rusika võidukalt püsti. Kui Niina vabakava lõpetas ja põlvili jää peale juubeldama jäi, suured õnnepisarad silmis, olin saanud endale uue lemmiksportlase.
Hõbedamehest tuleb ka rääkida. Henry Sildaru medal oli küllap üks üllatavamaid Eesti spordiajaloos. Tavaliselt osatakse olümpiamedaleid ikka oodata. Esimesed kaks starti polnud Sildarul paljulubavad. Oma põhialal, pargisõidus, tuli põrumine, nii nagu ka big air’is. Ka rennisõidu kvalifikatsioonis oli läbikukkumine lähedal. Läinuks nii, oleks Henry Sildaru praegu mitte kangelane, vaid hädapätakas. Piisas vaid ühest hiilgavast katsest, finaalivärav avanes ja edasine on juba ajalugu. Hädapätakat ja kangelast eraldab vaid üks gramm.
Hea, et kogenud ameeriklane Alex Ferreira võitjaks tuli. Kujutlegem teistsugust stsenaariumi: mingi tatikas näpsab kulla mehelt, kes on palju aastaid unistanud olümpiavõidust. Tohutu ebaõiglus!
Nüüd on siis kõigi pilgud Kelly väikevennal ja suur õde pole enam keegi. Imelaps Kelly, kellest loodeti lausa mitmekordset olümpiatšempionit, on mutta tambitud. Mina tõde ei tea ja hoian sportlikus mõttes pöialt mõlemale. Arvata võib, et Sildarude peredraama saab veel hulga koledaid peatükke. Sellest on ääretult kahju. Sildarud võiks olla ju üks tore spordiperekond, aga mis teha. Kodusõjas ei ole võitjaid.
