Kui inimesel puudub tarkusehammas, pole hullu midagi. Aga kui lõualuus puudub naljahammas, on kurb lugu. Isegi parim kikutohter ei saa siin aidata.
 |
Eriti sageli kannatavad naljahambutuse all naised. Loodus on nõnda sättinud, et naised ja nali ühte patta ei passi. Naised mõistavad nalja küll, kuid klounide, narride ja pajatsite tsunftis leidub õrnema soo esindajaid haruharva. "Naiskoomik" kõlab sama kummaliselt kui "meesmaniküürija". Sugude võrdväärsusest ei saa siinkohal juttugi olla.
Lutsu huumoripreemiat on juba kolmkümmend aastat välja antud, kusjuures naisi on laureaatide seas vaid kolm: Luule Komissarov, Ita Ever ja Anne Paluver. Silmapaistvad näitlejannad, kas pole? Naljakad naised ongi silmapaistvad, julged ja omapärased. Aga mis ikkagi takistab naissool edukalt nalja teha?
Huumor eeldab mängulist lähenemist igapäevaelule. Nali võib olla ka riskantne, "kildu" rebides on kerge läbi kukkuda. Naised pole loomu poolest riskeerijad. Naiselik alalhoidlikkus ei luba neil asjata vigureid visata, sest ebaõnnestumise oht on suur.
Nalja (eriti satiiri) üks eesmärke on kombata üldlevinud tõekspidamisi. Juba keskajal pilkasid õukonnanarrid kuninga otsuseid ja tõid esile aadlike naeruväärsuse. Antiikaegse Ateena komöödiakirjanikud lennutasid hulgaliselt pilanooli kõige lugupeetumate kodanike pihta. Aristophanes naeruvääristas sofiste, demagooge ja loomulikult ka kirjanduslikke konkurente. Näidendiga "Ahharnlased" võtab Aristophanes sõjavastase seisukoha, mis oli tolles ajas üsnagi ebaharilik. Ka sellised kuulsad näitekirjanikud nagu Shakespeare ja Moliere rammisid oma komöödiates ühiskondlikke alustalasid, naerdes välja tõusikuid, ahnepäitsu ja kergeusklikke.
Traditsioon nõuab, et naine jääks olemasoleva süsteemi säilitajaks. Naine ei ole maskuliinse rollijaotuse järgi mässaja, looja ega hävitaja. Need rollid kuuluvad eranditult meestele. Ühiskondlikud normid on sündinud meeste maailmas ning mehed on võtnud endale voli neid koomika kaudu testida ja kahtluse alla seada.
Naiste huumorivaesuse põhjus võib olla ka bioloogiline. Kui naine libastub banaanikoorel või saab tordiga vastu nägu, siis ei tundu see põrmugi naljakas. Aga mehele tort piki vahtimist - hoopis teine minek! Lõpmatult paljudes komöödiafilmides silkab porgandpaljas meeskodanik avalikes ruumides ringi ning vaatajad hoiavad naerust kõhtu kinni. Paneme aga alasti naise tema olukorda ja nali on nagu nipsti kadunud. Alasti naine ei ole kunagi naljakas.
Üsas küpseb uus elu, naine annab oma südame all kuju ja hinge järjekordsele inimolendile. Mees üksnes viljastab, tekitab, rajab, ehitab, annab võimaluse ja impulsi. See on ka mehe traditsioonipärane ühiskondlik ülesanne. Mis on püha, selle üle nalja heita ei tohi. Eevalik ihu ei saagi naljakas olla. Aga mehe kehas pole sakraalset elementi, tema keha on pilgetele avatud. Ent siingi on omad piirid. Alastus mõjub naljakana, sest kaldub kõrvale riietesse mähitud normidest.
Õigupoolest võib nainegi hästi nalja visata, kuid enne peab ta välja pugema neitsimaarja telkmantlist ja leidma endas amatsoonliku võitlejahinge. Koomik on mässaja, kes peab vabastama mõistuse korrumpeerunud emotsioonide türanniast. Naisele ei tohiks säärane keeruline, hoolt ja täpsust nõudev ülesanne üle jõu käia. 😊
