Tuleb ühtelugu imestada, kui sitked on Eesti rahva parimad pojad ja tütred. Eesti on traditsiooniliselt kõige väiksem riik, mis suurtel tiitlivõistlustel medali võtab. Ja sageli mitte ühe, vaid vähemalt kaks – et ikka kindlam oleks.
Seekordne kergejõustiku EM polnud erand. Mitmed spordikommentaatorid on jõudnud juba õhata, et Eesti kergejõustikul on head ajad. Tõepoolest! Sellal, kui talisportlaste tares valitseb must masendus, kuuldub kergejõustiklaste õuelt rõõmsaid kilkeid. Kuus sportlast kümne parema seas, neist kaks medalil, lisaks mitmeid isiklikke rekordeid ja koguni kolm Eesti tippmarki.
Gerd Kanter on sangar, kes oleks väärt ausammast juba eluajal. Kümme medalit tähtsaimatelt tiitlivõistlustelt on hämmastav saavutus, milletaolisi maailmaski harva ette tuleb. Need medalid näitavad ühtlasi imelist stabiilsust, milleni jõuavad ainult targad atleedid. Vigastused on tippsportlaste needus, kuid meie kettaäss on suutnud tõsisemaid vigastusi vältida ning teinud tööd harukordse sihikindluse ja mõõdutundega. Kümnes medal – ühtlasi viies hõbe – on otsekui viimane ja tähtsaim oliivioks pärjas, millega kroonitakse Maarjamaa kergejõustiku tseesar.
Teine hõbedamees kuulub aga n.-ö. Eesti ajal sündinute põlvkonda, kellele oleks vast liiast külluslikku medalisadu ennustada. Euroopa parimad kettaheitjad on ühtlasi maailma parimad. Tõkkejooksudes teevad suuri tegusid pigem kuumaverelised ameeriklased ja Kariibi mere rahvad. Rasmus Mägi on seevastu mõtliku ilmega põhjamaa poiss. Ehk ainult väledamate jalgadega kui teised temataolised.
On mõnevõrra üllatav näha Euroopa tippude seas Eestimaa paeselt pinnalt võrsunud jooksjat. Ent seda vaimustavam! Mägi ei tee suurt juttu ega keeruta kokku pilvelosse. Alates Lurichist on Eesti atleedid ikka tagahoovis kive tõstes pjedestaalile jõudnud. Paistab, et Mägi on valinud sama tee. Tasa ja targu töötades, staadionirajal aga kandu välgutades.
Me ei saa end võrrelda inglaste, prantslaste, sakslaste ja venelastega. Iial ei tasu unustada, kui vähe meid on. Ja paraku jääb aina vähemaks. Kuid spordiareenidel häid tulemusi näitavad eestimaalased süstivad rõõmu ja indu väikesesse, sageli alaväärsuskompleksis vintsklevasse rahvasse. Meil on põhjust uhke olla.
Sportlased – olgu nad kuldsed või hõbedased – tõestavad, et visa töö ja eneseusuga võib kaugele jõuda. Sport võib inimest ka rikkuda, kui meenutada neid pidevaid dopingujamasid… Aga õnneks on valel lühemad jalad kui ühel keskmisel sprinteril või kõrgushüppajal. Kanter ja Mägi on kinnituseks, et taevalikku talenti saab ka ilma arutu praalimiseta ja täiesti flegmaatilise rahuga briljandiks lihvida. Peaasi, et neid talente meie väikese rahva seast ka edaspidi üles leitaks.
